Läänemere Sherlock Holmes
Nagu krokodill roomas allveearheoloog Vello Mäss Emajõe mudases ja kottpimedas põhjas ringi, käsikaudu enda ümber kobades. Viimaks sattus pihku kummaline ese.
Suurtükke ja tuleraudu, laevanaelu ja tekiplanke – mida kõike Vello Mäss polnud vetesügavikes enne kombanud, kuid mitte sellist asja. Ühest otsast kõva ja sile, aga teisest otsast läheb justkui karvaseks.
Siis lõi kätte hirmus valu. See oli üsna suur vähk, kes oma hiiglasõraga uudishimuliku vrakiotsija väikest sõrme pitsitas. Otsitav, 1704. aastal Kastre lähistel uppunud Rootsi lipulaev Carolus jäi tookord Emajõe põhjast leidmata ja lebab praeguseni kuskil seal, oma rusuhauas.
Paljud Mässi otsingud on aga lõppenud edukalt: leitud on näiteks 16. sajandist pärit Maasilinna vrakk, tulelaev Hiiumadal, Vabadussõjas osalenud Inglise sõjalaev, suurtükipaat Meeme, kümneid purje- ja raudlaevu, ja nüüd, justkui 25 aastat väldanud sukeldumise krooniks - Vene soomuslaev Russalka.
Kes ei teaks Russalkat? Amandus Adamsoni mälestusmärk, mere poole risti vibutav inglikuju Kadriorus on selle laeva tuntuks teinud. Kui Russalka 1893. aastal 177 mehega pardal teel Tallinnast Helsingisse kaduma läks, oli see Venemaale samasugune vapustus nagu allveelaeva Kursk hukkumine kolm aastat tagasi. Nüüd helistavad Vello Mässile idanaabrite ametiisikud ja ajakirjanikud, tänavad, tunnevad huvi. Russalka jäänused kuuluvad Venemaale.
Mäss loeb merekaarti nagu oma tagumist taskut, ta tunneb Läänemere ohtlikke kohti sama hästi kui Sherlock Holmes tundis Londoni allilma.
Läänemere põhjas on sadu avastatud ja sadu avastamata vrakke. Nagu pinnaletoomist ootavad pärlid. Veel leidmata laeva nimi, oletatavad kursijooned ja koordinaadid võivad Vello Mässi ajukäärudes plinkida ööl ja päeval: “Kuhu, kurat, ta võis jääda?”
Kadunud laeva saladus võib vaevata terve kümnendi, kuni ühel hetkel lööb peas otsekui lamp põlema: “Ju ta on seal!!!”
Russalkat otsis Mäss aastaid, kuni tänavu joonistas kaardile väikese ruudu ja Russalka oligi selles ruudus. Uurimislaeva Mare sonariekraan näitas vrakipilti, kui otsing oli kestnud vaid 65 minutit.
Kustumatu merehuvi süütasid Mässis pedagoogidest vanemate Voldemari ja Erna raamaturiiul (näiteks Charles Darwini ja Sven Hedini reisiraamatud) ning kino. Kuulsa allveeuurija Jacques-Ives Costeau värvifilm “Vaikuse maailmas” linastus Tallinnas 1958. aastal. Poisid vaatasid, suud lahti, võimsaid veealuseid pilte Vahemerelt.
Kinoskäigust möödus mõni aeg ja nõukogude piirivalve veoauto sõidutas Rannamõisast Tallinna staapi kaks kinnipeetud noorukit, sõbrad Vello Madiperki ja Vello Mässi, kes olid püüdnud omavalmistatud lestade ja maskidega meres sukelduda.
Viisnurgaga piirivalveohvitseri meelest olid auto õhukummist lõigatud ja traatraami peale sulatatud lestad piisavalt ohtlikud, nende abil võis isegi Rootsi randa jõuda.
Poisid pidid plindrist pääsemiseks kirjutama vandetõotuse: “Ma ei tegele elus enam mitte kunagi sukeldumisega” ja allkiri.
