Kümneaastane lollus maksab kätte
Kolmapäevase seisuga ei soovinud kultuuriministeeriumi hoonet
Tallinna südalinnas keegi 70 miljoni krooni eest osta. Draamateatri vastas
olev 9700 ruutmeetrine hoonetekompleks oleks kompvek kõikidele
kinnisvaraarendajatele. Kuid sellega kaasnev haldusleping muudab ostu
mõttetuks.
70 protsendi kultuuriministeeriumi pindade väljarentimist
korraldab AS Elias ja selle juht Indrek Ilomets. Leping on lihtne: riik
saab fikseeritud tasu 29 krooni 50 senti ruutimeetri eest, ülejäänu võib
Elias rahuliku südamega taskusse panna. Ilomets küsib 100-150 krooni
ruutmeetrilt. Seega – iga renditud ruutmeetri pealt teenib ta kuni 120
krooni.
Leping on kehtinud kümme aastat ja on jõus veel 20,5 aastat.
Puuduvad igasugused võimalused selle ennetähtaegseks lõpetamiseks või
muutmiseks. Tehingule panid 1991. aastal käe alla Edgar Savisaare
valitsuse kultuuriminister Lepo Sumera ja toonane ministeeriumi
asjadevalitseja Ilomets.
“Nagu minu sõber advokaat ütleb, tehti sel ajal
riigile kahjulikke või väga kahjulikke lepinguid,” kommenteerib Riigi
Kinnisvara AS juhatuse liige Enn Teimann.
Eesti rendiseadus ütleb,
et omaniku vahetus ei muuda automaatselt renditingimusi, kui
osapooled teisiti kokku ei lepi.
“Meie jaoks olukord ei muutu,”
kinnitab Ilomets. Miks peakski Elias vabatahtlikult lahkuma kullasoonelt, mille
ministeerium talle kümme aastat tagasi ise kätte mängis? Maja müügiprotsessi
käigus on Ilometsal võimalus hiigelkinnistu lõplikult oma firmale
saada.
Ostja suluseisus
Praegu kehtivaid
rendilepinguid arvestades teenib riik hoone pealt ca 200 000 krooni kuus, Elias
720 000 krooni.
Kui mõni kinnisvaraarendaja selle maja ostaks, jääks
kahjuliku lepingu tõttu tema kuusissetulek ikkagi paarisaja tuhande krooni
suuruseks. Igasuguse rendihinna tõusu pealt teeniks ainult Elias.
Lisaks on
maja täis kummalistel tingimustel sõlmitud rendilepinguid. Folkloorinõukogu
ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus maksavad südalinna bürooruumide
eest vaid 10 krooni ruutmeetrilt, UNESCO 60 krooni. Vaal Galerii, mille
tegevjuht on samuti Ilomets, maksab ruutmeetri eest 30 krooni.
Veel
möödunud kuu lõpus (29. aprillil) sõlmib kultuuriministeerium ise rendilepingu,
milles kohustub maksma 100 krooni ruutmeetrilt, kuid alles 2005. aastast.
Sisuliselt saab ministeerium kolmeaastase maksuvabastuse. Lepingutes
puudub punkt, mis määratleks tingimuste muutmise ja/või ennetähtaegse
lõpetamise.
Büroohooneid ostavad investorid selle järgi, kui hästi
maja “töötab” ja raha sisse toob. “Puugiga” maja ostmine ei ole lähema 20
aasta jooksul kasulik ühelegi kinnisvaraarendajale.
“Kui kellelgi on tõsine
huvi seda maja saada, peaks ta välja mõtlema, kuidas seda lepingut muuta. Kui
fantaseerida, siis annaks rendifirma välja osta,” arutleb Teimann.
See
tähendab miljonitesse, kui mitte kümnetesse miljonitesse ulatuvat
lisakohustust.
Kaheldav
alghind
Kultuuriministeeriumil oli õilis idee kasutada maja müügist
saadud raha uue kunstimuuseumi ehitamiseks. Selleks loodi Kunstimuuseumi
Ehitamise Sihtasutus, kelle omandisse kinnistu anti.
Siimus Kinnisvarabüroo
võttis hindamise aluseks AS Eliase renditulu ja otsustas, et maja (hoone,
asukoht, ligipääsetavus, töötavad rendilepingud jne) müügihind on 70 miljonit.
Müüki asus korraldama advokaadibüroo V. Kaasik & Ko.
Eesti pangad
võtsid hinna määramise aluseks kultuuriministeeriumi rendisummad ja leidsid, et
maja hind on Eliasega sõlmitud lepingu tõttu umbes 20 miljonit krooni.
Elias on ajakirjandusele varem väitnud, et maja ei maksa rohkem kui 40
miljonit.
Kasulik osta ainult Eliasel
Tõenäoliselt
kuulutatakse 24. mail kultuuriministeeriumi hoone müük ebaõnnestunuks ja
määratakse madalam alghind, ilmselt 20-40 miljonit krooni. See hinnatase on
juba väga atraktiivne. Eriti Eliasele, kes kamandab hoone väljarentimist.
"Kindlasti meeldib mõnele niimoodi mõelda,” ütleb Ilomets vastuseks
küsimusele,
ka s Elias on huvitatud hoone ostmisest.
Kaasiku advokaadibüroo advokaat
Kati Raudsepp ei oska veel prognoosida, kui kiiresti ja millistel
tingimustel uus müük välja kuulutatakse.
Ilometsa firmal läheb hästi. 2000.
aasta majandusaruanne näitab 20,4 miljonit kroonise netokäibe juures
üle nelja miljoni kroonist puhaskasumit.
Kultuuriministeeriumiga
lepingu sõlmimisel kohustus Elias investeerima hoonesse üheksa miljonit krooni.
2000. aasta vahearvestuse järgi oli firmal üleval veel viis miljonit.