Me ei tea, mis oleks juhtunud siis, kui majanduskriis poleks saabunud meie õuele. Võib-olla oleks siis jagunud raha kõigele – nii kultuurile kui ka valimispropagandale. Praegu on kiusatus need asjad kokku viia.

Miks peaks Edgar Savisaar kultuuripealinna rahastama, kui ta ise ei saa sealt mingit tajutavat poliitilist kasu? Parteilisest loogikast lähtudes on asjad selged – kes maksab, see tellib ka muusika.

Kordan, et praegu on raske, kui mitte võimatu öelda, kas Sihtasutuse Tallinn 2011 juhiks kandideerinud ja sinna ka määratud Mikko Fritze kõrvaletõrjumine aasta aega enne kultuuripealinna avapauku oli juba algul plaanis. Majanduskriis on vääramatu jõud nagu maavärin. Force majeure muudab paljut.

Sihtasutus läks juba ammu Keskerakonna kontrolli alla

Algas kõik ometigi kenasti. Eesti kultuuriinimesed toetasid Fritze kutsumist kultuuripealinna juhiks väga. Kuuldavasti meeldinud see mõte isegi loomaaia direktorile Mati Kaalule, kes Fritze esimese siinoleku ajal – kui ta juhtis veel Goethe instituuti – temaga ju väga tihedalt kokku ei puutunud. Goethe instituudi endise juhataja Fritze isikuomadused olid kohaliku kultuurieliidi ära võlunud.

Kuid ilmselt polnud see ainus põhjus, miks teda taheti näha kultuuripealinna vedamas.

Teades, kuidas asjad käivad Tallinna linnas ja Eesti Vabariigis üldse, taheti algusest peale selle asutuse juhiks kedagi neutraalset, kedagi sellist, kes oleks Eesti poliitikast üle. Järelikult välismaalast. Ent sellist välismaalast, keda siin hästi tuntakse ja kes omakorda tunneb hästi siinset maad ja rahvast.

Mikko Fritze saamine sihtasutuse juhiks oli teatud mõttes vältimatu.

Seda isegi tavatut palganumbrit (meie mõistes tavatut, ikkagi
82 000 krooni kuus) arvestades. Fritzet oli vaja; kui kedagi on vaja, siis selle eest makstakse. Otsus tuli kasuks ka Edgar Savisaarele, sest see näitas tema suutlikkust taluda sõltumatuid ja isepäiseid juhte Tallinna linnaga seotud struktuurides.

Teatud märgid näitasid siiski juba algusest peale, et sõltumatusel on piirid. Sihtasutuse nõukogu on selle praeguses seisus täielikult Keskerakonna mõju all, kuid ärgem arvakem, et see polnud ka varem nii.

Nõukogu kinnitab eelarve. Praegu on ta hakanud üha enam kaasa rääkima ka üksikute kultuuriprojektide sisu ja kvaliteedi asjus.  

Fritze teravad suhted nõukogu abiesimehega

Tallinna linnas jääb viimane sõna Edgar Savisaarele. Kui tal endal pole aega seda sõna välja öelda, siis teevad seda tema alluvad. Nagu näiteks abilinnapea kultuuri ja hariduse vallas Kaia Jäppinen või linna ettevõtlusameti juht Kairi Teniste. Viimatimainitu on sihtasutuse nõukogu abiesimees ning kuuldavasti ei võta ta seda positsiooni sugugi formaalselt.

Teniste on õppinud Tartu ülikoolis geograafiat (mida on õppinud ka meie praegune rahandusminister), ta on treenitud mõtlema majanduslikes kategooriates ja tõenäoliselt kaldub ta kultuuriinimesi kahtlustama nii eluvõõruses kui numbrite mittetundmises.

Selline kahtlustamine pole muidugi päris laest võetud (aitäh Aavo Viiolile õppetunni eest). Kuuldavasti polnud Teniste ja Fritze suhted algusest peale kõige paremad. Jumal teab, miks.

Fritze on muutunud meediategelaseks ja üldtuntud näoks, kelle mõtteid ja elufilosoofiat me teame, ent Tallinna ettevõtlusameti juht on avalikkusele täiesti tundmatu inimene. Me ei tea, milline on tema suhe kultuuri. Me ei tea, kas linna turismimajanduse edendajana pole tal kalduvust võtta kultuuri kui ainult üht sissetulekuallikat, mis peab aitama meelitada linna võimalikult palju välismaalasi. Me ei tea isegi seda, kuidas ta defineerib mõistet “kultuur”.

Räägitakse, et tema arvates ei ole see kindlasti mõni purkis..ttumine (aitäh kunstnik Jaan ­Toomikule kõikehõlmava sümboli eest).

Kui kultuur peab olema midagi ilusat, positiivset ja üheselt mõistetavat, siis me saame aasta läbi kestvad vanalinna päevad.

Kui kultuur peab turiste ligi meelitama, siis… teades, et kruiisituristide lemmikuks on Nevski katedraal ja matrjoškad, sest siia seilates on nad gooti kirikuid juba näinud nii Rostockis, Gdanskis kui Sockholmis – siis tuleb Raekoja platsile kogu aastaks panna mängima Pihkvast laenatud balalaikaorkester.

Mutli kannul ilmus kontorisse Keskerakonna reklaamimees

Mis seal taga ka polnud, aga Sihtasutuse Kultuuripealinn 2011 juht Fritze ning Tallinna ettevõtlusameti juht Teniste ei saanud omavahel kuigi hästi läbi algusest peale.

