Kurikamees võib olla hull, aga mitte paadunud narkomaan!
Kes keerab pool kaheksa hommikul Tallinna vanalinnas Nunne tänavalt Snelli parki, näeb kõigepealt Stenbocki maja rõdu tuledes säramas. Balti jaama poole vaadates paistab remmelgavõrade vahelt transpordifirma GO Groupi rohesinine logo.
Ees on laternatuledes paarisajameetrine sirge pargitee, ühel pool kõrgub Toompea järsk nõlv, teisel pool on kõrge vall, mis varjab nähtavuse Balti jaama poolt.
Snelli park on sügishommikul inimtühi. Pardipaar ujub hääletult läbi laternatuledes helkleva vee.
Neile, kes veel julgevad hommikuhämaruses keerata sellele rajale, astub Patkuli trepi alguses lumimarjapõõsa varjust märkamatult ligi kaks meest.
“Vabandust, me oleme politseist, kas te käite siin tihti?”
Nädal tagasi, esmaspäeva hommikul enne kaheksat astus samale pargiteele ilmaennustaja Krista Odakivi.
Enamasti sõitis Krista oma tööle autoga. Meteoroloogiainstituut asub endises keskkonnaministeeriumi majas Toompuiestee 24.
Seekord tuli Krista jala.
Ta jõudis mööda tiigiäärset vaikset teed minna paarsada meetrit, kui selja tagant tungis talle kallale pesapallikurikaga mõrvar. Vigastused Krista kätel viitavad sellele, et naine püüdis ennast visalt kaitsta.
Üliraskete vigastustega Krista jäi tee tagumises otsas staadioni lähedal pärnapuu alla lamama.
Umbkaudu samal ajal (politsei ei ütle, kas enne või pärast) kuuldi appihüüdeid sama pargitee vanalinnapoolses otsas, Patkuli trepi alguses, Stenbocki majaga kohakuti.
Pikk, kõhetu, valges nokkmütsis mees peksis naisterahvast, kes püüdis hakata Patkuli trepist üles minema. Vähem kui minut pärast väljakutset saabus politsei. Kiirabi viis kannatanu ära.
Paarsada meetrit eemal lebas maas teinegi ohver – raskete kehavigastustega Krista Odakivi.
Ta suri kaks päeva hiljem, 25. novembril haiglas.
“Nagu sipelgapesa, kõik tegutsevad,” räägib oma meeste tööst Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna juht, vanemkomissar Priit Pärkna.
“Kes küsib vanglatest, kes raviasutustest sealt vabanenud inimeste kohta, kes suhtleb psühholoogidega, kes analüüsib netikommentaaridest või mujalt leitud vihjeid, kes töötab läbi vanad sarnased juhtumid. Päeva lõpus kantakse mõtted ja info kokku ja arutatakse läbi.”
Versioone, mida on kontrollitud, on palju ja ühtegi pole lõplikult kõrvale heidetud.
Pärkna: “Täna võin kõrvale heita vaid selle, et naisi ründas paadunud narkomaan. Sellele ei viita miski. Vähetõenäoline on ka, et päev hiljem Mustamäel toimunud naisterahva tülitamine oleks Snelli pargi juhtumiga seotud.”
Teised motiivid on endiselt uurimisel. Seega on võimalik, et kurjategija teadis, keda ta ründas.
Kas tegemist võis olla isikliku kättemaksuga?
Või koguni palgamõrvaga?
Miks ründas kurikamees kahte naist, kes polnud omavahel tuttavad?
Mõlemad naised olid ju üheealised, ehk varitses mees neist üht ja ajas ta algul kogemata teisega segi?
Või tabas ta oma ohvri juba esimese korraga ja tungis hiljem teisele naisele kallale kui ohtlikule tunnistajale?
“Kaldun siiski arvama, et rünne oli juhuslikku laadi ja et tegu oli mingisuguse hullumeelsega, kes praegu pingsalt jälgib, mida politsei kavatseb ette võtta. Sellest tulenevalt ei saa me kõiki kaarte avada,” ütleb Pärkna.
