Kunst kui grupiteraapia ja turvakodu
Elame ajastul, kus probleemid on popid. Neist räägitakse ja kirjutatakse. Enamasti sobimatul toonil ning ilma igasuguse põhjuseta. Nõrkus tähistab meie päevil inimlikkust: mida nõrgem, seda inimlikum. Nii näiteks kehastab kaasaja puberteetikute "deprekas" asjaosaliste jaoks samasugust vaimuvoorust nagu tiisikus kunagistele romantikutele.
Kogu see "inimlikkuse" väljanäitus omandab aga väsitavad mõõtmed teatud tooni trükimeedia veergudel. Mulle ei paku rõõmu ega kahetsust näha, et kellelgi (jälle!) halvasti on läinud: kel koer haige, kes ise voodis, kel auto varastatud, kel armastus otsas jne. Isikliku traagika eksponeerimine on saanud meie massikultuuri ja ühiskondliku meelelahutuse osaks. Nii suudavad meedia huviorbiidis püsida ka "staarid", kel peale oma haiguste ja hädade maailmale enam muud pakkuda ei ole.
Meedia süstib meisse usku, et elamisväärne elu on traagilise dominandiga, probleemne. Inimese immanentne valu peab selleks, et olla tõeline, leidma omale mingisugusegi väljundi avalikus sfääris - ta peab sõnaks saama. Kõige suurem ja inimlikum valu on see, mis on meedia ristimisvees pühitsemist leidnud. Selles on midagi sakraalset, lunastavat. Meediaajastu kategooriline imperatiiv ilmutab häirivat sarnasust mitmete religioossete õpetuste praktilise tegevusjuhisega: kannata, et poleks hiljem piinavalt häbi tühja elatud aastate pärast!
Aga mina ei kannata. Ja kui kannataks, ei kirjutaks sellest. Probleem on hoopis mujal: mulle on esteetiliselt vastuvõetamatu meie meedias prevaleeriva tundetooni (haliseva realismi?) järk-järguline kandumine kunstisfääri. Leian, et kui kunstis on rohkem (meedia poolt kastreeritud) elu kui kunsti ennast, siis pole see enam kunst. Vähemalt ei tahaks ma tarbijana selle eest maksta (ka mitte kaudselt kui maksumaksja). Minus ärkab nietzscheaanlik protest "elu poolt möödasammutute" täditsevale kisakoorile, kes oma "kannatustele" klassikalistes kunstikaanonites esteetilis-eksistentsiaalset mõõdet on hakanud nõutama.
Selgub, et inimene on niivõrd nõrk, et ei suuda iseendaga emotsionaalselt enam toime tulla. Nagu meie keha, vajab ka meie vaim pikendusi - kui väljenduda Marshall McLuhani terminoloogias. Hirm emotsionaalse invaliidistumise ees paneb meid oma tunnetele varakult turvakodu otsima. Põhja-Ameerikas on juba pikemat aega kombeks moodustada AA-tüüpi kodanikuorganisatsioone, mis püüavad teatud luuserite padjaklubina oma liikmetele seda pakkuda. Iga kaasaegse mikrohamleti eksistentsiaalne maailmavalu leiab väljundi küsimuses: "Kuhu riskigruppi kuuluda?". Võimalik vastus kannab eneses implitsiitselt subjekti enesemääratlust, milleni muul teel pole suudetud jõuda.
Seda sorti kultuurifenomenide õilmitsemist toetab ka massimeedia, mis armastab alandatuid ja solvatuid täpselt niikaua, kuni objekt on avalikult alandatud ja avameelne: pihi, ja sa leiad lunastuse. Siinkohal tuleb mängu uusamerikanismina ka moodsate kunstitõdede essentsi tabavalt edastav retoorika: "Tahate te sellest rääkida?" Meediaajastul hüppeliselt suurenenud võimalused kannatuste avalikuks eksponeerimiseks on meid nende heroiseerimisel ja estetiseerimisel romantikutest palju kaugemale aidanud.
Tekkinud (kunsti)diskursuses "kiidab" iga küürakas oma küüru, püüab seda teistele "maha müüa". Geniaalsuse mõõdupuuks on "oma küüru" leidmine ja turustamine. Üldine mentaliteet ütleb, et kõike tuleb teadvustada, kõike tuleb tähtsustada (vt. näiteks Susan Sontagi "Aids ja selle metafoorid"). Pole vist ekslik osutada, et inimliku vaimunõrkuse ning alaliselt ja a priori diagnoositud emotsionaalse ebastabiilsuse estetiseerimine läheb teatud mõttes tagasi Sigmund Freud'ini, ehkki see polnud kunagi viimase (avalikuks) taotluseks.
Seega on kunsti tarbimisest tehtud grupiteraapia, seanss psühholoogi juures, mille inimlik veetlus põhineb printsiibi "südamest-südamesse" meisterlikul rakendamisel. Nii näiteks mängib meie lavakunst ka tõsisema orientatsiooniga töödes üha jultunumalt televisioonipraktikas juba ammu tõhusaiks osutunud massipsühholoogia manipulatsioonitehnikatega. Seebiseriaalide ja Oprah-tüüpi telesaadete eeskujul sünnib teater inimesele, kes soovib oma raha eest laval kannatusi näha, soovitavalt iseenda omi (nt. mitmed Merle Karusoo viimase kümnendi lavastused, Eve Ensleri "Vagiina monoloogid" Ugalas jt).
Tegelik intiimsus devalveerub ka filmikunstis, sest üha enam pakub kinolina meile kangelas(t)e psüühilist ja füüsilist alastust, luues näiliselt ideaalsed tingimused valutuks samastumiseks. Alastusest on tehtud norm ja dialoogi eeltingimus, mis omakorda vaatajat samaga sunnib vastama. Kes seda ei suuda, ei vääri ka inimese nime.
Sulev Keedus sidus oma viimases filmis "Somnambuul" hulluks mineva tüdruku saatuse kogu sõjaaegse eesti rahvaga omaga. Kunstilisest abstraktsioonist sai filmi lõpukaadrites mänglevalt sügavat elutõde peegeldav narratiiv, mis otsekui meid kõiki peaks puudutama. Süütu sümbolism pöördus ühe hetkega omaenese vastandiks: histoorilis-poliitiliseks vulgaarnaturalismiks.
Milline on ikkagi elu ja kunsti vahekord? Loen kahetsusväärseks, et viimane on leidmas oma kohta meediumina alandatute, solvatute ning lihtsalt haigete omavahelises teabelevis ja grupiteraapias. Kandes eneses veretute õõvsat elutunnetust, mis märkamatult end üha enam normatiivsena kehtestab, on kunst muutumas järjekordseks instantsiks, mis kuulutab tõde. Väriseval häälel ja lunastava nutuga. Kes teab Nietzsche uut numbrit, helistagu!
