Kuus spordipilti

Eesti sportlased on pakkunud läbi aegade hetki, mis kogu rahva õnnest kiljuma või kõiki üheskoos ohkama on pannud. Raul Ranne valis neist kuus kõnekamat.

See oli rohkem kui mäng

1968. aasta 20. august. Spordiseltsi Kalev välisväljak Tõnismäel on rahvast pilgeni täis.

Fotograaf Lembit Peegel, kes rohkem omast tahtest tulnud mängu pildistama. Inimesi on kõikjal, tribüünidel, maas, ka ümbritsevate majade katustel.

Kohe peaks algama Kalevi võtmemäng sitke Alma-Ata Burevestniku vastu. Esimest aastat N Liidu võrkpalli meistrivõistluste kõrgliigas osalev Kalev on mänginud imelist mängu. Järjest on võidetud 11 kohtumist. Kui õnnestub Alma-Atad võita, on meie omadel võimalus liidukad kinni panna.

Fotograaf Peegel teeb pildi, kus Kalevi kapten ja meeskonna vaieldamatu liider Peet Raig, hüüdnimega Piilu, üritab vastase plokist mööda mängida.

Kalevi ebastandardne ja kombinatsioonirohke mäng on vastastele terve ­hooaja palju peavalu valmistanud. Kõik mängijad platsil on igas mänguelemendis osavad. “Me olime kõik univer­saalid,” ütleb toonane kalevlane Henn Karits (pildil nr 7). “Mõistsime üksteist ühest silmapilgust.”

Aga Raig oli meeskonnas eriline. Nii mõnigi treener on öelnud, et see mees on oma mitmekülgsuses Euroopa parimaid. Servi vastuvõtt ja plokk olid tal absoluutsed. Rünnata võis ühtviisi nii vasaku kui ka parema käega.

Raig on emotsionaalne. Mängib ise kogu hingest ning nõuab seda ka teistelt. Ütleb, kui vaja. Ütleb väga krõbedalt. Raig polnud elukunstnikuna vähem pühendunud kui palliplatsil. 30 aastat pärast suurt võitu lahkus ta meie hulgast jäädavalt.

Aga mäng Alma-Ataga lõpeb 3 : 0 Kalevi võiduga. Järgmise päeva Spordileht annab teada, et Kalev püüdis liidri kinni. Samas lehes on uudisteagentuuri TASS teade sellest, et Vene väed on ületanud Tšehhoslovakkia piiri. Sündmused Prahas hakkavad jõudma dramaatilise kulminatsioonini.

Kalev sõidab Moskvasse. Võidab seal kolm mängu, armeeklubiga AKSK nende hulgas. Tallinna tagasi saabuvad juba NSV Liidu meistrid. Praha sündmuste taustal on Eesti meeskonna võit iseäranis armee võistkonna üle midagi enamat kui lihtsalt sport. Meeskonda võetakse lennujaamas vastu nagu olümpiavõitjaid. Kõik nad saavad moodsad VEFi transistorraadiod. Kapten Raigile ja peatreener Ivan Dratšovile kingitakse koguni televiisorid Temp, toona väga defitsiitne kaup.

Kaks staari

1970. aasta august. Kalevi spordihallis tehti ajalugu. Eesti korvpalli­koondis võitis USAd 88 : 82. Tõsi, jänkid olid kohal üliõpilasmeeskonnaga. Aga Eestilgi oli kaks põhimeest – Anatoli Krikun ja Priit ­Tomson – puudu. Nemad olid NSV Liidu üliõpilaskoondisega Torinos.

Pildil, mis sellel mängul tehtud, on kaks number kuut, kaks suurt staari. Ameeriklaste liider Julius Erving noolib meie Aleksei Tammiste käest palli.

Toonasest Massachusettsi ülikooli tudengist Ervingist saab hiljem Ameerika korvpalli profiliigade (ABA ja NBA) säravaim täht. Neljal korral tunnistatkse ta liiga parimaks mängijaks. Korvpallimaailmas kutsutakse teda “Dr J”. Ta võidab 1983. aastal Philadelphia meeskonnaga NBA meistritiitli. Efektne “õhuakrobaat”, kelle sooritused kaunistavad ikka veel Ameerika korvpalli parimate hetkede edetabeleid, on arvatud läbi aegade 50 parima USA korvpalluri auväärsesse seltskonda.

