Kui seniseid Raadi arvukaid vi­deotöid, ka sedasama “Esteetilistel põhjustel”, võib pidada kontsep­tualistlikeks selles mõttes, et teda on ennekõike huvitanud idee ja vormi pole ta viimistlenud, kas tahtlikult või vahendite puudusel, siis “Agent Sinikael” on vaoshoitud vormikin­del töö. Siin on vormile juba lavastuslikult nii palju tähele­panu pöö­ra­tud, et see on filmi kuivatama ha­ka­nud.

Marko Raat lõpetas keskkooli Eesti iseseisvumisaasta kevadel. Tema ülikooliajal tõusid troonile mõisad-laarid-pruulid, friedmanismist tehti totaalne majandusfilo­soofia. Kujunes pintsaklipslaste klass. Ning ühiskond võttis omaks, et need, kes pole sellised nagu ne­mad, on lollid ja abitud. Ja nüüd siis on Raat heitnud pilgu tagasi oma ülikooli aegsele ühiskonnale, sellele uuele eliidile, kes pani en­nast paika sel tormisel ajal. Oma ae­ga on alati raske mõtestada, eriti siis, kui ajajõgi üle kallaste vahutab ja sind sinna-tänna pillutab. Raadi valitud gro­tesk­se mudeldraama laad, mis lu­bab selgeid terav­da­misi, on seetõttu igati õigustatud.

Filmis nagu meie eluski tegutseb kusagil tipus edukate kiht, ühiskonnas tervikuna jääb inimesi järjest ülearusemaks. Edukas on “kasumit taotlev ettevõte”, majandusinfot vahendav (et mitte öelda majandusspionaaþi) büroo Konfi­dent Kapital. Selle juht Raul (Andres Vaarik) manipuleerib kindlal käel alluvate ja tööandjatega. Nendeks on teabeluuret ja vahendusteenuseid tellivad firmad. Teleklippides reklaamib ta bürood kui igas suhtes manageerimis­võimelist (“Hoiame tippjuhid töö­listest ohutus kaugu­ses”). Büroo kliendiks on koguni Eesti riik. Nimelt kavatseb riik sulgeda talle kuuluvad kaevandused ja vallandada kaevurid. Kuid vallandamine ei tohi äratada ühis­kondlikku rahulolematust. Selleks tellib Eesti riik büroolt sublimee­rimis-kanalisee­ri­misteenust, et ra­hul­olematus maan­dada ohututeks rituaalideks.

Vastutusrikka ülesande täitmi­seks ei piisa kodumaisest inim­ka­pitalist ja büroo tellib omakorda “inimressursside konsultandi” Sak­sa­­maalt (Florian Feigl). Oma külastuse eesmärgist teatab mees lennujaamas ausalt ja lennukalt: “Kavatsen korraldada ühe mässu, vallandada hulgaliselt töölisi ja viia läbi ühe inimohverduse.” Seepeale kostab passikontroll tervitussõnad: “Welcome to Estonia!”

Büroo valgekraede hulgas töö­tab ka peategelane agent Sinikael (Mait Malmsten), “infotöötluse spetsialist”, keskeale lähenev pe­dant­selt korrektne professionaalne spioon. Ta on haigestunud narko­lep­tiasse (uinub kontrollimatul ajal), mistõttu teda ähvardab val­lan­damine. Ka tema on kujunemas ülearuseks. Tema kohusetruudus ja lojaalsus firmale leiab järjest vähem hindamist. Lõpliku tõuke annab aga tema oma kolleegist naine (Kersti Heinloo), kes ajavaimule vastavalt on orienteeritud karjäärile ja mõistagi ka enesekehtestamisele naisena. Seekord on siis partneriks välismaine suhtekorraldaja.

Filmi dialoog ja õnneks napp saatetekst on teravmeelsed, erilist kiitust väärib atmosfääritunnetus. Suur osa on selles operaatoril Arko Okil, kelle laiekraanpilt teeb filmi jälgimise nauditavaks, postmoder­nismi vaimus on filmis visuaalseid tsitaate Antonionilt, Lynchilt ja Keeduselt, kuid need sulanduvad orgaaniliselt filmi esteetilisse koes­se ega lõhu seda. Janek Murdi muusika kannab. Vahemärkusena: kurb, et festivalikuraatorid näevad filmi vaid videol, kus filmi taotluslikult intellektuaalne ja vaoshoitud kuiv stiil mõjule ei pääse. Ma ei mõtle siin ainult värvigammat, vaid ka atmosfääri kõledust ning külmust. See on kunstlik maailm. Fil­mitegijad küsivad: kuidas selles maailmas elatakse, milliste reeglite järgi toimitakse? Reeglid aga on karmid ja jätavad aga väga kitsa män­guruumi: karjäär, lojaalsus, edu. Tunded, nagu kaastunne, õnn või kurbus, on ülearused, hästi toimib ses keskkonnas õhuke, sü­ga­vusmõõtmeta ühedimensionaalne inimene. Kes siia ei sobi, muutub heidikuks, luuseriks.

