Palju asju. Alates sellest, et väga harva on inimesel võimalus ettevõtet nullist üles ehitada. Tulin siia tööle 2003. aastal, avasime aprillis 2004.

Kuidas rahva keskusesse saite?

Selleks ei olnud vaja jõupingutusi teha.

Avamispäeva eel käis kõva vaidlus, kas avada kindlal kellaajal, trummipõrina ja puhkpilliorkestriga. Mul oli eelmisest elust (Ants Vasar töötas nõukogude ajal Tallinna kaubandusvalituses ja hiljem Tallinna Kaubamajas – EE) ebameeldivaid poeavamise kogemusi piisavalt. Jäin raudselt kindlaks: teatame, et Viru keskus on avatud üheksast üheksani, aga tegelikult teeme uksed kell kaheksa lahti ja vaatame, mis juhtub.

Mis juhtus?

Juhtus see, et peaaegu 40 000 inimest käis siit esimesel päeval läbi.

Kui esimesed inimesed tulid, siis nad küsisid: „Kas tohib?“ Ma olin ise Tammsaare pargi poolse ukse peal, ütlesin „Palun!“ ja kutsusin kõiki sisse.

Praegu käibki teil 40 000 inimest päevas.

Tollal oli see uskumatu. Keskuse maksimumiks oli planeeritud 30 000 külastajat päevas.

2014. aastal avasime uuendatud keskuse. Nii meie kui ka külastajate arvates läks see ilusamaks, avaramaks ja valgemaks. Varem oli ta Hispaania sisekujundajate tehtud, lõunamaine ja meile natuke võõras.

Meie üürnike kooslus on teiste keskustega võrreldes erinev. Colliers Eesti andmeil on meil kattuvaid kauplusi 24–26 protsenti, teistel keskustel omavahel 45–50 protsenti.

Me orienteerusime moele. Meil on moekauplusi üle 50 protsendi, teistes keskustes 35 protsendi ümber.