“Küllap see paber on kuskil arhiivis alles, aga seda lubadust ma ei pidanud,” räägib juba paar päeva pärast Russalka leidmist uurimislaeva Mare pardal uueks avastusretkeks valmistuv Mäss.
1978 käis ta Kirovi kalurikolhoosi kalatraali TB-68 kaptenina, merekaart kaenlas, meremuuseumis Bruno Pao, ajaloo instituudis Karl Siilivase ja teaduste akadeemias Ilmar Öpiku juures.
“Miks meie ei uuri oma Näkimadalaid? Kui palju olen ma vrakkide otsas traale lõhkunud! Mul on merepõhjast väga hea ettekujutus, kalaparve ja vraki otsing on peaaegu üks ja sama asi." Ja nii edasi.
Jutt jooksis nagu sula või, Mässi oskas (ja oskab ka praegu) hukkunud laevadest rääkida katkestamatult, tundide kaupa.
Oli allveearheoloogia tõusuaeg. Rootslased tõstsid Stockholmi alt üles liinilaeva Vasa, sakslased leidsid Bremenist keskaegse hansakoge, taanlased Roskilde fjordist viis viikingilaeva. Nõukogude Liit ei tohtinud maha jääda: KGB andis Mässile loa merele minna.
Tekiplankude vahel kasvasid sõrmejämedused kased ja rooliratta asemel oli käiavänt, nii ootas see Pärnu Kaluri alus oma lõppu, kuni Vello Mäss ta saatusemudast välja tõmbas ja meremuuseum ära remontis. 1982 sõitis laev Mare nime all Saaremaa Põtkemadalikele vrakke otsima.
“See oli vabanemise tunne, tundsin end nagu kajakas, kes võib lennata, kuhu tahab,” meenutab Vello Mäss.
“Ilma Mareta ei kujuta ma Vellot ette, see on ta elu,” ütleb Vello Mässi kaasa Taimi. “Kui Vello on vraki leidnud, särab ta nagu päikene ja ükskõik, mis kell ta siis ka ei tule, katan mina pidulaua.”
Mare andis paljudele võimaluse Nõukogude piirivalvevõrgust üle merele pääseda. Tegutses allveearheoloogiaklubi Viikar. Tänaseks pole kedagi kümnetest koos Mässiga töötanud Viikari sukeldujatest Marele pidama jäänud.
Vaid üks mees on sõelal, külmavereline Mare madrus Andrus Eero, kes on Mässiga koos sukeldunud 14 aastat.
Mäss ütleb järelkasvu puuduse üheks põhjuseks enda nõudlikkuse. “Peletasin suure hulga inimesi Viikarist ära. Suur osa tahtis lihtsalt sukelduda, mina aga soovisin enamat.”
“Mäss teab hukkunud laevadest kõike, aga tema käest seda infot kätte ei saa,” räägivad harrastussukeldujad.
Mäss kardab vrakkide rüüstamist. Endal pole tal kodus ühtki merepõhjast toodud asja.
Põhimõttekindel. Väga äkiline. Sõnapidaja mees.
Ingel Kadriorus viipab oma ristiga õiges suunas, Russalka poole. Enne Vello Mässi avastust rippus see teadmine õhus. Nüüd on aga selge, et Läänemere põhjas on otsapidi merepõhjas selle monumendi teine osa, üheksakorruselise maja kõrgune laev.
Vello Mäss ja tema unistus
- Sündinud 26. oktoobril 1940. aastal.
- Meremuuseumi teadur, allveearheoloog, uurimislaeva Mare kapten.
- “Ma tahan leida 13. sajandi eestlaste muinaslaeva, tahan näha, kuidas see on ehitatud, kui palju on oma, kui palju üle võetud skandinaavlastelt. Ma tean ka, kus selline laev on. Hiiumaal Tihu järve põhjas muda sees. Mõnesaja aasta pärast on seal turbaraba ja laeva ülestõstmine võib saada võimalikuks. Kahju, et mind siis kohal pole.”
