"Kindlasti tuleb millalgi konstitutsiooniline kriis!"

Taoline erinevate võimuharude maadejagamine on tavaline ebastabiilsetes, väljakujunemata põhiseaduslike traditsioonidega riikides. 1993. aasta sügisel saatis Venemaa president Boriss Jeltsin tankid tulistama mässulise Riigiduuma pihta, keda toetas asepresident Aleksandr Rutskoi.

Eurokomisjonil pole armeed, mida võimu juurde küsiva parlamendi vastu saata. Ent viimase rahulolematus liiga tasase rolliga jõudis juba enne juunikuiseid valimisi komisjoni president Romano Prodini. Seda vähemalt kolmes punktis.

Kõigepealt kinnitas europarlament aastaid veninud kompromissi saadikute uue palgasüsteemi kohta. Selle kohaselt hakanuks kõik Euroopa Parlamendi saadikud oma ühesuguse töö eest saama sarnast palka, ca 8000 eurot kuus. Heldeid hüvitisi reisi- ja muude kulude eest seevastu vähendataks.

Parlament sai vastu näppe, sest riigijuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu lükkas uue palgasüsteemi tagasi.

Teine vastuolu kerkis pinnale, kui Euroopa Parlament keelas Komisjonil edastada Ameerika Ühendriikidele liiga üksikasjalikke andmeid Euroopa lennureisijate kohta, mida ameeriklased saavad laias nomenklatuuris. Komisjon ei tahtnud kokkulepet jänkidega muuta, asi läks edasi kohtusse.

Kolmas jama tõusis üles seoses tõsise vaidlusega tarkvarapatentide juurutamise üle Euroopas. Euroopa Parlament muutis esialgselt kavandatud varianti leebemaks, s.o kasulikumaks väikefirmadele. Neil puudub jõud pidada palgal juristide ning advokaatide armeed ning vaielda kohtus patentide pärast näiteks Microsoftiga. Väikefirmadele soodsam variant olnuks ilmselt parem ka Eestile, kus selles vallas ainult (Euroopa mõistes) väikefirmad tegutsevadki. Euroopa Komisjon sõitis parlamendi muudatustest jällegi üle.

Eesti eurovalimised juunis mäekõrguselt võitnud Ilves räägib, et tuntav mässumeelsus hõljus koridorides juba uue parlamendikoosseisu esimese istungi eel juuli lõpus, kus oli kinnitamisel Euroopa Komisjoni uue presidendi - Portugali endise peaministri kandidatuur.

"Seal olid mõtted, et Barroso kukutatakse läbi. Nii küll ei juhtunud, kuid saab olema väga põnev, mis toimub, kui kerkib esile mõni volinikukandidaat, kes parlamendile ei meeldi," ütleb Ilves.

Portugali kameeleon

Nii pealkirjastas loo Euroopa Komisjoni värske presidendi kohta üks Belgia ajaleht. Põhjenduseks on kiirus, millega Euroopa uus "tugev mees" Barroso ütles lahti oma konservatiivsest taustast ning üritas teha end vastuvõetavaks korraga kõigile Euroopa suurematele poliitjõududele.

Barroso (48) pidi Brüsselis muu hulgas selgitama, miks ta kuulus noorpõlves suure Hiina juhi Mao Zedongi õpetust kuulutanud komparteisse. Nagu kirjutab The Economist, selgitas mees, et tudengina tegutses ülikoolis, kus ta õppis, ainult kaks poliitilist parteid - venemeelsed kommunistid ja hiinameelsed kommunistid. Maoistid tundusid talle kahest progressiivsemad.

Peaministrina viis konservatiiviks hakanud mees aga ellu martlaarilikku kärpimispoliitikat, sest Portugal hakkas eelarvedefitsiidiga ületama kolme protsendi kriitilist piiri. Sellega vihastas ta välja kohalikud sotsid. Välispoliitikas näitas Barroso üles selget ameerikameelsust. Otsustav Iraagi sõja eelne USA presidendi George W. Bushi kohtumine Briti peaministri Tony Blairi ja Hispaania peaministri José María Aznariga leidis aset just Portugalile kuuluvatel Assoori saartel keset Atlandi ookeani.

Nüüd europarlamendi ees vältis Barroso kõike, mis võinuks anda ainet talle paremkonservatiivset silti kaela riputada. Oma sõnul on ta "tsentrist ja reformaator," kellele on lähedased ka ideed sotsiaalsest heaolust ning õiglusest.

