Lahtimüüdistatud pintsaklipslased
Kineast Marko Raat (29) tõusis avalikkuse tähelepanu keskmesse enam kui kaks aastat tagasi oma pooletunnise dokumentaaliga “Esteetilistel põhjustel”, kui see pälvis filmiajakirjanikelt aastafilmi auhinna. See oli uljas ja hooletugi provokatiivne road movie elamisloa taotlemisest Taanis “esteetilistel põhjustel”.
Kui seniseid Raadi arvukaid videotöid, ka sedasama “Esteetilistel põhjustel”, võib pidada kontseptualistlikeks selles mõttes, et teda on ennekõike huvitanud idee ja vormi pole ta viimistlenud, kas tahtlikult või vahendite puudusel, siis “Agent Sinikael” on vaoshoitud vormikindel töö. Siin on vormile juba lavastuslikult nii palju tähelepanu pööratud, et see on filmi kuivatama hakanud.
Marko Raat lõpetas keskkooli Eesti iseseisvumisaasta kevadel. Tema ülikooliajal tõusid troonile mõisad-laarid-pruulid, friedmanismist tehti totaalne majandusfilosoofia. Kujunes pintsaklipslaste klass. Ning ühiskond võttis omaks, et need, kes pole sellised nagu nemad, on lollid ja abitud. Ja nüüd siis on Raat heitnud pilgu tagasi oma ülikooli aegsele ühiskonnale, sellele uuele eliidile, kes pani ennast paika sel tormisel ajal. Oma aega on alati raske mõtestada, eriti siis, kui ajajõgi üle kallaste vahutab ja sind sinna-tänna pillutab. Raadi valitud groteskse mudeldraama laad, mis lubab selgeid teravdamisi, on seetõttu igati õigustatud.
Filmis nagu meie eluski tegutseb kusagil tipus edukate kiht, ühiskonnas tervikuna jääb inimesi järjest ülearusemaks. Edukas on “kasumit taotlev ettevõte”, majandusinfot vahendav (et mitte öelda majandusspionaaþi) büroo Konfident Kapital. Selle juht Raul (Andres Vaarik) manipuleerib kindlal käel alluvate ja tööandjatega. Nendeks on teabeluuret ja vahendusteenuseid tellivad firmad. Teleklippides reklaamib ta bürood kui igas suhtes manageerimisvõimelist (“Hoiame tippjuhid töölistest ohutus kauguses”). Büroo kliendiks on koguni Eesti riik. Nimelt kavatseb riik sulgeda talle kuuluvad kaevandused ja vallandada kaevurid. Kuid vallandamine ei tohi äratada ühiskondlikku rahulolematust. Selleks tellib Eesti riik büroolt sublimeerimis-kanaliseerimisteenust, et rahulolematus maandada ohututeks rituaalideks.
Vastutusrikka ülesande täitmiseks ei piisa kodumaisest inimkapitalist ja büroo tellib omakorda “inimressursside konsultandi” Saksamaalt (Florian Feigl). Oma külastuse eesmärgist teatab mees lennujaamas ausalt ja lennukalt: “Kavatsen korraldada ühe mässu, vallandada hulgaliselt töölisi ja viia läbi ühe inimohverduse.” Seepeale kostab passikontroll tervitussõnad: “Welcome to Estonia!”
Büroo valgekraede hulgas töötab ka peategelane agent Sinikael (Mait Malmsten), “infotöötluse spetsialist”, keskeale lähenev pedantselt korrektne professionaalne spioon. Ta on haigestunud narkoleptiasse (uinub kontrollimatul ajal), mistõttu teda ähvardab vallandamine. Ka tema on kujunemas ülearuseks. Tema kohusetruudus ja lojaalsus firmale leiab järjest vähem hindamist. Lõpliku tõuke annab aga tema oma kolleegist naine (Kersti Heinloo), kes ajavaimule vastavalt on orienteeritud karjäärile ja mõistagi ka enesekehtestamisele naisena. Seekord on siis partneriks välismaine suhtekorraldaja.
Filmi dialoog ja õnneks napp saatetekst on teravmeelsed, erilist kiitust väärib atmosfääritunnetus. Suur osa on selles operaatoril Arko Okil, kelle laiekraanpilt teeb filmi jälgimise nauditavaks, postmodernismi vaimus on filmis visuaalseid tsitaate Antonionilt, Lynchilt ja Keeduselt, kuid need sulanduvad orgaaniliselt filmi esteetilisse koesse ega lõhu seda. Janek Murdi muusika kannab. Vahemärkusena: kurb, et festivalikuraatorid näevad filmi vaid videol, kus filmi taotluslikult intellektuaalne ja vaoshoitud kuiv stiil mõjule ei pääse. Ma ei mõtle siin ainult värvigammat, vaid ka atmosfääri kõledust ning külmust. See on kunstlik maailm. Filmitegijad küsivad: kuidas selles maailmas elatakse, milliste reeglite järgi toimitakse? Reeglid aga on karmid ja jätavad aga väga kitsa mänguruumi: karjäär, lojaalsus, edu. Tunded, nagu kaastunne, õnn või kurbus, on ülearused, hästi toimib ses keskkonnas õhuke, sügavusmõõtmeta ühedimensionaalne inimene. Kes siia ei sobi, muutub heidikuks, luuseriks.
