30 krooni tunni eest
“Tempo on nii kõva, et päkad löövad tuld ja klaasi vett pole aega juua,” räägib üks kaheksanda teki tööline, must prügikott näpu otsas. Kajutikoridorid sellel tekil on kahel pool nii pikad, et paistab, nagu lõpeksid need alles paarisaja meetri pärast.
Kitsa koridori otsast näeb, kuidas naised “traageldavad”. Üle koridori tehakse haake ühest toast teise.
Kaheksandal tekil on kokku 329 kajutit, sealhulgas kaks sviiti ja viis luksuskajutit. Naisi on siin tööl nii vähe, et igaüks neist peab ära koristama saja kajuti ringis. Aega selleks on alla tunni.
Laeval Vana Tallinn on koormus täpselt kaks korda väiksem.
Arvutiga on ülemused välja arvutanud, räägivad naised, et ühe kajuti kordategemiseks on kolm minutit. Aga teine arvutus näitab, et kaheksanda teki naistele jääb kajuti jaoks ainult 1,6 (!) minutit.
Tulemusega naised rahul ei ole. Klientide kohta ei osata öelda.
“Sama musta rätiga tõmban kraanikausi puhtaks, kuigi kõik spetsvahendid on olemas. Aeg on kõige valusam teema!” ütleb heleda peaga neljakümnene naine, viskab tühja vodkapudeli prügikotti ja veab selle järgmisse kajutisse.
Esimesel nädalal ootas üks soomlane poolteist tundi oma kajutit, kuni see korda tehti. Selle ajaga on laev aga pool Tallinna-Helsingi teed juba ära sõitnud.
“Nõrgemad naised nutavad mitmendat päeva ja ahastavad suurest pingest,” räägib tüdruk, kes möödunud nädalal tööl oli, “aga kedagi ei huvita.”
Meeleolu uut laeva teenindavas seltskonnas on nagu mässueelses linnas. Keeb ja kihab. Ülemustega rääkida ei julge keegi – kui ei meeldi, võid ära minna.
Tunni töö eest (näiteks saja kajuti koristamise eest) saavad kajutiteenijad 30 krooni. Ka Eesti keskmine tunnitasu on suurem, üle 35 krooni.
Seitsmenda teki kelner räägib, et palk on 3900-4000 krooni. Ta on laeval töötanud viimased kaheksa aastat.
Turvamehed käivad aegajalt nende juures alkomeetriga ja mõõdavad promille.
Ületunnid makstakse töötajatele kinni. Tööpäev peaks kestma 10 ja pool tundi, aga tihti läheb kõvasti üle.

Luksuslaeval pole prügišahti
Restorani köögis õhetab tumedapäine kokk, kõrvad tulipunased. Tema ees, teisel pool pliiti ja letti, seisavad rivis mõned tüdrukud ja poisid – oleks juba vaja ette viia… aga tellimusega pole alustatudki! Soomlased laudade taga näpivad klaase ja muutuvad närviliseks. Lõdvemat hetke koka jaoks ei paista kuskilt. Kui esimesel nädalal oli pidu, tassisid süüa lauda isegi intendandid (laeva juhttöötajad).
Küsimuse peale, kuidas olukord uuel laeval on, tõstab kokk pilgu üles, teeb saalile silmadega tiiru peale – ülemusi ei paista – ja vastab pärast väikest pausi kõlavalt:
Bullshit!
Naeratab ilma rõõmu tundmata, ja segab wok-panni rohelist. Meel on mõru.
“Orjata tuleb mehe eest!” Sama ütlevad teised siin “järjekorras”.
28aastane töötaja räägib, kuidas kokk tagaköögis hüppab prügikottide vahel seni, kuni tuleb poiss, kes need ära viib – sest laeval ei ole prügišahti. Ekstra prügikottide teisele tekile tassimiseks võeti tööle eraldi inimene, kes need liftis alla viib.
Kui Romantika seisab Helsingi sadamas, jääb laevale reisijaid vähem. Nüüd pannakse buffet kinni, tolmuimejad hakkavad undama, klaas ja messing lüüakse kiiruga läikima. 

Ametiühing aidata ei saa
Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu juht Jüri Lember on kursis sellega, mis Romantikal toimub.
Ametiühingu kontoris on käinud naisterahvas kurtmas, kuidas Romantikal on ebainimlik töökoormus.
“Olen kuulnud, et töö on intensiivsem kui mujal laevadel, aga ainult selle põhjendusega ei saa ametiühing midagi ette võtta,” ütleb Lember. “See, kui palju tööd ja kui kiiresti keegi suudab teha, on individuaalne, ja kahjuks pole see mõõdetav.”
Lember arvab, et tööandja katsetab, kui väheste töötajatega hakkama saab. “Alustatakse ikka miinimumist. Aga kui raha kokku hoidmise nimel kannatab juba klienditeenindus, töötajad jäävad haigeks või jooksevad ennast surnuks, tuleb personali juurde võtta.” 

*       *       *

Teisipäeval kohtub Hansatee tegevdirektor Järvelill Romantika intendantide ja teiste laeva juhttöötajatega. Lepitakse kokku, et koormus on tõesti kohati liiga suur ja inimesi pannakse tööle appi.
Ühte vahetusse läheb juurde 25 inimest, kinnitab ka Preeks.
Uue reisi alguses sõeluvad samad higised naised, kes enne kajuteid küürisid, restoranis laudade vahel.
Neil on valged särgid, punased seelikud ja kõrged kontsad all – mustad nõud tassitakse ära kööki.