Kustunud filmitäht
Monika Järv oli 16, kui režissöör Leida Laius ta Põlva keskkooli keemia tunnist üles korjas. Peagi käis neiu mööda Euroopa festivale ja poseeris fotograafidele koos teise noore näitleja – Antonio Banderasega.
Kuidas see film on mõjutanud teie elu?
Ei olnud meeldiv, kui poistekarjad, 13-14aastased, kisavad su järel. Üks totramaid asju, mida hüüti, oli: “Mari, kus Robi on?” Ma ei nautinud seda absoluutselt mitte.
Kui palju te filmis mängisite, kui palju olite teie ise?
Talvel 1985 muutusin ma leebest, tundlikust ja melanhoolsest tüdrukust märksa jõulisemaks. Ma ei olnud enam see, keda ma filmis mängima pidin. Ma pidin metsikult endaga võitlema, et asi usutavalt välja tuleks. Ja Leida Laius pidi minuga meeletut vaeva nägema, rääkimata Arvo Ihost (operaator ja kaasreþissöör – B.P.).
Oli niisugune stseen nagu Mari päeviku lugemine. Mina ei oleks eales – mitte iial! – hakanud ahastama, karjuma ja röökima ja oma valu teistele välja näitama. Niisugustes situatsioonides ma sulgun endasse ja kaon areenilt…
Kui ma pidin nutust vappuma, siis ma naersin tegelikult – no kuidagi pean ma füüsiliselt seda ju väljendama.
Ma mäletan situatsiooni, kus mind filmiti suures plaanis ja minu ees oli Arvo kaameraga, ja Katrin pidi mulle hüüdma: “Nii, siin avaneb siis sinu tõeline pale!” Sel hetkel, kui ta seda ütles, tuli Arvo Iho harkis jalgade vahelt lagedale meie grupi fotograafi habemik nägu ja tegi tsõksti! pildi ära. See oli siis minu tõeline pale! – loomulikult pahvatasin ma naerma ja seitse duublit oli vaja sellest teha!
Järgmist küsimust pole vaja esitada, sest varsti esitab Monika Raide selle endale ise.
Filmi ajal sain aru, et ma ei suudaks eales minna teatrisse tööle. Ma ei suudaks seda kõike teha õhtud otsa järjest…
Millega te praegu tegelete?
Töötan pedagoogikaülikoolis – praegu läheb neljas aasta – prantsuse keele õpetajana. Ja ma koordineerin Sokratese kaudu pedagoogikaülikooli tudengeid Prantsuse ülikoolidesse õppima.
Kust see huvi prantsuse keele vastu?
Kui mind kutsuti festivalidele, sattusid need olema prantsuskeelsed maad. Mind häiris kohutavalt, et ma ei saa kõigest aru.
Vot see oli nüüd see koht, kus filmist oli tõesti kasu. Lauri Leesi võttis mu üsna viimasel hetkel Endla tänavasse keeltekooli rühma, hiljem telesse (1991. aastal ETVs salvestatud prantsuse keele tunni õpilaseks – B.P.). Me olime pikki aastaid väga lähedased sõbrad. Kõigepealt olin ma tema õpilane, ja siis kutsus ta mind oma kooli tööle. Ma töötasin Prantsuse lütseumis seitse aastat. Just tema on minus õpetaja avastanud.
Mitu korda hiljem filmi olete vaadanud?
Kaks korda. Ja muidugi siis, kui see välja tuli. Kuna see ei olnud minu jaoks väga meeldiv kogemus, siis ma tegelikult katsusin elada, et seda filmi justkui polnudki. Elasin suhteliselt rahulikult kodulinnas Põlvas. Aeg-ajalt saatis Leida mulle ainult pakikesi kirjadega…
Neis kirjades oli ka abieluettepanekuid?
Jaa. Eriti võluv kiri oli 13aastaselt Dimalt – Volgogradist või Vorkutast –, kes kirjutas, et ta saab aru küll, et ta on nii noor, aga ta loeb praegu täiskasvanute raamatuid, ja ta katsub minu tasemeni jõuda. Ta saab aru, kui mul juba on keegi elus… aga siiski, võtku teda ka!
Monika Järvest sai hoopis Monika Raide.
Jah, 5. septembril 1992. abiellusin ma Martti Raidega. Ja 5. septembril 2002 me lahutasime oma abielu. Martti on pianist. Ja see oli väga ilus pikk suhe, me kasvasime koos, kuigi mingist hetkest lahku.
Üks minu peamisi rõõme praegu – minu lähedase sõbra kõrval – on minu poeg Rasmus, kes on pööraselt mõnus kaaslane. Ta on seitsmeaastane, läks just kooli, ja mängis äsja oma esimesel klaverikontserdil. Temaga me peame maha ikka väga põnevaid ja pikki jutte, ta on tõeliselt päikseline laps.
Me õpime tasapisi hispaania keelt, ja siis me õpime salsat. Salsa on meid päästnud rusuvast sügisest ja külmast talvest.
Kus on need kirjad, mis Tallinnfilmi postkasti 80ndate lõpul ummistasid?
Need on Põlvas, ema juures. Kingakarpide sees.
Ma olen õppinud, et ei saa tulla peale midagi uut… kui sa istud oma vanade kingakarpide otsas!
