Tema sulest ilmusid äsja palju kära tekitanud memuaarid „The Room Where it Happened“ – „Ruum, kus see toimus“.

„Ruumi“ all mõeldakse kas Valge Maja ovaalkabinetti või sama maja läänetiivas asuvat Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu Situation Room’i, mis seati sisse 1961. aastal pärast seda, kui Ühendriigid said Kuubasse sissetungi järel tunda alandavat läbikukkumist. „Sit Room“ – nagu vanad olijad, Bolton kaasa arvatud, seda kutsuvad – on seega kriisiolukordade lahendamise staap.

Rahvusliku julgeoleku nõuniku amet seati sisse 1953. aastal. Külm sõda oli haripunktis ning äsja oli lõppenud väga kuum Korea sõda. Ehk rahvusvaheline olukord oli väga pingeline. Nõunik pole formaalselt valitsuse liige, kuid tema mõju USA välispoliitikale on märkimisväärne. Piisab, kui meenutada, et rahvusliku julgeoleku nõuniku ametit on pidanud Henry Kissinger (tema järgi on nimetatud rahvusvahelises poliitikas terve ajastu), Zbigniew Brzezinski (geopoliitilise malelaua sõnastajana tänase Kremli lemmik), Colin Powell (esimese lahesõja üks arhitekte), Condoleezza Rice (esimene naine selles ametis, hüüdnimega „Sõjaprintsess“, andis olulise panuse 2003. aasta Iraagi sõja alustamisse).

Iga presidenti iseloomustab talle omane töökultuur ja -tavad, mistõttu võib nõuniku roll varieeruda. Ent üks asjaolu jääb: rahvusliku julgeoleku nõuniku ligipääs USA presidendi n-ö kehale on piiramatu. Nõunik kohtub presidendiga iga päev kaks-kolm korda, ta võib, ja tegelikult isegi peab, presidendile helistama viivitamatult, kui laias maailmas toimub midagi sellist, millest lähtub oht USA huvidele ja julgeolekule. Suhtlemine toimub vahendajateta.