On Eesti, on vihmane juuni, on jalgpalli MM. Mul on küll niisugune tunne, et praegu pole vist kõige parem aeg ilusa ja meelelise festivali korraldamiseks, kaugemate kultuuride ja kommete õpetamiseks. Või, vastupidi, on just äärmiselt sobiv aeg, sest muul ajal me rahvas võõraste maade ja kaugete kultuuridega ei tegelegi.

Igal juhul hea tuttav Paul Pihlak, kellega plaanisime sügisel Usbekimaale minna (aga lükkasime selle sõidu kevadesse, sest siis, nagu teadis öelda Peeter Vähi, on seal mõnusam), toob sel nädalal, 16.–19. juunil koos mõttekaaslastega Pirita kloostri varemete vahele palju head muusikat – Aafrika rütmi ja rõõmu ja valu Sierra Leone’s Refugee All Starsi nimeliselt koosluselt. Usbekimaalt, kuhu me sel sügisel ei lähe, tuleb imelise häälega Sevara Nazarkhan, mahe-muhe Markscheider Kunst esindab paremat osa Venemaal viljeldavast muusikast… Jäädeks truuks jalgpalli MMil kasutatavale leksikale, esindavad meie maa koondist Maailmakülal Metsatöll koos RAMiga, Mari Kalkun ja Pastacas, Oort, Bombillaz, Tsibihärblaseq, Johansonid ja teised vahvad ja head.

Ma ei kahtle, et see festival toob korraldajaile pigem (rahalist) kahju kui kasu. See pole esimese asjana kindlasti mitte äriettevõtmine. Mõni ärikolledži lõpetanud spetsialist kalkuleeriks kulusid ja tulusid, hindaks bändide maksumust ning nende potentsiaalset menu Eestis ning … jätaks sellisel tasemel festivali tegemata.

Sestap ei saa ma pisut skeptiliselt jätta küsimata: “Miks, Paul, miks sa seda üritust teed? Milleks kõik see Maailmaküla, kus peale hea muusika kuulamise saab osta nn õiglaselt turundatud kohvi? Milleks sulle see üritus, millele on tehtud täiemõõduline keskkonnamõjude audit? Milleks?” Võiks ju vutti vaadata ja sõimata südamerahus kordamööda kilisid ja neegreid, seejärel valgeid, punaseid ja rohelisi. (Jah, kahju, et venelasi seekord MMil pole.)

“Tead, see läheb mulle korda,” ütleb Paul kõigepealt lihtsalt. “Ma tõepoolest loodan, et see festival aitab vähendada vahet meie ja nende vahel.”

Paulil on vahvad näited sellest, et me siin Eestis usume end olevat tolerantsed, kuid tegelikult oleme siiski parajad šovinistid. “Sierra Leone põgenikud meeldivad meile väga laval, on ju, aga no mitte mingil juhul hulgakesti Tallinna tänavatel. Minarett tundub ju täitsa huvitav arhitektuuriline moodustis, aga kui seal keegi kell viis hommikul lõugama hakkab, siis ei talu me seda mitte,” räägib Maailmaküla korraldaja. “Mis siin salata, meile meeldib võõras värk vaid sellisel juhul, kui me saame selle võõra enda reeglitele allutada.”

“No aga kas sulle, Paul, meeldiksid Sierra Leone pagulased hulgakesti Tallinna tänavail või minaretid me kaunis nn kilukarbivaates?” Loomulikult ei hakka Paul mulle mängima tolerantsi apostlit. Ja seepärast ei kiirusta ta ütlema – jah, väga meeldib. “Aga,” ütleb ta, “ma loodan, et üks Eesti mees, kes kuuleb, kuidas üks usbeki tüdruk laulab nii, et ah sa raisk…siis äkki mõtleb too mees, et see tüdruk polegi lihtsalt niisama tšurka või kili. Äkki läheb see maailm siis kokkuvõttes paremaks.”

“Kõik on ju kena, Paul, aga kas on Eestis piisavalt publikut, kes viitsiks sellise asjaga end vaevata? Kas on meil piisavat inimesi, kellele läheb korda see, millest sa räägid?” Nišivärk ju. “Mulle meeldib. Ja ma arvan küll, et ma pole nii ainulaadne, et ei leiduks teisi, kellele meeldib sama asi, mis mulle. Kui vaadata, kui palju käib rahvast PÖFFil vaatamas maailma kinokunsti kõige veidramaid ja kõige n-ö põrandaalusemaid filme, siis mina näen siin küll väga korralikku potentsiaali. Nagu ka selle seltskonna kujul, kes täidavad kõik Jazzkaare ürituste saalid.”

Jah, Paul, tundub mullegi, et potentsiaali on, vaatamata sellele, et üldiselt meil siin suviti sajab ja parasjagu käib ka jalgpalli MM.