Kuu aja pärast saab jälle koopasse!
Kunagi jõulude ajal sõitis matkasõbrast
teatrinäitleja Tarmo Männard, makk kaenlas, Piusale. Läks
koopasse, pani Bachi mängima, kuulas, kuidas orelid mürisesid,
limpsis šampanjat ja veetis meeleoluka öö –
küünalde valgel. Pärast magas magamiskotis nagu ürask.
/>Rahvast sõitis Piusa koobastesse kokku rohkem kui Suurele
Munamäele – 50 000 inimest suve jooksul.
Luusiti
mööda hämaraid käike ja tunti uudishimuga segatud
kõhedust (äkki eksime ära!), imetleti kõrgeid
võlve (kümme meetrit, kujuta ette!), kardeti kahtlasi varje (keegi
kindlasti varjab ennast kuskil!). Pärast sõideti koju ja seletati
kätega vehkides – nagu oleks jumal teab kus maailma otsas ära
käidud. Niisugune vägi ja võim on Piusa koobastel inimeste
üle.
Segumasin Piusa koopa ukse ees teeb
nii kõva müra, et normaalse kõrvakuulmisega inimene ei kuule
siin oma mõtteid ka. Rääkimata sellest, mida teine mees
kõrval kõva häälega räägib.
/>Püüame siiski.
Läti numbriga buss sõidab
ette, rahvas pudeneb maha ja aktsendiga giid – tal on kohkunud nägu
– võtab Riikliku Looduskaitsekeskuse mehel Silver Näkil
nööbist kinni.
“Mis teil siin juhtus?!”
/>“Pole midagi juhtunud,” lohutab Näkk. “Ehitus
käib. Peaukse ette ehitatakse suur klaasist esik.”
“Miks see esik ehitatakse?” Daami mure ei rauge.
Näkk räägib, et väline õhk hakkas suvel koobaste
lagesid kuivatama ja laest pudenes siit-sealt suuri latakaid alla. Ja et koopad
muutusid külastajate tervisele ohtlikuks.
Silver Näkk
pöörab pea kõrvale ja ütleb vaikselt, et näe, vene
keel ka ei tule enam meelde, inglise keel pressib vägisi sisse.
Pöördub uuesti lätlase poole ja teatab, et kuu aja pärast
tulgu uuesti, siis on koopad avatud.
Lätlane noogutab ja lubab,
et on kohal.
Lähme koopasse sisse,
ronime tellinguid pidi kõrgele lae alla.
Lahtine liiv on seintelt
ja lagedelt maha kratsitud. Liivased pinnad on saanud peale tsemendipiimast
tugeva kooriku. Selle otsa on tõmmatud viis-kuus kihti pritsbetooni,
millel on klaaskiud sees. Ja kõige lõpuks on seinad
liiva-tsemendi seguga üle mäkerdatud ja näevad välja
täitsa nagu liivast seinad. Ainult et on krobelised ja kõvad.
Teised koopasuud on endale müürid ette saanud ja sealt
pääseb heal juhul läbi ainult kohalikke olusid tundev
nahkhiir.
Vallavanem Ülo Plakso küsib pärast
telefoni teel, et noh, kuidas oli.
Ütlen, et oli kah.
“Ei olnud ju paha?” küsib Plakso.
Ei olnud paha
tõesti!
Ja kui Vitali ja Serjoga tahaksid siia hakata
initsiaale uuristama, peavad nad rentima riistalaenutusest võimsamat
sorti ketaslõikuri (käibenimetuse all relakas), sest näpuga
sellisele seinale kriimu peale ei tee.
Näkk (Silver Näkk)
räägib, et tagapool jäävad koopaseinad nii, nagu nad on
– neid tsemendiga üle ei võõbata. Ja inimesed
pääsevad edaspidi sisse ainult kahe võlvi jagu.
Paari aasta pärast vaadatakse, kuidas olukord on – kui kliima on
stabiilne ja niiskusrežiim püsib, lastakse inimesed ka koopa tagumistesse
käikudesse nagu varem.
Tegin enne koopasse tulekut Orava poes
suure väljamineku, ostsin kaheksa krooni eest tikke ja küünlaid,
aga märkimisvää
;
;
;
;
;
;rset abi nendest pole. Päris pimedasse ei pääse.
Savikojas, otse Piusa koobaste lähedal endises raudteejaama hoones
istume kamina paistel ja keraamik Meelis Krigul, kes siin savist nõusid
teeb (ja kellelt ma pool riiulitäit kausse ja kruuse ära ostan),
käib ringi, käed saviga koos, ja ütleb, et tema koobaste
sulgemise üle väga ei kurvasta.