Briti liberaal paruness Sarah Ludford osutas sellele parlamendis: "Te meenutate mulle mõne määral oma sõpra Tony Blairi. Ma pole kindel, mis poliitilise suuna te päriselt võtate."

"Ma ei tea, kui kindlameelseks ja usaldusväärseks te osutute. Näiteks, ütlete et püüate kaheksa-üheksa naisvoliniku poole, mida ma toetan. Ent mida teete, kui Ühendkuningriigid nõuavad, et nimetataks Peter Mandelson, Prantsusmaa - Jacques Barrot, Saksamaa - Günter Verheugen ja Itaalia - Mario Monti? Mida te teete, kui väikeriigid ütlevad, et kuna suurte poiste sugu pole õnnestunud muuta, miks siis meie peaksime minema soovahetusoperatsioonile?"

Naiste osakaalu tõstmine Komisjonis oli veel üks Barroso trikk, tagamaks laiemat toetust. Lõpuks õnnestuski tal saada hääli kõigi kolme olulisema üleeuroopalise partei - konservatiivse Rahvapartei, sotsialistide ning liberaalide seast. Ta kinnitati ametisse veenva enamusega 413 poolt, 251 vastu.

Ilvese sõnul üritab Barroso näidata, et temast saab jõuline juht. Levinud arvamuse kohaselt oli viimati tugev Euroopa Komisjoni president prantslane Jacques Delors, kes püsis ametis aastatel 1985-1995. Talle järgnenud luksemburglast Jacques Santeri ning tänavu oktoobris lõpetavat itaallast Romano Prodit peetakse seevastu pehmekäeliseks.

25 voliniku pusle

Iseseisvust ilmutas Barroso juba sellega, et lükkas selgelt tagasi Saksamaa nõudmise "ülivoliniku" koha loomisest Komisjonis, kelle võimuses oleksid eelarve- ja majandusküsimused. Kantsler Gerhard Schröder pidas iseenesestmõistetavalt sellele kohale sobivaimaks sakslast, senist laienemisvolinikku Verheugenit.

Barroso avaldustest kajab vastu tahtmine panna uus komisjon kokku oma näo järgi. Ta küsib liikmesriikidelt voliniku kohale erinevaid variante ning jätab õhku võimaluse väljapakutud kandidaat välja praakida. Selles mõttes sarnaneb uue eurokomisjoni koostamine valitsuse moodustamisega Eestis - peaministrikandidaat saab oma kabinetti need, keda pakuvad koalitsiooniparteid, kuid erandlikult on valitsusjuhil siiski võimalus öelda, et see inimene mulle ei sobi. Nii juhtus 2002. aasta jaanuaris, kui Siim Kallas lükkas tagasi Keskerakonna rahandusministriks pakutud Meelis Põlda ning koht läks hoopis Harri Õunapuule. Eurokomisjonis oleks sarnane käitumine Komisjoni presidendi poolt siiski pretsedent.

Uus komisjoni koosseis tuleb 25liikmeline, mis tähendab, et suurriigid peavad loobuma oma senisest kahest kohast ning saavad ühe nagu teisedki. Kuna uute volinike kuulamised europarlamendis algavad juba septembris, on hulk nimesid juba välja öeldud.

* Suurbritannia - Peter Benjamin Mandelson (50), skandaalne mees Tony Blairi lähikonnast, kes on kaks korda pidanud ministrikohalt lahkuma. Kaubandusministri ameti jättis ta põhjusel, et ei deklareerinud oma sõbralt võetud üheksa miljoni krooni suurust eluasemelaenu. Selle juhtumi ajal arutas Briti press agaralt Mandelsoni homokalduvuste üle. Põhja-Iirimaa asjade ministri portfelli kaotas Mandelson 2001. aastal, kui sattus süüdistusrahe alla kahele rahakale indialasele Briti passide korraldamise pärast. Uurimine selles asjas tema süüd ei tõendanud.

* Prantsusmaa - Jacques Barrot, äsja Komisjonis regionaalpoliitika porftelli saanud advokaat (sel kohal olnud volinik Michel Barnier lahkus Prantsuse välisministriks).

* Itaalia - Euroopa asjade minister Rocco Buttiglione, peaminister Silvio Berlusconi üllatusvalik kogenud konkurentsivoliniku "Super" Mario Monti asemele. Monti kinnitas selgelt, et on valmis jääma Brüsselisse kolmandaks ametiajaks, ning ta olnuks Barroso komisjonis kogenuim mees, kel oli hea šanss säilitada oma portfell - üks kõvemaid Komisjonis üldse. Kuid Berlusconi vihastas Monti peale, kes ei nõustunud hakkama tema kabinetis rahandusministriks, vaid tahtis Brüsselisse jääda.

