Björkman esines käesoleval nädalal Eestis mitme oma uurimistulemusi tutvustava loenguga. Ühel neist, 23. novembril, algatas Helje Kaskel allkirjade kogumise petitsiooni, millega nõutakse rahvusvahelise merendusorganisatsiooni IMO täiskogu resolutsioonile tuginedes Estonia uurimise taasavamist. Esimeste seas, kes allkirja andisid, olid kapten Arvo Andressoni ema ja õde.

IMO resolutsioon A.849 (20) § 13, mida Eesti ELi liikmena peab aktsepteerima, ütleb järgmist:

Kui mingi õnnetusjuhtumi kohta ilmneb uut tõestusmaterjali, tuleb seda põhjalikult hinnata ja sellest teistele põhjendatult huvitatud riikidele teatada, et neil oleks võimalik oma kommentaare esitada. Uue tõestusmaterjali ilmnemisel, mis võib oluliselt muuta mereõnnetusega seotud asjaolusid ning oluliselt muuta õnnetuse põhjuste ja sellest tulenevate edaspidiste soovituste iseloomu, peavad riigid oma senised järeldused üle vaatama.

Just selles - et välja on tulnud uusi asjaolusid, on laevandusekspert Anders Björkman veendunud. Praegu toob ta uute asjaoludena eelkõige välja kahe ametliku uurimise raportite vastukäivust, mis on tema hinnangul uurimise taasalustamiseks piisav põhjus. Jutt on 1997. aasta lõpus avaldatud õnnetuse uurimise ühiskomisjoni JAIC-i lõpparuandest ja käesoleva aasta esimesel poolel avaldatud Rootsi politseilabori SKL uurimusest ning Vinnova lõppraportist. Esimesest tuli Björkmani sõnul muuhulgas välja, et sukeldumisest tehtud filmimaterjale on manipuleeritud. „Sellest on tükke välja lõigatud, just selle koha peal, kus filmiti visiiri," ütles Björkman.

Teine üllatav fakt, mida ingnoreeritakse, on Björkmani sõnul vastuolu seniste uurimistulemuste ja kahe eestlasest meeskonnaliikmete ütluste vahel Rootsi televisioonile kohe pärast õnnetust haiglas. Nimelt ütlesid masinameeskonda kuulunud Margus Treu ja Henrik Sillaste, et nad olid enne laeva kreeniminemist põlvini vees olnud (vt TV ekraanipilti) ja käivitanud masinaruumi pilsipumbad! Pilsipumbad käivitatakse aga ainult siis, kui keresse on lekkinud vett. Kas laeva põhjas oli siiski auk?

Ent Björkmanil on veel palju põhjuseid, miks uurimine tuleks taasalgatada (nendega saab lähemalt tutvuda tema kodulehel). Nimetagem veel mõned intrigeerivamad.

1) Põhjaminemise aeg ja viis. Vastavalt JAICi raportile sai visiiri kadu/kreeni kaldumine alguse 28. septembril 1994 kell 1.15, Vinnova raporti andmeil aga kell 1.00, s.t. 15 minutit varem, mille jooksul võib palju juhtuda. Seda erinevust pole selgitatud. Millal Estonia siis uppus? Ka see, kuidas laev põhja minnes käitus, erineb raportites.

2) Hädaabikutse pikaliasendis. Varasem raport ütleb kolmanda ohvitseri Andres Tammese sõnadele toetudes, et hädaabikutse anti siis, kui laeva kaldenurk oli 20-30 kraadi, ent uuema andmeil oli laev siis juba 90 kraadise nurga all, mistõttu ta Björkmani sõnul oleks pidanud olema juba suuremas osas vee all.

3) Kreeni vajumine. JAICi raport ütleb, et üle 5 minuti oli laev alla 15 kraadi kreenis, Vinnova raport aga, et külgkaldenurk ületas 45 kraadi juba 2 minuti pärast, mis muutis evakuatsiooni võimatuks!!

4) Kahtlused visiiriga. Vinnova raportist ei selgu, kuidas visiir sattus sinna, kus ta väidetakse leitud olevat. Seetõttu kahtlustab Björkman, et visiiri filmiti vraki küljes oktoobris 1994, politseilabori analüüsitud filme on monteeritud ning põhjaminemise põhjus ei pruukinud olla visiiri kaotus.

5) Palju inimesi päästeti? „Mariella" kapten Thörnroos ütles Rootsi televisioonis 18. novembril 2008, et tema laev päästis 40 „Estonia" merehädalist. JAICi raporti kohaselt oli see arv 27. Kõik pääsenud oleks tulnud kanda logiraamatusse. Seda aga pole. Kuhu kadus 13 inimest?

Kahtlaseid ja vasturääkivaid asjaolusid võib Björkman tuua kilode kaupa. Muuhulgas ütleb ta, et „Estonia" polnud ohutuse tõttu sisuliselt meresõidukõlbulik, sest pooled reisijatest oleks pidanud vette hüppama ja meeskond saanuks neid abistada ainult vette lükates. Puudu oli päästeplaan.

Vaatamata neile vastuoludele leidsid rootslased, et uus, kolm aastat kestnud ja miljon eurot maksma läinud Vinnova uurimus näitab, et uppumine toimus kõigis olulistes punktides esimeses lõpparuandes toodud stsenaariumi järgi.

„Ametliku uurimiskomisjoni 1997. aasta detsembris avaldatud lõppraport ei vasta ühelegi küsimusele õnnetuse tegelike põhjuste kohta. Kõik, mis on räägitud visiirist kui õnnetuse põhjustajast, on vale, visiir oli uppumise ajal laeva küljes!" väidab Björkman.

Omasteühingu ELA juht Kaskel kinnitab, et 14 aastat Pariisi kohtutes ei ole Estonia hukkunute peredele andnud mingit võimalust sõltumatuks kohtu-uurimiseks. Pariisis hageb (see kestab siiani) laevnikke ja sertifikaadifirmat Bureau Veritas üle 1200 inimese, kuid kohtuprotsess pole siiani jõudnud sisulise arutluseni. Seetõttu nõuab sadakond inimest oma inimõigusi nüüd Strasbourgi Inimõiguste Kohtus. Kaebus süüdistab Rootsit ja Prantsusmaad Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 3. ja 6. artikli rikkumises, millest viimane väidab: „Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus institutsioonis".

Björkmani sõnul tegeleb ta asjaga selleks, et parandada meresõiduohutust. Ta lisab, et õnnetuse ohvrid, hukkunud ja nende lähedased, samuti pealtnägijad on jäetud ilma igasugusest abist tänu korrumpeerunud uurimiskomisjoni liikmetele ja nende poolt esindatud riikide valitsustele. Selleks, et omakseid ja pääsenuid õigusenõudmisel aidata, ongi Björkmani 1991. aastast parvlaevade ohutusele spetsialiseerunud firma kokku pannud uurimistulemused, mille kohaselt paljud ametlikult esitatud faktid on võltsitud. Õnnetuse ohvreid esindaval Helje Kaskelil hukkus katastroofis abikaasa, legendaarne muusik Urmas Alender.

LOE LISAKS:

VAATA LISAKS: