Kümme tundi minister Urve Palo elust
6.59, Tallinna-lähedane tühermaa
nimega Viimsi. Keset lagedat välja seisvad üksikud ühe- ja
kahekorruselised hooned tunduvad hommikuhahetuses alasti otsekui inimesed, kes
öö jooksul teki pealt ajanud. On väga vaikne, ainult üksik
kajakas kisendab aeg-ajalt.
Toimetuse auto veereb rappudes
mööda kruusateed, peatudes kandilise kollakashalli elumaja juures.
Selle aeda on istutatud üksikud puud ja põõsad,
esialgu kaastunnet äratavalt väikesed.
Uks
tõmmatakse lahti ja minister Urve Palo ilmub trepile. “Andke mulle
viis minutit!” on kõik, mis ta ütleb.
Uks
tõmmatakse jälle kinni.
7.09.
Naeratuse paika saanud Urve Palo väljub, nüüd juba
päriselt. Ta kannab seljas lillemotiiviga palitut, olles valinud selle
juurde kuldse kaelakee, hiiglasliku kuldse käekoti ja samas toonis
tikk-kontsadega kingad. Soomes rahvastikuasjadega tegelev Astrid Thors on
valitsuse rikkaim liige, kuid on see nii ka Eestis? Peaks küsima.
Hoone väravas seisab must Audi, peaminister Ansipi endine
sõiduriist. “Tavaline hommik näeb välja nii, et autojuht
tuleb mulle vastu, aga see nädalavahetus me käisime
Lõuna-Eestis tähistamas emadepäeva ja seetõttu oli auto
minu käes,” jutustab Palo. Ta läheb tagaistme juurde, et
lapsetool välja võtta. Tikkpeened kontsad kaevuvad sügavale
kruusa ja värisevad pingest, kui minister kandami õhku
tõstab, ent midagi ei murdu.
Huvitav, millest
sääraseid kontsasid küll tehakse? Titaanist?
7.15. Sõidame linna poole. Raadio on mängima
pandud ja Palo roolib hästi. Siin Viimsis on olnud kõik tema
kolm senist Tallinna kodu. “Kui me siia Tartust kolisime, siis me
otsisime ja otsisime ja otsisime ja lõpuks olime mehega juba
täiesti paanikas, et midagi ei leia, aga siis sõitsime Viimsisse
– mis oli kümne aasta eest ju täiesti küla – ja kohe
tuli see tunne, et see on meie koht.”
Maja ostsid
Palod möödunud aastal (“Meil polnud aega ehitada. Selle
kohta öeldakse, et kui ettevõttes üle 10
protsendi inimestest maja ehitab, siis kannatab ettevõtte
töö”).
Nendin vaikselt,
et möödunud aastal maja osta oli vist väga kallis, ja Palo
on rõõmsalt nõus: “Oli, väga kallis oli, me
jäime hiljaks! Aga mul oli möödunud aastal aega maju
vaadata. Ma olin siis lapsega kodus. Noh, kolmkümmend aastat pangalaenu.
Loodame vastu pidada.”
7.20. Pirita tee (ummikut polegi). Korraks vilksatavad
vasakul Vana-Lasnamäe tornmajad.
Kui sageli te Lasnamäele
satute, küsin, ja Palo vastab: “Tunnistan, et ei satu. Ma olen sealt
vahelt muidugi läbi sõitnud vahel, aga üldiselt pole mul
Lasnamäele asja.” Ta peab pausi ja lisab otsekui heastamiseks:
“Tabasalu kandis käin ma vahel. Seal elab mu vend.”
7.45, rahandusministeeriumi-esine plats.
Päike on nüüd juba kõrgel ja me oleme kohal veerand tundi
liiga vara. Palo otsib oma kuldse käekoti sügavustest välja
tillukese Nokia (see meenutab miskipärast tükikest valget
šokolaadi) ja asub helistama. Hääletooni
solaariumipäikselik helgus on uskumatu, tuues meelde Palo hea
sõbranna Ingrid Tähismaa. “Tere hom-m-mikust,
Ivari!!” hüüatatakse iga kõne sissejuhatuseks.
Või siis: “Oi, tere hom-m-ikust, Eduard!”
