Käisin Rakvere spordikirikus teatrietendust vaatamas. Näidend oli keskpärane, selle muusika lausa abitu. Aga probleem pole sisus, vaid vormis.

Kui meil on spordikirik, st kehakultuurlastele mõeldud pühakoda, siis peab olema ka religioonistaadion ehk usutalitusteks mõeldud spordirajatis. Muidu pole õiglust ilma peal.

Miks on nii, et kui Jänes (Laine, kultuuriminister) koputab, peab Põder (Andres, peapiiskop) kohe sõnakuulelikult ukse avama ning kultuuri- ja sporditegelased sisse laskma? Aga kui Põder mõnes Jänese kojas — näiteks Estonia kontserdisaalis — halleluujat hõiskaks ja Jeesust kiidaks, oleks pahaseid palju ja kultuurijuhte süüdistataks pappide ees lömitamises.

Võib ju väita, et meil on isegi palju tühjalt või pooltühjalt seisvaid kirikuid, kasutagu usklikud parem neid. Aga 2005. aasta eurobaromeetri uuring näitas, et vaid 16% eestlastest usub jumalat, seevastu tervelt 54% aga mingisugust vaimu või elujõudu. Hiljutisest Eesti Kirikute Nõukogu ja Saar Polli religiooniuuringust selgus, et 31% usku väga oluliseks pidavatest inimestest ei poolda ühtegi konkreetset religiooni ega kirikut, vaid järgib oma usku.

Kõigi nende koht ongi staadionil külge külje kõrval religioosset hardust ning kirgastust kogeda. Selle lihtsustamiseks võiks vaim või elujõud joosta isikustatud kujul mööda staadioni külgseinu erilise mehhanismi külge riputatuna ringi nagu võimleja Li Ning Pekingi olümpiamängude avatseremoonial. Meil on väga karismaatilisi näitlejaid, kes rolli sobiksid: Marko Matvere, Mait Malmsten, Jan Uuspõld…

Aga ka kristlaste sissepääsu religioonistaadionile ei tohi takistada. Isegi moslemite oma mitte — kui nad väravas korralikult läbi otsitakse ja pommivööd konfiskeeritakse. Täpselt nii, nagu spordikirikusse on ühtmoodi teretulnud nii korvpalli kui iluvõimlemise austajad.

Kujutage ette, et Eestis tahaks 54% inimestest jalgrattaga sõita, aga meil poleks ainsatki rattateed. Absurd! Ometi on usuga just nii talitatud.

Nii nagu teater spordikirikus, leiaks hea peremees ka religioonistaadionile lisarakendusi. Seal võiks korraldada näiteks rock-kontserte. Tähtis pole ju konkreetne sisu, vaid põhimõte.

Ja nii nagu spordikirikus viibides on heaks tooniks plaksutamise ja skandeerimise kõrval mõelda igavestest väärtustest, võiks religioonistaadionil vaimse kirgastumise kõrval teha lihtsamaid võimlemis- ja jooksuharjutusi.

Vaimse ja kehalise kultuuri edasine lõimimine kaunistaks meie senist edulugu ning oleks eeskujuks kogu maailmale. See oleks enam kui Eesti Nokia, see oleks Eesti Adidas ja La Scala üheskoos.

P.S. Religioonistaadion peab asuma Paides. Esiteks pole see Rakverest kuigi kaugel ja huviline saaks mõlemates lõimimisasutustes aega kaotamata interdistsiplinaarsuse väge kogeda. Teiseks polegi Järvamaa pealinnas praegu üle-eestilise magnetina mõjuvat spordi-, kultuuri- või usukeskust.