JÄRSUD HÜPPED: Reeboki (vasakul) ja Placer Dome’i aktsiate kauplemisnäitajad, mis peaksid igaühes tähelepanu äratama, sest vahetult enne hinnamuutusi toimusid järsud käibetõusud. AFP

Mul on olnud pärast seda, kui USA väärtpaberijärelevalveorgan SEC süüdistas novembri alguses LHVd keelatud siseinfo kasutamises ning külmutas seetõttu LHV Traderi kõikide klientide kontod, palju vaba aega. Praegu tegelen mitmeaastase treidimiskogemuse süstematiseerimise ja kirjapanekuga.

Ühel päeval lõin Google’isse sisse päringu – freeze site: www.sec.gov. Mind huvitas, milliste “erakorraliste” juhtumite puhul on SEC viimasel aja küsinud föderaalkohtu luba kontodel oleva vara külmutamiseks. Sain üsna palju viiteid.

Reeboki juhtum

3. augustil tegi Saksa ettevõte Salomon-Adidas ülevõtmispakkumise Ameerika spordifirmale Reebok. Paar päeva hiljem lahvatas siseinfo kasutamise skandaal.

5. augustil andis SEC teada kahe miljoni dollari külmutamisest Horvaatia kodaniku Sonja Anticevici kontol. 19. augusti pressiteatega laiendas SEC külmutatud kontode ringi kaheksa võrra ja kirjutas kuue miljoni dollari suurusest kollektiivselt teenitud ebaseaduslikust tulust.

Reeboki insaiderjuhtumist tegi 19. augustil esikaane loo ka  LHV portaal: “SEC on kuulutanud skeemi ninameheks 28aastase endise aktsiamaakleri David Pajcini Cliftonist New Jerseyst. Pajcin oli kuu alguses ajakirjanduses $2 miljoni teenimises insaidertehingutega süüdistatud 63aastase endise aluspesuvabriku õmbleja Horvaatia pensionäri Sonja Anticevici nõbu. Viimase identiteeti ja kontot kasutati keelatud tehingute tegemiseks.”  

Pajcin jagas kaasosalistele infot internetikanaleid pidi. Suurema tulu teenimiseks kasutasid asjaosalised ostuoptsioone. Optsioonide kasutamine võimaldab kasumimarginaali suurendada umbes kümme korda.

Huvipakkuv on Abesiki kommentaar 18. augusti LHV börsipäeva foorumis: “Viskasin korraks pilgu juhtkirjale, kus seisis, et RBK insiderid võeti vahele. Sellest tulenevalt oleks huvitav teada, et paljud Eestis enne RBK ülevõtmist aktsiaid ostsid või optsioone võtsid. Pea nädal enne ametlikku ülevõtmist teadsid mingid kohalikud Reeboki asjapulgadki “meil tulevad suured muutused, firma ostetakse ära ja Reebok ei jätka enam Reebokina”. Isiklikult kuulsin sellest samal õhtul (ülevõtmise uudis oli hommikul), kui hea tuttav telefonis ütles niisama muu jutu juurde: “Näe, Reebok OSTETIGI ära” ... “Eee, mis sa ütlesid?” ... “Jah, me neist spordiketsidest nädalavahetusel kohvilauas rääkisime ja Reeboki ülevõtmisest.””

Reeboki juhtumi puhul pärineb viimane internetist läbijooksnud info 14. septembrist. Selgub, et SEC taotleb kahtlusaluste süüdimõistmist ja karistamist.

SEC peatab  kullasaju

Barrick Gold tegi 31. oktoobril enne börsi avanemist Placer Dome’i (sümbol PDG) aktsiatele ülevõtmispakkumise hinnaga 20,5 dollarit tükk. PDG aktsia alustas börsil kauplemist 19,82 USD tasemelt ehk üle kolme dollari kõrgemalt kui eelmise päeva sulgemishind.

3. novembril teatas SEC, et on külmutanud kolme miljoni USA dollari väärtuses offshore-kontosid. Väärtpaberijärelevalvele näis siseinfo kasutamisena asjaolu, et 25. ja 26. oktoobril ehk vahetult enne ühinemissoovi oli tundmatutel kontodel ostetud suures koguses (10 000 lepingut) novembris lõppevaid optsioone, kusjuures nendest pooled olid  “rahast väljas”. “Rahast väljas” optsioonide täitmishind on alusvara (aktsiate) turuhinnast oluliselt erinev, seetõttu on “rahast väljas” optsioonid odavad, kuid nende soetamine näib järelevalveorganitele sellevõrra kahtlustäratavam.

SECi pressiteatest järeldub, et uurijad otsivad infot üle maailma ja tänavad koostöö eest Bahama ja Saksamaa järele­valveorganeid.

