Ametialases slängis mõrvarühmaks kutsutava talituse juht Raul Koppelmaa ei püüdnud Kurikameest isiklikult kinni. See on esimene asi, mida äärmiselt tagasihoidlik mees enda kohta märgib. Vastupidi – kui Põhja prefektuuri eriüksus Bajuki raudu pani, oli Koppelmaa oma kabinetis bürokraatlikke funktsioone täitmas, taustaks raadiosaatjast tulev otseülekanne kinnipidamisest. Ent 23. novembrist kuni 26. augustini oli “kamm” ehk vastutus salapärase tapja tabamise eest just Koppelmaa turjal. Nüüd on koorem langenud. Üheksa kuud kestnud jaht Eesti viimaste aastate kurikuulsaimale roimarile jõudis lõpule. Jätkub mõnevõrra rahulikum töö – süütõendite kogumi täiendamine.

Kolmapäeva hommikul istub kergelt nohune Koppelmaa Põhja prefektuuris valgete seintega (11 politseis töötatud aasta jooksul kogunenud tänu- ja aukirju seintel pole, need on seifis) kabinetis, kannab musta ülikonda ja hõbedast lipsu ning tunneb ennast ilmselgelt väga hästi. Laual on väljatrükid kolmapäevaste ajalehtede Kurikamehe-lugudest, siin-seal read sinise vildikaga alla joonitud. “Ajakirjanduses ilmunud lood kogu selle üheksa kuu vältel tekitasid ühtaegu nii lisapingeid kui ka pakkusid põnevust – üks osa tööst oli ju kõigi kommentaaridega tutvumine.” Tõsi, kommentaaridesse puutuv ei moodusta miljondikkugi materjalist, mille Koppelmaa ja tema juhitav töögrupp (kus lisaks temale Sander Talisoo, Arvi Laide, Jelena Jermolajeva ja Jelena Gusseva) üheksa kuu jooksul läbi töötasid.

Mõned näited: töötati läbi mitmekümne tuhande noore mehe – sh surnud, psühhiaatriliselt haiged, pesapallikurika ostnud jne – taust ja võimalik seotus kuritöö ning ohvritega. Analüüsiti kuriteo eel kolme nädala vältel Snelli tiigi piirkonnas viibinute liikumist – aluseks 1200 tundi valvevideoid ja piirkonnas tehtud 2,75 miljonit telefonikõnet. Rääkimata mitmesajast vihjest, mis tehti fotoroboti-piltide mõjul.

Pikka aega oli tulemus null. Aeg-ajalt asendus optimism masendusega – kurat, kas tõesti ei saagi kätte?! Just siis lõid välja põlise spordihullu, korduvalt Tartu maratoni läbi suusatanud Koppelmaa liidriomadused, oskus kaaslasi innustada – küllap saame! Korduvalt tuli tänasel kangelasel vahetute ülemuste, endiste mõrvauurijate – kriminaalosakonna juhi Priit Pärkna ja prefekt Elmar Vaheri jutul käia, et koos mõelda – kuidas edasi? “Erinevalt avalikkusest ülemused lisapingeid ei tekitanud – mõlemad teadsid, et mõrva avastamine ongi pikk ning keeruline protsess,” kiidab Koppelmaa. Pärkna täiendab: “Pikk ja põhjalik uurimine andis muuhulgas hindamatuid kogemusi tulevikuks, pluss võimaluse tehtud vigadest õppida.”

Abi polnud tuntud ekspolitseinike kriitilistest sõnavõttudest, mis panid töömehi imestama: miks nad seda teevad – teavad ju, et tänapäeval süü omaksvõtust kohtus süüdimõistmiseks ei piisa…

Tänavu juuli alguseks oli esialgsest 30 000 “kahtlusalusest” sõelale jäänud kaks inimest – keegi asotsiaalsete elukommetega “rets” ning igati ontlik Bajuk. Kaks kuud jälgiti mõlemat äärmise tähelepanuga, kuni augusti lõpuks olid politseinikud veendunud – Bajuk on see mees! Veidi aega pärast kinnipidamist astus Koppelmaa Põhja prefektuuri ülekuulamisruumis Bajukile ligi ja esitas talle ühe spetsiifilise küsimuse, eesti keeles. Viis, kuidas mees vastas, veenis Koppelmaad – just samasugust kõnemaneeri kirjeldas kannatanu – seega käes!

Töövõite pole Koppelmaal ka Bajuki juhtumita sugugi vähe. Mitmed kaua aega lahendamatuks peetud kasiino- ja pangaröövid, Lasnamäel oma elukaaslase poolt tapetud Lidia juhtum ning ühe “tšetšeeni juhitud” kuritegeliku grupeeringu lammutamine. Või siis Koppelmaa “teine sünnipäev” – Jõe tänava korterist mitmekümne kilo lõhkeaine leidmine, kus mehel oli õnne, et voodi alt leitud, lõhkeainest tuubil tordikarp ta käes ei plahvatanud.

Ent restoranis kokana töötanud Bajuki tabamine oli jaanuari alguses loodud organiseeritud ja raskete kuritegude talitusele, mille juhiks Koppelmaa siis ka sai, “esimene tõeline sünnipäevakink”. “Töövõidust on siiski vara rääkida. Ootame kohtuotsuse ära.”