Sündmuskoha ülevaatamisel leidis politsei kurika. Ringkonnaprokurör Ainar Koik kinnitab, et leitud kurika kujul on tõepoolest tegemist mõrvarelvaga – sellele viitavad kurikalt leitud tõendid. “Kurikas leiti üllatavast ja ootamatust kohast, aga järele mõeldes on sel loogiline seletus,” ütlevad asja uurimisega tegelevad Reimo Raivet ja Raul Koppelmaa politsei mõrvarühmast.
Ja panevad avalikkusele südamele: “Valget nokatsit kandvaid meesterahvaid pole palju. Keegi kindlasti teab, kes see mees on. Andke meile teada!”
Kapuuts peas, läheneb vibalik kuju, sahmib punase muruluuaga siit ja sealt. See on Snelli pargi kojamees Artur.
“Kui ma oleks kohal olnud, ma oleks päti vagaseks teinud. Või, noh, minema ajanud. Ja tead, mis on – kõige pullim oli see, et kella seitsme ajal läksin sealt ülevalt, ühtegi hinge ei olnud.
8.15 tulin Patkuli treppi mööda alla ja kuulen: tead mis, üht naist löödi kurikaga.
See on imelik värk! Niisugust asja pole siin varem olnud. Kotitõmbamisi on küll. Ma olen siit põõsastest sittakanti rahakotte leidnud soomlaste dokumentidega.
Ükskord suvel, kuue ajal hommikul, küsib mu käest Soome mees, siinsamas, jumala täis, palja jalu, viinapudel käes, et “kus ma olen”!?
Ma ütlesin: “Kus sa oled!? Helsingis oled!”
Ta ütleb: “Ei või olla, seal pole nii suurt mäge!”
Ühtegi senti mehel taskus ei ole, kas on ära varastatud või litsidega maha joonud.
Vedasin ta Soome saatkonna ukse taha, andsin kella: “Võtke oma joodik vastu!””
Vihjete tulva poolest on Snelli tiigi kuritegu ainulaadne. Nädala jooksul on politsei saanud iga päev kümneid vihjet.
Ühed helistajad pakuvad koguni oletatava mõrtsuka nime. Teised ütlevad, et teavad roima kohta midagi, ja kolmandad on fotorobotil näidatud isikut äsja oma silmaga näinud.
Politsei katsub kõiki vihjeid kontrollida. Seda peab tegema, sest äkki üks vihje vastab tõele?!
Vanemkomissar Priit Pärknale meenus Snelli tiigi juhtumist kuuldes kohe 2002. aastal Keilas toimepandud naisterahva tapmine. Ka siis leiti sündmuskohalt mõrvarelv – kohalikust poest ostetud lauanuga. Ka siis oli üsna palju versioone ja palju kahtlusaluseid, aga ükski ei vastanud tõele. Selgus saabus alles poolteist aastat hiljem.
Tuli välja, et kaks noort meest läksid kodust välja kindla plaaniga kedagi röövida. Kui nad pargis ohvrit oodates parajasti urineerisid, möödus neist vanem naine, kes loomulikult hakkas pahandama. Noormehed tungisid naisele kallale ja pussitasid ta surnuks. Kaua aega valitses teadmatus, kuni mõrtsukad oma teoga praalima hakkasid ja info politseini jõudis.
Teisipäeva vihmasel pärastlõunal mõni minut enne kella kolme ütlesid sõbrad ja sugulased, kolleegid ja klassikaaslased Krista Odakivile Pärnamäe kalmistul viimast korda hüvasti. Viiulimängija esitas Ülo Vinteri “Põhjamaad” ja kohaletulnuid seiras eemalt erariietes politseiniku valvas pilk.
Kurikamehe teise ohvri suhtes oli saatus heldem. Tema on tänaseks haiglast koju pääsenud.
Snelli park ja Patkuli trepp on inimtühi, sest inimesed eelistavad Toompeale minekuks Pikka jalga.
Kojamees Artur: “Ma küsisin ühe vanema härra käest, et miks ta enam trepist ei käi!? Ja tead mis – selle mehe silmades peegeldus hirm.”