See ähvardab juhtuda ka agent Sinikaelaga – süsteemi fa­naa­ti­lise teenriga. Standardile ei vasta ainult üks tema omadus – haigus. Ja pime saab lõpuks nägijaks. Sini­kael etendab olulist rolli inimohverduse sõu nurjamisel ning vabaneb oma otsuse teinuna pingest. Kõr­valises söögimajas teenindab teda ettekandjana (Viire Valdma) tava­line ilma glamuurita inimene. Võõra inimesega tekib inimlik suhe. Valdma roll jääb meelde üle filmi, kuigi see on pisiepisood. Toimib loomulik detail ja filmifluidum.

Tegevustik areneb küllalt tingli­kus miljöös, tegelased on tüübid, mu­delfilmi detailid, estetiseeritud ül­distused. Filmi saab jälgida nagu in­tellektuaalset performance’i, kos­tü­­meeritud elavate viguritega män­gu. Omaette ainestikuna tuleb sisse küsimus esteetilise ja eetilise kok­ku­­puutepunktidest. “Mind huvitab män­gu ilu, mitte esteetika,” viskab Florian. (Omaette intrigeeriv küsi­mus on muidugi see, kas masside ra­hulolematust saab ikka subli­mee­ri­da ohverdusrituaalidega. Ent miks ka mitte: tarvitseb vaid mõelda va­li­mistsirkusele – nii meil kui mujal.) Modernism on meid aeg-ajalt veenda püüdnud, et ilu pühitseb kõik abi­nõud. “Subtiilne kreeklane, kes jutustas meile loo lambur Chloest ja kitsekarjus Daphnest, ei hoolinud lau­­tadest ega sikkudest. Ta hoolitses ainult luule ja armastuse eest,” ar­vas kunagi Anatole France. Filmi­te­gi­jate hinnang moraalitule estee­ti­ka­le on selge: see on vaid künismi eri­liik. Karikatuurseks näiteks es­tee­­­tilise rakendamisest ühiskondli­kuks manipuleerimiseks ongi ri­tuaal­se inim­ohverduse lavastamine filmis.

Kaevuritemasside liigutamine oleks muidugi vajanud kindlat la­vas­tajakätt ning head rütmitaju. Ra­adil on atmosfääritaju, kuid mit­te veel kaadrites näitlejate liigu­ta­mise oskust. Filmi kulminatsioon jääb keskplaanis võetud üksluiseks purustamisaktsiooniks. Täpne aktsenteerimine saanuks gradueeritult esitada manipuleerimisest vallandunud stiihilise äh­vardava jõu – vox populi esile­purs­kumist.

Loomuliku figuuri liikumistaju ja näitlejatunnetus pole ülepea meie uue filmipõlvkonna reþissööride tugev külg. Vahel võib isegi arvata, et nad kardavad näitlejat. Uus film on tänasest päevast – seda intellektuaalses kurbnauditavas peeglis. Distantseerumine ja vaate­punkt on muidugi olulised. “Enne­muis­te, vanal ajal...” algasid mui­nas­jutud. Kuid kas valitud mudel­põ­neviku esteetika mõjub ka nei­­le, kellest film kõneleb? Isikli­kult ar­van, et kui näitlejatööd oleksid veidi loomulikumad, mitte nii ting­lik-võõrandatud, kaifiksime fil­mi mit­te ainult intellektuaalselt. Miks on parim Bond Sean Connery oma esimeses filmis “Dr. No”? Sest ta on lihast ja verest, animaalnegi. Malm­steni vaoshoitud Sinikael on ehk liiga monotoonselt vaoshoitud.

“Agent Sinikaelal” on eesti fil­mi­kunstis siiski ka eelkäijad. And­res Sööt uuris erinevaid kohviku­tüü­pe oma väikeseformaadilises dokumentaalis “511 paremat fotot Marsist” (1968) samasuguse ana­lüü­­tilise kirega kui Raat ja tema kaastöötajad. Ja lõi unustamatud portreed, mis annavad edasi oma aega. Raat uurib ühiskonda, kus uus eliit on enda ja oma mängu­reeglid kehtestanud, ja avastab nii mõndagi naeruväärset. “Agent Sini­kaela” sarkasm võtab maha seda kunstlikult ülesköetud turumajanduse eufooriat ja lubab meil taas olla sellised, nagu me, kes me sealt pelmeenide ja vinüülplaatide maa­ilmast siia oleme sattunud, loomulikult oleme.

“Agent Sinikael”
Reþissöör Marko Raat. Stsenaristid Marko Raat, Andres Maimik.
Operaator Arko Okk. Kunstnikud Margus Tammik, Jaana Jüris.
Heli Ivo Felt. Muusika Janek Murd.
Produtsendid Peeter Urbla, Veiko Õunpuu, Peter Jensen.
Mängivad Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Florian Feigl, Andrus Vaarik, Viire Valdma.
Exitfilm / Suhkur Film / Zentropa.
Tallinnas kobarkinos.