"Saja inimesega reisides peab kord majas olema!" ütleb Roland von zur Mühlen ja osutab kaelas rippuvale jalgpallivilele. "Kui ma vilistan, siis kuuleb seda kogu hotellis. Kõik teavad, et kolme minuti pärast on ärasõit. Kes maha jääb, see jääb."

Terav heli lõikabki läbi liha ja luude ning Roosikrantsi tänaval asuva St Barbara hotelli kiviseinte. Hetk hiljem hüppab seina tagant välja blond naine, sarvedega viikingikiiver peas: "I am here!" Rõõmus naine on Rosie Texasest, üks von zur Mühlenitest.

Sada von zur Mühlenit on lennanud Eestisse tähistama oma esiisa Hermann thor Moleni 500. sünniaastapäeva. Järeltulijaid on Saksamaalt ja USAst, Kanadast, Hollandist ja isegi Venemaalt.

Esivanem Hermann tuli 16. sajandi esimesel poolel kas Saksamaalt või Hollandist ja sai Narva linnapeaks. Liivi sõda sundis meest oma uue kodumaa maha jätma. Hermann suri 1559, tema haud Amsterdami Vanas Kirikus on säilinud meie päevini. Linnapea kaks poega naasid Maarjamaale ja panid aluse ajaloos tuntud kaupmeestesuguvõsale.

Von zur Mühlenid olid oma aja Paltsud ja Sõõrumaad, kes on jätnud jälje eesti rahvapärimusse. Tartu ülikooli Narva kolledžis õpetav ajaloolane Karsten Brüggemann toob näiteks 17. sajandil tegutsenud rannaröövli Heinrich von zur Mühleni. Koos oma kaasosalistega süütas ta Eesti rannikul tuletornide pähe lõkkeid. Heausklikud kaptenid ajasid oma kaubalaevad karidele ja langesid röövlite saagiks.

1696. aastal juhtus nii Lüübekist pärit kaubalaevaga St Johannes. Vanade kohtudokumentide andmetel kulus röövlitel trümmitäie lõunamaise veini minema tassimiseks mitu päeva. "Seega oli suguvõsal juba ammusel ajal hea maitse," kiidab doktor Brüggemann.

Kehvemini käis veinivargusel osalenud kuue talupoja käsi, kes kuriteo eest võlla riputati. Mõisaomanik zur Mühlen pääses varastatud kauba hüvitamisega. Doktor Brüggemanni poolt suguvõsa kokkutulekul pajatatud lugu rannaröövlist esiisast tuli tema järglastele põneva üllatusena. Sajandeid hiljem võib sellise esiisa üle juba uhkust tunda. 

Värskemaid perekonnalegende pärineb 1936. aasta Berliini olümpiamängudelt. Kui Kristjan Palusalu jõudis poolfinaali, jõid kõik eestlastest spordireporterid ennast suurest õnnest pildituks.

Häda sunnil asus raadio otseülekandes finaalvõistlust kommenteerima Eesti olümpiakomitee delegatsiooni nõustaja Gerd von zur Mühlen. Kuna mehel polnud maadluse reeglitest õrna aimu, hakkas ta korrutama: "Pa-lu-sa-lu, an-na va-lu! Mur-ra-mur-ra!" Eesti saigi olümpiakulla ja vanaonu Gerdi hüüdlause jõudis Eesti spordi ajalukku.

Jurist Roland von zur Mühlen peab suguvõsa "presidendi" ametit seitsmendat aastat. Kuigi perepäev toimub iga kahe aasta tagant, on nii suur dessant Eestisse esmakordne.

Roland tunnistab, et ta on ohverdanud juubeli ettevalmistamise nimel loendamatul hulgal nädalavahetusi ja öötunde. Tänaseks täidetud eeskava on tihe ja tasemel: kontsert Niguliste kirikus, ball Mustpeade majas, kohtumine Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksooga ja väljasõidud suguvõsa mõisatesse.

Kohtumine esivanemate maaga on mõjunud Rolandi üllatuseks ootamatult tugevasti just suguvõsa noorematele liikmetele: "Noored tegid mulle juba ettepaneku pidada kõik järgmised suguvõsa kokkutulekud Eestis!"

Tuntud perekondi von zur Mühleneid

* Isa ja poeg: Hinrich zur Mühlen (1686–1750, vasakul) ja Hermann Johann zur Mühlen (1719–1789). Mõlemad olid Tallinna linnapead nagu ka Hinrichi isa.

* Abielupaar: Victor von zur Mühlen (1879–1950) Vabadussõjas Balti rügemendi staabiülem. Rajas Eestis baltisakslaste seas natsiliikumise. 1939 lahkus koos oma puhtatõulise karjaga Saksamaale.

Tema abikaasa Hermynia von zur Mühlen (1883–1951). Lasi oma mehe juurest juudiga jalga ja hakkas kommunistlikuks kirjanikuks. Avaldas maailma esimese antifašistliku romaani “Meie tütred naisnatsid”.