Elan Inju külas, venna ja emaga oma majas. Meil on koer ja üks kass käib ka seal vahepeal. Sealt külast olen ma ka pärit.

Praegu käin tööl Püssis – hommikul läheme, õhtul tuleme. Eks ma teen seal kõike, aitan teisi mehi.

Mul on õpiraskused, aga ma ei näe mingit vahet tavainimeste ja enda kuulitõukamise vahel. Tõugatakse ikka ühtemoodi.

Viimastel aastatel olengi sellega rohkem tegelenud. See tuleb mul kõige paremini välja. Vahepeal tuleb jälle raskelt, on mõõn ja siis ei lähe. Teatud aja pärast jälle läheb. Peab vaeva nägema. Vahepeal ma ei tee nii palju trenni, sest ei viitsi. Kui tööl käia, siis on keeruline samal ajal trenni teha.

Praegu, enne olümpiat, on veel eriti keeruline. Kui õhtul seitsme paiku töölt koju jõuan, siis söön, ja siis lähen poole kaheksa-kaheksa ajal Vinnisse trenni. Pool tundi jõuan trenni teha, rohkem ei jõua. Laupäeviti käin Rakveres trennis.

Olümpianormi täitsin ära aasta tagasi. Nii et selle mõttega, et ma sinna lähen, olen juba harjunud. Aga ärev on muidugi. Nii suuri võistlusi pole mul varem olnud.

Enne jõule hakkasime olümpiaks rohkem harjutama. Mõnda aega nädala sees ei saanud, sest olin Lätis komandeeringus. Aga nädalavahetusteks tulin ilusti koju ja vaikselt tegin.

Nüüd olen vahepeal võistlustel ka käinud, Rakveres sain esimese koha. Minu isiklik rekord on 12.41. Olümpial võiks seda natukene parandada. Aga eks näeb.

See, et ma Londonisse lähen, ergutab mind ka rohkem pingutama. Kui ma vahepeal eriti ei viitsinud ja tulemused olid kehvad, olid loobumise mõtted. Lihtsam on ju tööl käia ja ühe asjaga tegeleda.

Londonis olen ma muidu juba kahel korral käinud, kuuli ja ketast viskamas. Piiri taga olen nüüdseks kokku kolmes kohas käinud – Rootsis, Hollandis ja Inglismaal.

Hetkel ei tea, kaua ma kuuli tõukan. Käin tööl ja see on põhiline. Seal meeldib mulle. Eks näeb, kuidas läheb.”

**

Londonis toimub paraolümpia 29. augustist 9. septembrini