Kuningas tuleb külla
Suur aeg nõuab suuri inimesi, teavad Jaroslav Hašeki austajad. Aga see, et Tallinna linnas sünniksid suured asjad, nõuab suuri sündmusi. Täpsemalt öeldes – võistlusi.
Paar näidet. Moskva olümpia purjeregati puhul valmisid lennujaam, teletorn, linnahall, hotell Olümpia ja muidugi purjespordikeskus. Tanel Padari ja Dave Bentoni võidukas esinemine Eurovisioonil aitas aegsasti valmis saada Saku Suurhallil. Tänavu aga toob kevad rõõmu vutisõpradele. Euroopa rikkaima spordiorganisatsiooni UEFA aasta tähtsaima koosoleku toimumine Tallinnas lubab lõpuks valmis ehitada rahvusstaadioni Lillekülas.
Kolm aastat tagasi võtsid meie jalkajuhid vastu otsuse taotleda tänavuseks kevadeks UEFA aastakongressi. 2002. aasta sügisel Eestile see õigus antigi. Selleks ajaks oli Lilleküla staadioni ehitus varjusurmas – mängud küll toimusid, kuid Aivar Pohlak ja Edgar Savisaar olid tülis, linnapea pärjati "jalgpallijobu" tiitliga, vutifännid korraldasid protestimarssi jne. Vaikus poolelioleval ehitustandril kestis kuni läinud aasta varasuveni. Ent just suursündmuse korraldamine pani õrnalt sammalduval ehitusplatsil puhuma värsked tuuled.
***
Mullu juuni alguses teatas valitsus, et kulutab Lilleküla staadioni valmis ehitamiseks üle 70 miljoni krooni. FC Flora ja riigi suhted olid sel ajal üsna pingelised – riik nõutas Flora maksuvõlga. Ehitus muudkui seisis. Staadioni ehituse päästis ei miski muu kui uus poliitika ja jalgpalliinimeste aktiivsus. Just mullu juunis, rõhutades asjaolu, et Tallinn saab UEFA kongressi korraldajaks, õnnestus Floral saada valitsuselt staadioni ehitamiseks vajalik rahasüst – valitsus asus seisukohale, et euroopalikul riigil peab olema vastaval tasemel staadion. Staadioni valmimine asetati kultuuriministeeriumi asemel rahandusministri pädevusse.
“Piinlik on võõrustada teisi ja lasta oma rahvusmeeskonnal mängida varemete vahel,” märkis rahandusminister Taavi Veskimägi muuhulgas. Rahandusministri poolt valitsuskabinetile esitatud argument, et pooleliolev ehitus võib peagi lagunema hakata, pani jää liikuma. Valitsus otsustas, et riik ostab 70 miljoni eest osaluse firmas FCF Lilleküla Jalgpallistaadion. Just praegu käib staadionil kibe askeldamine ning vähem kui kuu aja pärast, kongressi eelõhtul peab Eesti koondis maavõistluse Norraga loodetavasti juba täiesti valmis staadionil.
***
Aga see on taust. Üritus, tänu millele staadion lõpuks valmib, toimub 21. aprillil Saku Suurhallis. Kohale tulevad jalgpallimaailma vägevad – alates FIFA juhist Sepp Blatterist ja UEFA presidendist Lennart Johanssonist kuni Andorra ja Aserbaidžaani vutifunktsionärideni. Boonuseks (tähelepanu, pealinna suveniiripoodnikud, kohvikupidajad ja muidu kiibitsejad!) terve hulk jalgpalliinimesi, kes tutvustamist ei vaja - võimalik järgmine UEFA president Michel Platini, alati sellistel üritustel figureerivad Franz Beckenbauer ja Eusebio, hulk endisi kuulsaid kohtunikke ja muid asjamehi riikidest üle terve maailma, kuni Okeaania jalgpalliföderatsiooni esindaja, Tonga kuningriigi alama Ahongalu Fusimalohini välja.
Aukartust äratava prominentide paraadi kõrval on tegelikult olulisemgi, mida Tallinnas arutatakse. Enne kongressi kogunev UEFA Täitevkomitee otsustab näiteks 2006. ja 2007. aasta Meistrite Liiga finaali korraldaja. Tuleva aasta finaali korraldamisele kandideerib teiste hulgas Moskva, täpsemalt Torpeedo ja Spartaki kodustaadion Lužniki. Teine oluline küsimus täitevkomitee päevakorras on Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonisüsteemi muutmine. Nimelt on kavas juba EM-2008 valikturniiri viimasesse sõela, play-off'i lubada ka valikgruppide kolmandad tiimid. Mõistagi on tegu küsimusega, mis üsna otseselt puudutab Eesti vutisõpru.
