Faktid on tõepoolest karmid. Kunstisalong Allee pani enampakkumisele 48 teost, neist ära osteti kõigest 12. Needki kas alghinnaga või alla selle. Kunstioksjonite lipulaeval Hausil ei läinud sugugi paremini. Täpselt poolesajast taiesest leidis uue omaniku vaid 16. Peamiselt samuti alghinnaga, ainult mõni pilt tegi väikese tõusu. Kusjuures kummagi oksjoni käive oli vaid natuke üle 300 000 krooni. Veel aasta tagasi oli Hausi oksjoni käive 1,4 miljonit. Mis on lahti?

Ülehinnatud kunst ei kutsu ostma

Üheks ebaedu põhjuseks on see, et kuus oksjonit vähemasti praegu on selgelt liiast. Supp on muutunud lahjaks – tõeliselt häid teoseid lihtsalt ei jagu ja maht täidetakse keskmikega. Seetõttu on meie kunstioksjonitel oht muutuda galeriimüükideks ehk teisisõnu – enamiku teoste puhul ei näe põhjust, miks neid oksjonil müüa.

Kolmapäeval Tallinnas toimunud E-kunstisalongi enampakkumine on siinkirjutaja arvates kujukas näide sellest. Pakkumisel oli küll uhke ja suuremõõtmeline Konrad Mäe maal “Itaalia maastik. Rooma”, aga see on ka kõik. Ülejäänud töid võinuks vabalt galeriis müütada. Ja kas ühe pildi pärast on mõtet oksjonit korraldada, liiati veel kui miljonile lähenev alghind (915 000 krooni) praegusel ajal suurt hasarti ei tekita?

Siit järgmise põhjuseni – kunsti hinnad ei peegelda igapäevaelus toimuvat. Nad elavad oma elu, olles liiga kõrged ajal, mil vaba raha niigi vähe. Heaks näiteks on Hausi oksjonil müümata jäänud Oskar Hoffmanni (880 000 ­krooni), ­Eduard von Gebhardti (265 000) ja ­Eugen Dückeri (360 000) õlimaalid. Nende kõrval jäi meie suur klassik Nikolai Triik 58 000 kroonise alghinnaga “Leetse motiivi” eest lausa vaeslapse rolli. Samas kohe järgmise teosena kataloogis oli Alfred Hirve akvarell pöörase alghinnaga 89 000 krooni! Mõlemad jäid müümata.

Selge see, et gebhardtid-dückerid on üle hinnatud. Eriti kui neid on viimastel aegadel Euroopast lausa seljaga siia kantud. Loomulikult on see tore, et Eestiga seotud kunst Maarjamaale jõuab. Aga kas ikka maksab ostjais hindadega segadust külvata?

Tavaliselt põhjendavad oksjonikorraldajad kõrgeid hindu sellega, et omanik ei nõustunud odavamalt müüma. Arvan, et otsustav sõna peab jääma oksjonimajale. Kui omaniku küsitud hind on ikka ebarealistlikult ja turgu rikkuvalt kõrge, siis tuleb pildist loobuda ja soovitada näiteks osta.ee’d kasutada. Pole ju normaalne, kui Hirve akvarelli alghind on tüki maad kõrgem kui Triigi õlimaali oma. Või küsida Jaan Koorti õlimaali “Maastik viljarõukudega” eest (Allee oksjonil) 350 000 krooni peamiselt selle pärast, et pildi tagaküljele on veel maalitud visandlik naisfiguur.

Kunsti üleküllus

Eelnevast pole raske järeldada, et kunsti pakkumine – ainuüksi kevadistel oksjonitel on kokku üle 300 taiese – ületab praegu selgelt nõudmise. Ja kunsti tuleb üha juurde. Nii näiteks ütles hiljaaegu oma galerii avanud suurärimees Urmas Sõõrumaa, et tema kavatseb umbes pool oma 100 miljonit väärt kollektsioonist ära müüa. Niisiis müüki läheb kunsti mitmekümne miljoni krooni eest.

Samuti ei maksa unustada, et pankrotihaldur Taivo Lindma peab nii või teisiti realiseerima ärimees Guido Sammelseljale kuulunud rohkem kui 300 taiest. Sest võlausaldajad tahavad raha, mitte kunsti. Sammelselja kollektsiooni koguväärtuseks on hinnatud ligi paarkümmend miljonit krooni. Ja need on vaid kaks suurt tegijat, kellele lisandub veel kindlasti hulk väiksemaid. Kes küll kõik selle kunsti ära ostab?

Samas torkab pakkumiste rohkel kunstiturul silma nende taieste vähesus, mis võiks meie kunstikogujate meeli erutada. Ja kui neid on, siis kõrged hinnad ei sütita enamasti kirge. Oksjoni alghind ei saa olla ühtaegu lagi, sest sel puhul kaob ära oksjoni mõte – sama hästi võiks pilti juba hoopis galeriis müüa.

Eesti kunstiturgu hukutab muidugi ka ahnus. Arvan, et Hausi oksjonil olnud haruldane Konstantin von ­Kügelgeni maal “Jõemaastik rändajaga” (1839) oleks mõistliku hinna eest kindlasti ostja leidnud. 290 000 krooni selle eest aga polnud keegi nõus välja käima. Ja õieti tehti, sest seesama maal osteti alles mullu detsembris Christie’se oksjonilt vähem kui 60 000 krooni eest! Niisiis soovitan baltisaksa kunsti osta Euroopa, mitte aga Eesti oksjonitelt.

Kokkuvõttes tuleb galeriidel edaspidi müügiga rohkem vaeva näha. Ajad, mil oksjonitega oli lihtne kasumeid teenida, on möödas. Ühelt poolt on selle põhjuseks üldine majanduse olukord, teisalt aga ka ostjate muutumine teadlikumaks ja nõudlikumaks. Kindlasti tuleb hindadega pilvedest alla maa peale tulla ning rohkem panustada kataloogidesse, mille tekstid pole just alati piisavalt informatiivsed. Näiteks leiab neist harva seda, kellele taies varem kuulus. See on aga elementaarne info, mida oksjonil osalejal on alati õigus teada. Et selle teabe saab kunstiteose uus omanik ühes ehtsust tõendava ekspertiisiga, peaks aga olema iseenesestmõistetav.