Kuristik neelab Turaida linnust

Ekspress mõõtis üle, mitu sammu jääb Läti suurima vaatamisväärsuse ja suure varingu vahele.

Rekordpaksusega lumi sulas Koiva jõe rahvuspargis veebruari alguses ootamatult kiiresti ja Turaida linnamäelt vulisesid alla äkki tekkinud ojad. Aga katastroofi ei ennustanud miski.
6. veebruari õhtul sõitis üks perekond autoga hilisõhtul Sigulda vaksalisse pojale vastu. Tee Turaida alevikust naaberasulasse, Sigulda linna kulgeb sügavas orus kahe kõrgendiku, Karli ja 800 aasta vanust kindlust kandva linnamäe vahel. Autojuhte hoiatab enne orgu laskumist liiklusmärk 11protsendilise teekalde eest.
Pool tundi puudus südaööst, kui oru põhja jõudnud auto laternatevihku kukkus vasemalt, linnamäelt puu. Auto peatus. Asfaldile langes veel kaks suurt puud. Siis kukkus neid juba järjest, kuus-seitse-kaheksa. Seejärel tuli kohinal alla osa mäest.
Vaksalisse sõitjad jäid maalihkest õnneks puutumata. Hommikuks jõudis päästeteenistus maanteed niipalju puhastada, et töölesõitjate autod läbi mahtusid. Ja autojuhid sõitsidki, riskides uue varingu alla jäämisega.
Õhtul teatas Sigulda raadio otsusest liiklus sulgeda: ohus olid mitte ainult inimeste elud, vaid ka Turaida muuseumiks renoveeritud linnus, Lätimaa kõige populaarsem turismiobjekt.
Kohalikud helistasid raadiosse ja protestisid maantee sulgemise vastu. Sigulda ja Turaida vahel on ainult üks tee, ümbersõit võtaks pool tundi.
Päev hiljem nurisejaid enam ei leidunud. Esimesel öötunnil oli linnamäel toimunud uus, eelmisest võimsam maalihe. Sigulda-Turaida tee muutus oru põhjas läbimatuks, tekkis selline puude- ja pinnaseräga, nagu oleks mõni hiidkoletis oma kurja käpaga vastu mäge virutanud.
Kaks järjestikust varingut põhjustasid linnamäel ehmatava muutuse. Kuristik lähenes linnuse vundamendile, varinguserv jäi mõnel pool pidama vaid kolme-nelja meetri kaugusel müürist.
Turaida linnuse tornid, kust avaneb kaunis vaade Koiva jõe ürgorgu ja metsastele mägedele, jäid 8. veebruarist külastajatele suletuks.
Ekspress sõitis õnnetuspaika läinud esmaspäeval. Auto jääb seisma teele veetud mullakoormate ees, mis tõkestavad sõidu Turaida ja Sigulda vahelisse orgu.

Üheksa ja pool saapapikkust
Muuseumi piletimüüja Inese Vecvanaga räägib, et nädalavahetusel täitus Turaida muuseumi parkimisplats sõidukitest. Lätimaa kõikidest nurkadest tuldi linnust ähvardavat ohtu oma silmaga vaatama.
Vecvanaga müüs siis sadakond ühelatist pääset. “Need, kes ostsid pileti, ei läinud muuseumi, vaid orgu maalihet vaatama. Kõik tunnevad muret, sest Turaida on meie uhkus. Kui linnus peaks kukkuma, on see sensatsioon.”
Jalakäijaid hoiatavad orgu minemast tagasihoidlikud, turistide vaoshoidmiseks mõeldud sildid ning üle tee veetud punavalged lindid. Inimesed voorivad hoiatusmärkidest hoolimata.
Geoloogid Aigars Zemitis ja Maris Serzans firmast Latgeo seavad vihmasajus üles teodoliiti. Maalihked pole linnuse punastesse tellismüüridesse pragusid veel tekitanud. Latgeo peab iga päev mõõtma ja võimalikest nihkumistest teada andma.
Ümber linnuse kulgeval jalgrajal liigub mapi ja mureliku näoga ülikonnas mehi. Läti valitsuse korraldusel tuleb linnamäe nõlvu tugevdada et linnus päästa.
Linnamägi on varisenud kolmest paigast. Ekspress mõõdab maad kõige kitsamast kohast kuristikuserva ja lossimüüri vahel. Tulemus – üheksa ja pool saapapikkust ehk 285 sentimeetrit.