Aga nagu meie tähtmängija Tammiste mäletab, ei pääsenud Erving toona Eesti vastu j ust kuigi palju platsile ega jäänud seetõttu ka millegi erilisega meelde. “Hiljem, kui ma Liidu koondisega USA turneel käisin, mängisime meeskonnaga, kus oli ka tema. No seal oli ta hoopis kõva mees. Nagu öö ja päev võrreldes Tallinna mänguga.”

Tallinnas võitis Eesti meeskond füüsiliselt võimsaid ameeriklasi selgelt. “Ilusti kukkus meil välja, kombinatsioonid tulid hästi välja. Neil oli selline kokku klopsitud meeskond, meil juba kogenud ja kokku mänginud tegijad,” räägib Tammiste. “Ma ei mäletagi, kui palju ma ise täpselt skoori tegin, aga Jaak [Salumets] tegi väga hea mängu.”

Ažiotaaži esimesena Baltimaid külastanud USA meeskonna ja Eesti koondise vahelise mängu ümber oli kõvasti. Enne matši olid Kalevi hallis toimunud tsirkuseetendused. Püsti olid lisatribüünid, mida muidu korvpallimängude ajal polnud. Saal oli sellegipoolest täis, pileteid polnud saada. “Ma mäletan, et palju pileteid ei pandudki müüki. Jagati siinsete vene tehaste töölistele....”

Aga fotograaf Lembit Peegel oli õnnelik, et sai olla ajaloolise hetke tunnistajaks. See oli tal esimene kord päris ameeriklast pildistada.

Maadlejate olümpia

1936. aastal saabus Berliini olümpialt kahe kullaga koju maadleja Kristjan Palusalu. Tema vastuvõtt oli muidugi üldrahvalik pidu. Kui rong Lagedi jaamas peatuse tegi, andis legendaarne ooperilaulja ja teatrimees Aarne Viisimaa kangelase pihku rukkivihu ning lausus: “Palusalu, Neo ja Väli, igaüks teist kange veli!”

Tõesti-tõesti, Berliini olümpia oli meie maadlejatele edukas. Palusalu oma kahe kullaga on muidugi omaette fenomen. Kunagi pole keegi ühtedel mängudel nii vabamaadluses kui kreeka-rooma maadlusviisis kulda võitnud. Aga poolraskekaallane August Neo võitis Berliinis hõbemedali ning avas seega Eesti medaliarve. Tema võitis kreeka-rooma stiilis maadluses ka pronksi.

Kergekaalumees Voldemar Väli, 1928. aasta Amsterdami olümpiavõitja, sai Berliinis kaela pronksmedali.

Üldse sai Eesti 1936. aasta olümpialt seitse medalit. Paremini pole meil kunagi läinud.

Markko Märtini esimene suurvõit

2003. aasta Akropolise ralli on läbi. Markko Märtin, kes oli ju mõnda aega noppinud korralikke kohti MM-rallidelt, sai eliidi seas oma esimese võidu. Sel rallil kolmandaks jäänud norralane Peter Solberg tühjendab šampanjapudeli sisu meie mehele pähe. Tundub, et ta pole vähem õnnelik kui Märtin.

Märtin võinuks Kreekas võita ka aasta varem, ent ebaõnn – kivi, mis lõhkus autol rehvi – rikkus võidu. Seda magusam on see võit nüüd. Samal aastal võidab Märtin ka Jyväskylä ralli. Temast saab rahvusvaheline staar. Eestis võtab maad üldine rallihullus. Meie mehe tee maailmameistri tiitli poole tundub olevat täiega lahti. Paraku ei paku saatus Märtinile nii helget karjäärikäiku.

Tellingud kukkusid enne pidu

10. august 1992. Sel õhtul pidanuks olema suur pidu.

Erika Salumäe tõi Barcelonast taasiseseisvunud Eestile esimese olümpiakulla ja vennad Tõnisted pronksi.

Õhtu. Raekoja plats on taas rahvast pungil täis. Platsi servas asuvas nn Jegorovi majas tehakse remonti. Maja Mündi tänava poolses küljes on rasked tellingud. Agaramad on sinna otsa roninud.

Toonane ETA fotograaf Toomas Volmer seisis parajasti pidustuste puhuks püsti pandud lava ees ja tegi aega parajaks. “Minu mäletamist mööda jäi vist lennuk Salumäega hiljaks, sellepärast tuli oodata,” meenutab ta. “Äkki keegi karjus, et näe, mis toimub. Vaatan, tellingud vajuvad nagu aegluubis kokku. Üks jäi rippuma, hoidis kätega katuse­plekist kinni.”