Temal on
oma kliendid või siis firmad, kes tellivad kingitusteks, ja tema
turistide vähesuse pärast ei nuta.
Aga toidupoel siinsamas
koopa ukse ees on turistideta raske. Turistideta jääb kohalik
kaubandus ja väikeettevõtlus kiratsema.
Nii me neid
asju Meelisega arutame.
Järsku kruvib üks rasvatihane hoo
üles ja kihutab pea ees vastu savikoja akent. Ja istub pärast
tükk aega ja keerutab mõtlikult pead nagu pohmahaige vanamees.
/>
Koobas saab kõrvale
külastuskeskuse.
Muidugi. Koopa taasavamine on kogu vallale
suur asi.
Töökohti saab ja kohalik turism aktiveerub. Saab panna
käima majutustalusid, poode.
Eriti jumekaks muutub asi, kui Orava
vallavanem võtab kapiriiulilt plaani, mis kujutab endast Piusa
külastuskeskust siinsamas koopasuu lähistel. Kui raha kokku saadakse,
valmivad lähemal ajal 50 kohaga konverentsisaal, ekspositsiooniruum,
kohvik.
Projekt on uhke. Hoone katus meenutab väljasirutatud
tiibadega nahkhiirt. Liivapõrand, laastukatus, seintel
männijuurikatest nagid. Kokku maksab see ilu 25 miljonit krooni.
/>
1943. aastal sai üks kaevur surma, kaevas
lae liiga õhukeseks ja jäi liivavaringu alla. Pätte pole siin
olnud ja Voitkad pole ennast siin varjand ja...
Niisugusid jutte
räägib praegu õpetaja Helve Lübeck koolimaja
muuseumitoas. Proua Lübeck on olnud üle 40 aasta koolis
õpetaja. Vaatamata kõrgele eale ja puusaproteesile on ta kadedaks
tegevalt energiline.
Proua Lübeck teab täpselt, kus on
Piusa koopas koht, mis energiat annab. (“Paned käed poole
sentimeetri kaugusele ja saad energiat!”)
Ja kus on see koht,
kust tuleb liiva võtta ja kuumaks ajada ja liivakott haige koha peale
panna – luuvalu kaob nagu niuhti.
Kaks imepisikest konti ja
tilluke tolmukübe on muu vanavara vahel ekspositsioonis tähtsal kohal
ja proua Lübeck räägib kurva häälega, kuidas tal oli
õnnestunud soetada oma väljapanekusse nahkhiir ja kuidas koi kohale
lendas ja nahkhiire kogu täiega ära sõi.
/>Kas Orava rahval on ideid? Orava vald on üks
piiriäärsemaid (33 meetrit Vene piirist) ja tagasihoidlikumate
võimalustega (eelarve 13,4 miljonit, Viimsil näiteks on 285
miljonit) Eesti valdu. Aga inimesed olevat siin aktiivsed ja särtsakad
– üle poole lastest käis laulupeol ja vallas on kolm
rahvatantsurühma ja puutöökodasid on ka sama palju.
Kas on Orava rahval ideid, kuidas turisti veel rohkem Piusa kanti
tõmmata?
Vallavanem Ülo Plaksol on idee olemas.
Mart Laar andis hiljaaegu välja raamatu “Eesti mehe
lugu”. Siin on juttu Orava kandi eesti mehest Evald Loosaarest, Venno
Loosaare vanaisast.
Eesti mees, kes on käinud nii Vene kui ka
Saksa sõjaväes. Oli ta sellepärast venemeelne, oli ta
sellepärast fašist? Sellest annaks kindlasti midagi teha. See tooks
inimesi. See tutvustaks Piusa kanti ja oleks aktuaalne ka laiemalt. Plakso
ütleb, et see lugu seostub väga tema enda isa saatusega.
Tore. Siis tuleb ehk ka etendus.
Enne ärasõitu
küsin Orava postkontorist Piusa koopaga postka
arti. Ei ole. Pole Orava pildiga kaarte ka. Õnneks lubab sarmikas Liina
leti tagant, et ajab koopa pildiga kaardid välja.
Hea, kui
härjal haaratakse sarvist kohe!
- Piusas alustati liiva kaevandamist 1924. aastal, siis kaevandas seda AS Kips. Tööd tehti labida ja kirkaga. Liiv pandi kotti ja veeti hobusega rongi peale.
- 1966 enam maa all ei kaevatud, kaevati karjääris.
- Nahkhiiri nähti esimest korda 1947. aastal. Nüüd arvatakse neid olevat üle 3000.