Suured autod panid mäe varisema
Turaida muuseumi abidirektor Aivars Irbe käib ringi väikese tsemendipangega. Müüri on vaja panna andurid, et jälgida linnuse seisundit.
“Palju lund oli, see sulas kiiresti. Vee äravoolu süsteem puudus. Suured metsaveoautod sõitsid keelavast märgist hoolimata mööda,” loeb Irbe üles maalihke põhjusi.
Oru põhjas ukerdab üle pori ja puutüvede prillidega mees, kilekott käes, justkui Alutaguse ürgmetsa sattunud turist. Filoloog Aldis Tsilinskis on saabunud sündmuspaigale 40 kilomeetri kauguselt Riiast reisirongiga.
“Looduskatastroof,” ütleb uskumatu näoga Tsilinskis ja peseb orupõhjas vuliseva lumeveega kingadelt paksu pori.
K ohalikud inimesed, kellel Turaida ja Sigulda vahel iga päev käimist, on sisse tallanud teeraja oru maalihkest puutumata küljel. Sealtkaudu ukerdavad Turaida emad sülelastega Sigulda arsti juurde, koolitüdrukud tundi ja vanainimesed poodi. Hea, kui jalaluid ei murra.
Tartu ülikooli geoloogiaprofessor Volli Kalm ütleb pärast internetist Turaida maalihke piltide vaatamist (www.pano.lv), et varisenud on mäenõlv, millele päike peale paistab ja mis ilmselt on veega küllastunud. “Maalihe võib tekkida, kui sulanud maakiht hakkab külmunud kihi peal libisema. Raskete autode põhjustatud vibratsioon mängib kindlasti oma osa.”
Ööl vastu 12. veebruari toimus Turaidas veel üks maalihe. Ümber lossi pole uudishimulikel enam võimalik jalutada.


sidebar
Eestlaste hukkumispaik
Turaida tähendab liivi keeles jumala aeda (tora aida). Henriku Liivimaa kroonika räägib Turaidas asunud liivlaste vanema Kaupo suurest linnusest.
Kui ristiusu vastu võtnud Kaupo naasis 1206. aastal Roomast külaskäigult paavsti juurde, leidis ta, et liivlased on vahepeal ristiusust taganenud. Karistuseks põletas Kaupo Turaida linnuse maha.
Henriku kroonika kirjutab, et 1211. aastal käisid Turaidat piiramas saarlased, läänlased ja rävalased. Saarlased jõudsid kohale laevadega mööda Koivat. Henrik märgib, et Riiast saabus liivlastele ja sakslastele abivägi ja eestlased said suure lüüasaamise osaliseks, kaotades 300 laeva ja 2000 meest.
Sakslased rajasid 1214. aastal Turaidasse liivlaste linnuse rusudele uue, piiskopilinnuse, mis renoveeritult tänaseni püsib. Linnus oli kasutusel kuni põlenguni 1776. aastal.
17. sajandi algusest pärineb legend Turaida Roosist, kaunist linnuses kasvanud neiust, kes oma armsamale truuks jääda tahtes laskis end mõõgaga surnuks raiuda teda vägistada püüdnud Poola armee desertööril.
Ajaloolane Toomas Abiline ütleb, et lätlastele on muinaskultuur ja muinasusk tänapäeval tähtsamad kui eestlastele. Näiteks tegutseb Lätis 13. sajandi võitluskunsti ühing, mis korraldab vaatemängulisi, sepamõõkadega linnuseründamisi.