Eduard on Odinets, K
ohtla-Järvelt pärit sotsiaaldemokraat, kes juhib nüüd Urve
Palo bürood. Kohale saabub noormees jala, suur Kangoli kott üle
rinna, ning enne kell kaheksa algavat eelarvekoosolekut briifib ta ministrit
vestibüüli nurgas intensiivsel, kuid tasasel häälel
olulisematest punktidest, tõstes laual paberilehti ühest kuhjast
teise.
Kahe meetri kaugusele pole kuulda miskit ning Palo on pea
norgu lasknud, nii et juuksed varjavad kogu näo. Aeg-ajalt ta noogutab
otsekui metronoom.
7.55. Lift tõuseb
kaheksandale korrusele. “Oi, ter-r-re, Kersti,” hüüab
Palo tuttavat nägu nähes ja jookseb kallistama. Palo tunneb
rahandusministri nõunikku ajast, mil ta veel Saint-Gobaini
ehitusmaterjaliäri juhtis.
Nüüd uurib
rahvastikuminister Ivari Padarilt, kas ka ajakirjanikul oleks
võimalik eelarvekoosolekut kuulama tulla (“Mul ei ole
saladusi!”), kuid rahandusminister pole selles nii kindel. Viimases
kaadris kallab Urve Palo endale nõupidamisteruumis rohelist teed, siis
tuleb nõtkel sammul Eduard Odinets ja tõmbab ukse otsustavalt
kinni.
9.01. Rahvastikuministri mustas
ülikonnas autojuht sõidutab Palot Toompea poole. Tagaistmele
vajunud minister uurib oma telefoni. (“Tõnis Lukas on mulle
helistanud vahepeal.”)
Riigikantselei hoones – maitsekas
remont, palju ruumi, suitsetamisruumis hiiglaslik Pätsi-aegne
mööbel – korraldab Palo kiiresti mõningaid ajakava
puudutavaid küsimusi (“Äkki sa saad ümber tõsta?
Statistikaametit pole üle poole tunni vaja!”) ja tõttab
nõunik Kristina Tähe kabinetti. Uks jääb lahti ja
Täht jutustab sugereerival ja vaiksel häälel Palole elust maal.
“See on õige! Päris paljud maal elavad naised,
kellega ma olen suhelnud, ütlevad, et nad ei käi tööl, sest
nad saavad sotsiaaltoetustena rohkem,” hüüab minister.
“Seda sa võid saates öelda jah,” kinnitab
Täht.
10.00. Nõupidamisteruumis
(Urve Palo erinõudel peab kõikjal olema kannusid värske
veega) algab päeva esimene kohtumine. Külaliseks on pikka kasvu,
triibulise ülikonnaga mees, kes meenutab suurte vesisiniste silmade
tõttu mõneti Statistikaameti peadirektorit Priit Potiseppa.
Arvatavasti see ongi härra Potisepp.
Esialgu keerleb
vestlus rahvaloenduse ja delikaatsete isikuandmete teemal ning minister lubab
kiirendada uue rahvaloendusseaduse läbisurumist (“Ma pean Ivariga
sellest rääkima!”). Veel tuleb Palo välja ideega, et
serverite turvalisust võiks suurendada, kaitsmaks kogutud infot
häkkerite eest, ning Potisepp naeratab selle mõtte peale
kannatlikult ja leebelt.
Siis kingib külaline ministrile
mõõdulindi, suunates jutu edasi katuseteemadele, ja
möödub mitu minutit, enne kui mõistan, et vestlus ei käi
ebakvaliteetsest laepealsest, vaid demograaf Kalev Katusest. Jääb
mulje, et Potisepal ja Katusel on lahendamata probleeme.
Palo
püüab süveneda, kuid väga hästi ei suuda. “Mis
ma peaksin tegema? Mis see büroo peaks tegema?” nõuab ta
ärritunult.
Kuna selget vastust ei tule, haarab Palo
otsustavalt ohjad enda kätte. “Ma katsun nüüd midagi
selgeks teha! Kes talle raha annab!? Riik? Tuleb lihtsalt Katusele anda
signaal, et kui pole teatud ajaks tehtud, siis peame võtma teise
inimese, kes saab tehtud. Tuleb lihtsalt vahetada ära ja
kõik!”