* Luksemburg - Viviane Reding, praegune haridusvolinik.

* Soome - Olli Rehn, tuli asendama Soome keskpanga juhiks läinud Erkki Liikaneni ettevõtlus- ja infoühiskonna voliniku kohal ning on olnud neli aastat viimase kabinetiülem.

* Rootsi - Margot Wallström, praegune keskkonnavolinik

* Hispaania -  Joaquin Almunia, praegune Siim Kallase "mentor", kes tuli Komisjoni asendama tagasi Hispaania valitsusse läinud Pedro Solbest.

* Austria -  Benita Ferrero-Waldner, praegune Austria välisminister

* Iirimaa - Charlie McGreevy, rahandusminister.

* Belgia - Louis Michel, väidetavalt ainus tulevane volinik, kes pole huvitatud tähtsast majandusportfellist, vaid tahaks tegeleda ELi arenguabiga.

* Saksamaa - Günter Verheugen, kellele hoolimata "supervoliniku" koha loomata jäämisest küsitakse mõnd kõige kaalukaimatest portfellidest.

* Uued liikmesmaad esitavad enamasti samad nimed, kes juba kevadest ametit on õppinud. Segadus on Lätiga, kes võib hea mainega Sandra Kalniete välja vahetada sisepoliitilistel põhjustel. Suurima "uue" riigi Poola volinikul Danuta Hübneril on parimad lootused saada mõni kõvem portfell.

* Eesti valik on Siim Kallas, kellele peaminister Juhan Parts samuti loodab tähtsat kohta. Parts teatas juuli algul: "On oluline, et meie volinik saaks vastutusrikka portfelli. See on Eesti maine küsimus tervikuna. Loomulikult oleks mõistlik, kui Kallas saaks portfelli majanduse või rahanduse valdkonnas, see on meie taotlus."

Europarlamendis eestlastest tähtsaimale positsioonile - komisjoni aseesimeheks - jõudnud sotsiaaldemokraat Ilves jahutab neid lootusi. "Ei taha spekuleerida, mis portfelli Kallas saab, kuid selge on, et suured majanduslikult võimsad maad võtavad tähtsamad portfellid ning väikesed uued jagavad, mis jääb üle."

Näiteks itaallasest Montist tühjenevale konkurentsivoliniku kohale pretendeerivad juba nii Suurbritannia, Saksamaa kui ka Prantsusmaa. Ilves: "Tuleb arvestada, et sellist kohta ei saa ükski vastne liikmesriik. Vanadel riikidel on välja panna inimesi, kel on sel alal 10-20aastane kogemus."

Ilvese sõnul vähendab Kallase šansse Komisjoni portfellide jagamises kahjuks euroskeptiline retoorika, mis vohas valimiste eel Eesti kahe valitsuspartei - Res Publica ning Rahvaliidu loosungites. "Me elame palju avatumas maailmas, kui paljud arvavad. Kas tõesti mõeldakse, et eesti keel on midagi sellist, mida keegi Euroopas ei oska? Pool kümme Brüsseli aja järgi on Euroopa Parlamendis saadikutel võimalik saada lauale Eesti ajakirjanduses ilmunu ingliskeelne kokkuvõte."

Kes puhastab külmkapi tagant?

Vahepala Euroopa Komisjoni presidendi heakskiitmise debatil europarlamendis:

Eurosaadik Alessandra Mussolini (41, Itaalia, sõltumatu, fašištliku diktaatori Benito Mussolini lapselaps): "Härra president, Euroopa Parlamendil on ka naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon. Tuntud Itaalia päevaleht ja Briti ajalehed tsiteerivad täna Godfrey Bloomi ütlust, mille kohaselt meie, naised, teeme küll süüa, ent ei puhasta külmkapi tagant. --- Tean, et inglastel on oma eneseiroonia. Kuid mina olen Napolist ja võin öelda, et meie naised oskavad nii süüa valmistada kui külmkappi puhastada ning ka poliitikat teha. Samal ajal Godfrey Bloom ei oska ei külmkappi puhastada ega poliitikat teha."

Eurosaadik Godfrey William Bloom (54, Suurbritannia eurovastane Iseseisvuspartei): Härra president, tahaksin teha lühikese avalduse. Press on minu kommentaare valesti tsiteerinud. ---  Proua Mussolinil ei olnud isegi viisakust tulla minu juurde, et küsida selle kohta, mida Briti ajakirjandus väidetavalt kirjutas."