Placer Dome’i juhtum on värske ja alles arenemisjärgus. Praeguse seisuga on Kanada Ontario provintsi väärtpaberijärelevalve (OSC) külmutanud juhtumiga seoses veel kontosid. Kahtlustatakse Kanada ärimeest John Fraleigh’d, kuigi nimeliselt talle veel süüdistust esitatud ei ole. Fraleigh’ kahjuks räägib tõsiasi, et teda on ka varem kahtlustatud insaiderluses. Tookord väljus Fraleigh kohtust puhtana, sest süüdistajad ei leidnud piisavalt tõendusmaterjali.

Uurisin põgusalt ka Kanada väärtpaberijärelevalve tegemisi. Neil on praegu üleval kolm kuuma siseinfo kasutamise juhtumit. Lisaks Fraleigh’ asjale on äsja süüdi mõistetud RBC pankur Andrew Rankin seoses siseinfo jagamisega sõbrale. Kolmandas juhtumis süüdistatakse kaht Agnico-Eagle Minesi (sümbol AEM) töötajat siseinfol põhinevate tehingute tegemises firma aktsiatega.

SECi viimastel insaiderjuhtumitel on üks kokkulangevus: kõigis kolmes osalevad välisinvestorid.

SEC huvitub riskifondidedest

Riskifondid, mis veel aasta-kaks tagasi nautisid täielikku puutumatust, satuvad järjest sagedamini SECi kombitsate vahele.

Groundswell Partners LLC, 75 investoriga USA riskifond, peitis SECi süüdistuse kohaselt alates 2000.–2001. aastast investorite eest 29 miljoni dollari suurust kahjumit. Fiktiivne audiitor kinnitas fondi väärtuseks 43 miljoni dollarit. Tegelikult oli fondi väärtus sulanud 14 miljoni dollarini.

Kuna fondi haldustasud olid üks­ühe­selt seotud portfelli suurusega, siis maksustas fondijuht investorid tegelikust suurema haldustasuga. Teiseks muutis fondijuht Conway kahjumit katta püüdes investeerimisstrateegiat, jättes investorid sellest informeerimata.

SEC oli sunnitud süüdistavate varad külmutama, sest fondijuht ei ilmunud järelevalveametisse kokkulepitud vestlusele, kuigi oli partneriga salvestatud jutuajamise käigus võtnud esitatud süüdistused omaks ja hiljem teavitanud SECi soovist teha koostööd.

Endwave’i stoori

Juuni lõpu seisuga oli kahe riskifondi juht John Whittier paigutanud kaks kolmandikku oma fondide varast firmasse Endwave.  

Whittieril ei olnud luba investeerida ühte väärtpaberisse rohkem kui 10 protsenti fondi varast. Samuti valetas fondijuht, et kasutab respekteeritud audiitoreid, kuid ei teinud seda kunagi. Vastavalt väärtpaberituru seadusele peavad kõik turu osalised teatama järelevalvele, kui nad on omandanud mingi kriitilise osaluse firmast (USAs viis protsenti ja kümme protsenti). Whittier ning tema riskifondid seda ei teinud.

Kui fondi väärtus hakkas juuli keskel kiiresti kukkuma, jättis Whittier investorid informeerimata. Mais, juunis ja juulis oli aasta algusest peale tõusnud Endwave’i aktsia jõudnud shortimis-nimekirjade tippu: kui mais oli lühikeseks müüdud 28 protsenti aktsiatest, siis juulis juba 49 protsenti.

Aktsiahind hakkas langema ilmselt sellepärast, et Endwave’i teine suurinvestor Northrop alustas aktsiate müümist. Septembris läks asi veelgi hullemaks, sest tõenäoliselt hakkasid suure riskifondi seisu kohta levima kuulujutud.

Septembri lõpus jäi investeerimisfirma Lehman ühes kaheldavas tehingus ilma 20 miljonist dollarist ning kaebas Whittieri ja tema riskifondid kohtusse. Alles pärast seda hakkas SEC asjaga tegelema.

Küsimused, mis minu jaoks õhku jäid:

• SECi ei huvita millegipärast kuupäev, millal Whittieri riskifond ületas Endwave’is viie protsendi määra, s.t millal pidanuks ta  oma positsiooni esimest korda regulaatorile deklareerima.

• kui SECil ei olnud infot olukorra kohta, siis ilmselt oli seda tervel real investoritel,

• Endwave’i loo absurdsus eestlaste jaoks seisneb selles, et meil paistaks depositooriumist kolmandiku aktsiate kogunemine ühe investori kätte lihtsalt välja. USAs seda millegipärast ei juhtunud.

Turg on nagu jõgi. Kui sa sinna sisse astud, siis ei ole vesi enam sama, mis eelmine kord varbad märjaks tegi. Nii tegeleb ka SEC talle arusaadavate asjadega. Praegu turgu valdavatele kiire rikastumise skeemidele ei ole SEC ilmselt valmis isegi õiguslikku hinnangut andma.