Ta nõksatab toolis tahapoole, uurib oma
Nokiat (see näitab
10.40) ja palub edasi vestelda oma nõunikuga, kuna kohe on algamas teine
kohtumine. Ja see on tõsi – suure valge teekannu järel
(selle kannab sisse referent) saabuvad ruumi vene teadlased – kolm
tüsedat ülikonnas meest ja väga pikkade mustade juustega daam,
kes meenutab kõhnunud Ingrid Rüütlit. Ma pole kindel, kas ka
nemad ministrile midagi kingivad, kuid Palo teeb usinalt märkmeid ja
vestleb külalistega püüdlikus vene keeles.
12.10. Minister on kogunud oma büroo liikmed
koosolekule ja pakub neile äsjaselt Saksamaa-reisilt ostetud kommikarbist
maiustusi. “Kell 12.50 on meil ETVs saade, et kas me sellist Eestit
tahtsimegi, ja kell 14.00 tuleb siia Metsaülikool.”
Edasi
jagatakse tasuta kutseid (“Euroopa Kontrollikoja asutamine, kas keegi
tahab minna?”) ning analüüsitakse eelseisvat nädalat. Palo
üritab nõunike meeleolu tõsta infoga, et Saksamaal suutis ta
välisajakirjanikega intergratsiooni teemal väga sundimatult vestelda,
kuid eeloleva telesaate kontekstis tundub see teave tekitavat pigem
ärevust. ““Kindlasti parem vähem kui rohkem. See on see
koht, kus sa ei saa lobiseda,” hoiatab punase särgiga nõunik
Keit Fomotskin.
12.45. Must Audi kihutab
Toompealt alla ETV poole ja Palo loeb norguspäi talle kaasa antud
briifingupabereid. Neid on terve pakk. Pärast
kahekümneminutilist meikimist tundub Palo veidi kahvatu,
kuid elavneb kaamerate ette jõudes ja räägib innukalt
– pole kuigi kindel, et nõunike poolt kaasa antud paberite
põhjal – infrastruktuuri olulisusest. Saame teada, et Palod
müüsid maha oma suvemaja, sest sinna jõudmiseks tuli
sõita pikalt mööda kohutavat kruusateed.
13.50. Oleme tagasi autos. “Mul ei ole ühtki
aktsiat, mul on ainult laenud,” ütleb Palo, kui ühe foori taga
rikkuse kohta uurin. “Ma ei ole üldse selline koguja tüüp.
Ma ei mõtle nii, et praegu tuleks palju maad kokku osta, et hiljem oleks
hea pärandada.”
Ta ei tundu olevat sugugi kurb.
“Nüüd me lähme kontorisse ja kella 15ks me lähme
sinna vanausuliste sünagoogi või kuidas nad seda
nimetavadki!”
14.00. Ministri
büroo fuajees püüab Palo kätt suudelda keegi valge pea ja
hülgevurrudega härra (“Proua Urve, mul on teile suur palve,
võtke mind vastu!”), kuid minister kiirustab edasi, kohtuma
vanaprouaga Metsaülikoolist. Tee peal heidab ta pilgu laual olevale ja
nüüdseks juba tühjale šokolaadikarbile. “Oleks 15
minutit varem lahti saanud, oleks jõudnud süüa,”
räägib Palo Stenbocki maja sööklale mõeldes kurvalt.
Vanaproua Metsaülikoolist juba ootab, kuid ajakirjanikku ta
oma vestluse juurde ei taha. “Mul on liiga hullud jutud,” naeratab
ta elutargalt.
14.55. Palo on jälle
autos, süles uus karp komme – Kadrioru pralineesid. Masin kihutab
Kristiine linnaosa suunas ja minister avaldab arvamust, et välja
peaks töötama ka Toompea kommid, sest praegu jääb
mulje, otsekui tuleks kingitus presidendi kantseleist. Aga siis
ütleb autojuht, et Stenbocki kommikarp on tegelikult olemas, ja rohkem
Palo sel teemal edasi ei räägi.
Kibuvitsa tänava
palvemaja ees ootab ministrit mustas suurrätis naine.
Nüüd teeb Palo vea, astudes pühakotta katmata juustega, kuid
mässib vastava märkuse peale (“Oi, palun vabandust!”) oma
pea kiirelt rohelisse salli. Üld
iselt tundub see olevat suurepärane kohtumine, mis lõpeb kiire
teejoomisega palvemaja tagaruumis (vanaaegne suhkrutoos, lillelised tassid,
valik komme ja küpsiseid).