See ähvardab juhtuda ka agent Sinikaelaga – süsteemi fanaatilise teenriga. Standardile ei vasta ainult üks tema omadus – haigus. Ja pime saab lõpuks nägijaks. Sinikael etendab olulist rolli inimohverduse sõu nurjamisel ning vabaneb oma otsuse teinuna pingest. Kõrvalises söögimajas teenindab teda ettekandjana (Viire Valdma) tavaline ilma glamuurita inimene. Võõra inimesega tekib inimlik suhe. Valdma roll jääb meelde üle filmi, kuigi see on pisiepisood. Toimib loomulik detail ja filmifluidum.
Tegevustik areneb küllalt tinglikus miljöös, tegelased on tüübid, mudelfilmi detailid, estetiseeritud üldistused. Filmi saab jälgida nagu intellektuaalset performance’i, kostümeeritud elavate viguritega mängu. Omaette ainestikuna tuleb sisse küsimus esteetilise ja eetilise kokkupuutepunktidest. “Mind huvitab mängu ilu, mitte esteetika,” viskab Florian. (Omaette intrigeeriv küsimus on muidugi see, kas masside rahulolematust saab ikka sublimeerida ohverdusrituaalidega. Ent miks ka mitte: tarvitseb vaid mõelda valimistsirkusele – nii meil kui mujal.) Modernism on meid aeg-ajalt veenda püüdnud, et ilu pühitseb kõik abinõud. “Subtiilne kreeklane, kes jutustas meile loo lambur Chloest ja kitsekarjus Daphnest, ei hoolinud lautadest ega sikkudest. Ta hoolitses ainult luule ja armastuse eest,” arvas kunagi Anatole France. Filmitegijate hinnang moraalitule esteetikale on selge: see on vaid künismi eriliik. Karikatuurseks näiteks esteetilise rakendamisest ühiskondlikuks manipuleerimiseks ongi rituaalse inimohverduse lavastamine filmis.
Kaevuritemasside liigutamine oleks muidugi vajanud kindlat lavastajakätt ning head rütmitaju. Raadil on atmosfääritaju, kuid mitte veel kaadrites näitlejate liigutamise oskust. Filmi kulminatsioon jääb keskplaanis võetud üksluiseks purustamisaktsiooniks. Täpne aktsenteerimine saanuks gradueeritult esitada manipuleerimisest vallandunud stiihilise ähvardava jõu – vox populi esilepurskumist.
Loomuliku figuuri liikumistaju ja näitlejatunnetus pole ülepea meie uue filmipõlvkonna reþissööride tugev külg. Vahel võib isegi arvata, et nad kardavad näitlejat. Uus film on tänasest päevast – seda intellektuaalses kurbnauditavas peeglis. Distantseerumine ja vaatepunkt on muidugi olulised. “Ennemuiste, vanal ajal...” algasid muinasjutud. Kuid kas valitud mudelpõneviku esteetika mõjub ka neile, kellest film kõneleb? Isiklikult arvan, et kui näitlejatööd oleksid veidi loomulikumad, mitte nii tinglik-võõrandatud, kaifiksime filmi mitte ainult intellektuaalselt. Miks on parim Bond Sean Connery oma esimeses filmis “Dr. No”? Sest ta on lihast ja verest, animaalnegi. Malmsteni vaoshoitud Sinikael on ehk liiga monotoonselt vaoshoitud.
“Agent Sinikaelal” on eesti filmikunstis siiski ka eelkäijad. Andres Sööt uuris erinevaid kohvikutüüpe oma väikeseformaadilises dokumentaalis “511 paremat fotot Marsist” (1968) samasuguse analüütilise kirega kui Raat ja tema kaastöötajad. Ja lõi unustamatud portreed, mis annavad edasi oma aega. Raat uurib ühiskonda, kus uus eliit on enda ja oma mängureeglid kehtestanud, ja avastab nii mõndagi naeruväärset. “Agent Sinikaela” sarkasm võtab maha seda kunstlikult ülesköetud turumajanduse eufooriat ja lubab meil taas olla sellised, nagu me, kes me sealt pelmeenide ja vinüülplaatide maailmast siia oleme sattunud, loomulikult oleme.
Reþissöör Marko Raat. Stsenaristid Marko Raat, Andres Maimik.
Operaator Arko Okk. Kunstnikud Margus Tammik, Jaana Jüris.
Heli Ivo Felt. Muusika Janek Murd.
Produtsendid Peeter Urbla, Veiko Õunpuu, Peter Jensen.
Mängivad Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Florian Feigl, Andrus Vaarik, Viire Valdma.
Exitfilm / Suhkur Film / Zentropa.
Tallinnas kobarkinos.