Pildid tegi ta sealt, kus parajasti seisis. Edasi minna ei saanud. Rahvast oli ju tohutult.

Volmeri kõrval oli sel hetkel raadiomees Erkki Berens. “Olin otse-eetris. Rääkisin rahulikult oma juttu, meeleolu oli ülev, rahva peade kohal lehvisid sinimustvalged lipud, kui korraga hakkas hirmus kolin. Näen, kuidas tellingud kokku kukuvad, kuidas inimesed karniisi küljes ripuvad. Unustasin nagu eetri mingiks hetkeks hoopis ära, ja siis kostis raadios minu suust 23 korda järjest vaid sõna “oi!”,” on toonane Kuku raadio reporter SL Õhtulehele sündmuste käiku kirjeldanud.

Aga endine ETV spordireporter Tiit Rääk ootas platsil, et hiljem koos Salumäega telesse minna ja seal temaga pikem intervjuu teha. “Nüüd pidin minema ilma Salumäeta saatesse ja teatama, mis kohutav juhtum tegelikult aset leidis.”

Spordifotograaf Lembit Peegel oli just saabunud Barcelonast ega hakanud enam Raekoja platsile minema. “Sõitsin koju, aga ega naine seda teadnud. Ta muretses, et äkki olen ma ka kusagil seal tellingute vahel...”

Õnnetuses sai üks noormees surma, kümmekond vigastada.

Taltsi triumfi vaatas täismaja

Jaan Talts seisab pjedestaali kõrgeimal astmel. Kuldmedal kaelas, ühes käes diplomid ja lilled, teises karikas. Kolmanda koha mees Valeri Golovanov hoiab tunnustavalt Taltsi paremat kätt üleval. Teise koha saanud Pavel Pervušin vaatab justkui solvunult kõrvale ja sügab kukalt. On aprill 1972. Talts on kroonitud NSV Liidu meistriks.

“Eks Golovanov muidugi oli rahul, sest ta polnud Tallinna võistlusel favoriitide hulgas. Pronks oli talle ikka kordaminek. Aga Pervušin, minust mitu aastat noorem, üritas midagi tõestada,” räägib Talts vana võistlust meenutades. Ent talle omase enesekindlusega lisab kohe, et tegelikult oleks võinud enne võistlust arvata, kes võidab.

Pervušin tegi rebimises küll maailmarekordi ja selles tõsteviisis oli ta Taltsigi hinnangul väga hea, kuid kolmevõistluses oli meie mees kindlalt parem.

1973. aastal, kui Talts pidas vaheaastat, võitis Pervušin MMil tiitleid, ent varsti pidi rumala käevigastuse tõttu suurest spordist loobuma. Nimelt juhtus, et tõstja, kes oli teada kui tõsine napsumees, avas kord veinipudelit. Nagu ikka neil kordadel, kui korgitseri polnud käepärast, oli üks avamise võimalus anda tugev tou vastu pudelipõhja. Pudel aga purunes nii õnnetult, et vigastas rängalt jõumehe kätt. Suurte raskuste tõstjat temast enam polnudki. Aga see selleks.

Nagu pildilt näha, oli tol mälestusväärsel tõstevõistlusel Kalevi spordihall rahvast täis.

“Kui mõni kass oleks juhuslikult saali pääsenud, poleks tal liikumiseks ruumi olnud,” ütleb Talts.

Tõstesport oli siis ülipopulaarne. Aga miks poleks pidanud olema, kui meil endal oli maailma parim mees, keda imetleda? Talts meenutab, et ta ise tegi Tallinnas kolm maailmarekordit. Endine kuulsus Vassili ­Aleksejev koguni neli. Kokku tehti võistlustel maailmarekordeid kahekümne ringis.

Aga pärast võistlust läks Talts koos sõber Aleksejeviga Gagarini puiesteele spordiseltsi Jõud sauna. &ldq uo;Võtsime leili, tegime mõned õlled, võtsime konjakitki. Arnold Green astus kah läbi ja õnnitles,” meenutab ta.

“Tead, ma ei teinud sporti sellepärast, et raha või miskit saada. Tegin sporti spordi enese pärast. Tahtsin lihtsalt olla maailma tugevaim. Ja olingi.”

1972. aastal võitis Talts kõik, mis võita oli, Müncheni olümpiakulla sealhulgas. Nagu hiljem selgus, jäi see tema viimaseks tippaastaks.