Värska kandis
üleskasvanud Palo saab end näidata Peipsi-äärse elu
asjatundjana. “Võõpsu on ju tuntud kui sibulakasvatamise
küla,” hüüab ta. Ja tuttavat kirikunime kuuldes
lööb lausa särama: “Minul oli leeripidu seal!!”
15.55. Palo märkab, et hakkab järgmisele
kohtumisele hiljaks jääma, ja pigistab vastukingiks saadud raamatut
oma käes nii tugevalt, et sõrmenukid lähevad lausa
valgeks. Ta tulistab välja neli mittemidagiütlevat lauset,
millest igaüks on suurepärane vestluse lõpetaja.
“Ma arvan, et see on üks võimalustest.”
“Erinevad töögrupid mõtlevad selles suhtes väga
pingsalt.”
“Iga idee on teretulnud!”
“Ma
arvan, et see on mõttekoht.”
16.10 ja tagasi Toompeal. Oleme päevakavast kümme
minutit maas, kuid ministeeriumi uksel leiab Palo aega, et otsida oma kuldsest
märsist välja kokkumurtud paberileht. See tabel peab selgelt
demonstreerima, mismoodi sotsiaaldemokraatide – kellele Palo on
annetanud 30 000 krooni – idee tulumaksuvaba sissetuleku
määra suurendamisest tooks Reformierakonna vastava kavaga
võrreldes raha sisse nii väheteenijatele kui ka riigile.
“Kas enamik teie tuttavaid – ettevõtjaid, tippjuhte
– ei pea teid mõnes mõttes reeturiks?” uurin.
“Peavad küll.” Väike karismaatiline naeratus tuleb ja
läheb.
“Ja mis te siis vastate neile?”
“Et
nad ei ole veel nii kaugele arenenud, et nad mõistaksid riigi
huve.”
“Kui palju te ise teenite?”
“55 000
krooni pluss esinduskulu – ettevõtluses teenisin ma muidugi
rohkem. Aga minu jaoks ei ole motiveeriv raha. Mind motiveerib see, et mul
oleks põnev elu.”
16.15. Palo on
võtnud uuesti sisse tuttava koha nõupidamistelaua kõige
uksepoolsemal toolil. Lähema kolmveerand tunniga tahab ta ära
otsustada, kes hakkab täitma ministri büroos integratsiooniala
nõuniku kohta. Sõelale jäänud kandidaate on praeguseks
vaid kaks – mõlemad 20. eluaastates naised, kes otsustanud
tähtsa intervjuu puhul jõulise musta pükskostüümi
kasuks. Kumbki kandidaat rõhutab usinalt (otsekui oleksid nad Palo
äsjast juttu pealt kuulnud), et ka neile pole raha mingi motivaator
– tööd teeksid nad selleks, et areneda ja olla riigile
kasulikud. Ja Palole meeldib esimene. Ta teeb otsuse ära kohe, kui
uks kandidaadi nr 1 selja taga kinni langeb, vaadates Kristina Tähele
võidukalt otsa.
“Super! Enam paremaks minna ei saa,
eks?”
16.59. Nüüd on
päev peaaegu läbi – oodata on vaid Tõnis Lukast ja
pärast seda tahab Palo “tegeleda veidike oma
e-mailidega”. Referent tõmbab nõupidamistesaali aknarulood
alla ja minister laseb nõuniku õhtule (“Kristina,
aitäh tõesti, hea töö!”).
Uks selja
taga langeb kinni ja ma lähen mööda Harjumäe parki alla
Vabaduse väljaku poole, peas vasardamas korraga mitu vastuseta
küsimust.
Kas päev läbi nälginud minister laseb
koju sõites autol Pirita selveri juures kinni pidada, ostab sealt
kotitäie peekonipirukaid ja sööb need mehaaniliselt &
;
;
;aum
l;ra veel enne, kui masin Viimsisse jõuab? (Ma loodan, et mitte.)
Oli see tõesti Palo tavaline tööpäev või
said kogu nädala asjatoimetused litsutud ühte esmaspäeva? (Ma
loodan samuti, et mitte.)
Mis saab Urve Palost viie aasta
pärast? (Sest on olnud kuulda, et sotsiaaldemokraatide ringis
oodatakse temast palju.)
Ja milliseks muutub selle
ajaga tema iseloom? (Poliitringkondades räägitakse, et Palo
selgoog läheb iga päevaga aina tugevamaks.)