***
UEFA kongressi olulisim teema on rahvuskoondiste arengut soodustavad vahendid, teisisõnu võõrmängijate arvu piiramine klubides. Kui veel viisteist aastat tagasi võisid ka rikkaimad klubid piirduda ainult kolme välismaalasega (AC Milanis näiteks kolm hollandlast, AS Romas kolm sakslast, Napolis kolm lõunaameeriklast), siis viimastel aastatel pole harvad juhtumid, kus tippklubi koosseisu ei mahugi klubi geograafilisest asukohast pärit mängijaid. Värskeimad on siin kahe Londoni klubi – Arsenali ja Chelsea näited. Samal ajal seirab Euroopa suuri jalgpalliriike viimastel koondiste suurvõistlustel pidev ebaedu. See on pannud alaliidu juhid muretsema. Küsimus on, kuidas säilitada (Euroopa) jalgpallis nii olulisi traditsioone, näiteks inglise, saksa või hispaania stiili, ja vältida Euroopa koondiste taandumine MMide peksupoisteks.
Veel teravam on probleemi sotsiaalne taust – kedagi ei üllata, et jalgpall on tähtis noortetöö element. Ja kui näiteks Londoni või Lyoni või Liege’i noored näevad oma linna vutiklubides võõrleegionäride ilmset ülekaalu, siis – öeldakse trennile hüvasti ja narkootikumidele tere. Vähemalt nii selgitab probleemi olemust jalgpallipresident Kannik. Ja toob näiteks Belgia liigas igati korralikult mängiva Bevereni klubi, mille koosseisu mahub tavaliselt üksteist – ei, mitte Belgia, vaid Cote d’Ivoire'i (eesti keeles Elevandiluuranniku) päritolu mängijat.
Sestap ongi Kongressi päevakorras võtta vastu otsus, et alates järgmisest hooajast peab igas üleeuroopalises sarjas osalev klubi üles andma vähemalt neli samast riigist pärit mängijat, sealhulgas kaks oma klubi kasvandikku. Kolme aasta pärast peavad need arvud olema kahekordsed.
Tähelepanuväärne on ka päevakorrapunkt, mis käsitleb UEFA põhikirja muutmist. Nimelt on UEFA täitevkomitee juhte valitud seni paarisaastatel. Kavandatud muutuse kohaselt aga hakkaksid valimised toimuma paaritutel aastatel. Mis tähendab praktikas seda, et vanahärra Johansson jääks UEFA tüüri juurde aasta kauemaks kui seni arvatud ehk aastani 2007. Mis omakorda tähendab, et spekulatsioonid tulevase presidendi nime ümber (Michel Platini, Mathieu Sprengers või keegi kolmas) vaibuksid päris tükiks ajaks.
Ja last but not least arutatakse kongressil ka UEFA abiprogrammide hetkeseisu. Eesti vaatenurgast on see teema oluline eelkõige väikelinnades ja valdades elavatele väikestele vutifännidele, kes ootavad oma kodukanti miniväljakuid.
Tähtis sündmus
Tegemist on esimese UEFA kongressiga endise Nõukogude Liidu maa-alal.
Osalevad UEFA Täitevkomitee liikmed, 52 liikmesriigi delegaadid, samuti FIFA ja kõikide konföderatsioonide (Aasia, Aafrika jne) esindajad, UEFA kõikide komiteede esimehed, aga ka EBU (Euroopa Ringhäälingute Liidu) juhid.
Kongressil arutatakse UEFA abiprogrammide tegevust, vahendeid edendamaks rahvuskoondiste arengut, UEFA põhikirja täiendamist jms.
“Ürituse korraldamine on oluline nii meie jalgpallile kui majandusele”, märgib Indrek Kannik, “sest sageli on jalgpallijuhid oma kodumaal suurärimehed. Riigi imago seisukohast peab märkima, et jalgpallirahvas on Eesti elujärjega kindlasti vähem kursis kui poliitikud ja diplomaadid. On hea, et ka see seltskond saab teada, et Eesti ei ole enam provints endise Nõukogude Liidu äärealal. Jalgpalli seisukohast on ürituse õnnestumine kindlasti positiivne reklaam ja see lubab tulevikuks aina tõsisemaid vastaseid maavõistlusteks. Põhiline kasu on juba olemas – riigi toetus Lilleküla staadioni ehitamiseks.”