Väidetavasti keskendus Teniste nõukogu aseesimehena mingist hetkest täienisti sellele, et leida mõni viga Fritze raamatupidamises.

Sihtasutust hakkas väisama linna sisekontroll, kelle töömeetodid
erinesid sihtasutuse inimeste arvates Gestapo omadest vaid selle poolest, et erinevalt Gestapo ametnikest ei suunanud linnaaudiitorid ülekuulatavale prožektorit näkku.

Need asjad hakkasid juhtuma möödunud aasta sügisest. Sellega paralleelselt võis täheldada nõukogu soovimatust/suutmatust vastu võtta sihtasutuse eelarve. See soovimatus/suutmatus kestis tänavu 27. jaanuarini.

Kuidas on võimalik teha tööd ja seada plaane, kui sa ei tea, kui palju on sinu käsutuses raha? See ei olegi võimalik. Ent avalikkus ilmutas juba kärsitust. Juba taheti teada, milline on programm ja mis hakkab 2011. aastal Tallinnas juhtuma.   

Endise abilinnapea Jaanus Mutli lähetamine sihtasutuse juhtkonda oli järgmine märk, et Keskerakond kavatseb sihtasutuse üle võtta.

Tähelepanuväärne sündmus oli sihtasutuse inimeste arvates ka see, et kolmandal päeval pärast Mutli lähetamist nähtud tema juures reklaamiagentuuri Idea endist strateegiajuhti Paavo Pettaid. Idea on tuntud Keskerakonna geniaal­sete valimiskampaaniate korraldajana. Et Idea oleks mõne vinge kultuuriürituse korraldanud, ei tule ette.

Ja pole muidugi võimatu, et mingil hetkel leiame näiteks sihtasutuse juhatuse nõuniku rollist K-kohukese looja Alar Pingi. Tema tööks võib saada sihtasutuse ja linna omavahelise töö koordineerimine.

Priimägi loob alternatiivset visiooni

Lõplikult sai selgeks, vähemalt siinkirjutajale, mis suunas asjad liiguvad, ETV saatega “Vabariigi ­kodanikud” 5. jaanuaril, mille “kodakondsete” seas oli ka ­Linnar Priimägi. Kes on Tallinna linna volikogu ­kultuurinõunik.

Priimägi teadis ning teatas, et kultuuriprogramm on kehv. Programm, mis polnud veel kinnitatud ega ka rahaliselt kaetud, sai juba ette negatiivse hinnangu. Maestro ei täpsustanud, mis asi nimelt on halb, ent talle näis mitte meeldivat 2011. aasta kontseptsioon – nimelt, et Tallinnas jutustatakse mereäärseid lugusid.

Priimägi andis mõista, et hoopis rohkem peaks tegema koostööd sisemaa linnadega.

Kuidas seda peab mõistma? Nii peabki – Keskerakonnal pole teab kui palju valijaid ülemerelinnades Turus ja Helsingis, Lübeckist või Kopenhaagenist rääkimata, küll aga on neid Paides, Raplas ja Põltsamaal.

Maestro teine visioon oli euroopalikku vaimu üha enam kaotavale Euroopale tuletada meelde tema juured. Õhus hõljus mingi Tallinna deklaratsioon, mingi kultuuriinimeste konverents. Iseenesest on see võibolla väärt mõte, teha Tallinnas ära see, mis jäi tegemata Euroopa põhiseaduses ja tema kirjutamata jäänud preambulis, ent konverentse kokkukutsuvad praktikud teavad, et ettevalmistavad tööd pidanuks algama juba paar aastat tagasi. Praegu on hilja tulla välja selliste ideedega.

Iseasi muidugi, kui konverents piirdub Paide, Rapla ja Põltsamaa kultuuriinimeste kokkukutsumisega. Siis jõuab küll.

Tallinna volikogu kultuurinõunik Priimägi tunnistas selles saates, et temalt oodatakse veebruari keskpaigaks alternatiivseid ettepanekuid olemasolevale programmile. See ei mõju rahustavalt.

Euroopa Liidu abi küsimärgi all

Sihtasutus paneb praegu kokku Brüsselisse saadetavat aruannet seni tehtust ja tulevikuperspektiividest. Meid rahustatakse, et mis meil ka ei juhtuks, Tallinnalt kultuuripealinna tiitlit ära ei võeta. Ent me võime ilma jääda 1,5 miljoni eurosest Euroopa Liidu toetusest.

Aruanne läheb teele järgmisel nädalal. Sihtasutuse inimesed on raske valiku ees: kui kirjeldada asjade seisu objektiivselt, siis võib toetusest ilma jääda. Kui hakata tegelikkust lakeerima, siis…
Brüsseli otsustajad teatavad oma seisukoha kunagi aprilli lõpus.

Vahepealsel ajal nad koguvad infot oma allikatest. Ega naaskel kotti jää.      

Mikko Fritze kutsumine SA Tallinn 2011 ette oli omal ajal paratamatu.

Sama paratamatuks on praegu muutunud tema tagasiastumine. Mikko ise on öelnud, et ta valiti omal ajal justkui “Sõrmuste isanda” Frodoks, kes peab läbi tule, vee ja p…satorude ühe kuldsõrmuse kusagile kohale viima.

Erinevalt fantaasia­loo kangelasest on Mikko Fritze hakanud kohalikest Sarumanidest, trollidest ja vargidest ära väsima. Ta ei taha nendega enam võidelda.

Ja kui öelda julma otsekohesusega, siis jätsid eestlased ta juba alguses üksinda selle sõrmusega, millele on graveeritud aastaarv 2011.