Kuigi võitu loodeti ka plaadifirma kontoris, ei tihanud keegi riskida, et trükkida albumit sadades tuhandetes (see ju maksab) ja siis hiljem tunnistada, kuidas eurod odava väljamüügi korvides tolmuks pudenevad.

Praegu trükib tehas Lordi heliplaate täie tambiga – tuleval nädalal peaks "The Arockalypse" uuesti jõudma ka Eesti muusikakauplustesse. Täna pole mõtet küsima minna.

Lordi kolmas album on sisult puhas vana kooli juuste-metal. Või siis puudli-metal, nagu seda hard-rock’i kergekaalulist ja glämmi alažanrit 80. aastatel samuti nimetati. On ju nende lööklaul "Hard Rock Hallelujah" üks kolmele maha pandud teatraalse rock’i ürgisa Alice Cooperi 89. aasta comeback-hitilt "Poison". Albumit valitsevad lihtsakoelised ja käredad kitarririfid, toretsevad süntesaatorisaundid, nilbed kitarrisoolod ja kaasaröögitavad refräänid. Huumorit reedavad heliplaati sissejuhatav kuuldemäng, milles tundmatud koledad olendid inimesi ründavad, ning korisev lauluhääl läbisegi heledalt kiljuvatega. "Lordi on täisvereline šokkrokkorkester, lõbus ja keevavereline, nagu üks korralik rokenrollitsirkus olema peab," kirjutas plaati arvustanud Mart Juur.

Omal moel on tänavuse aasta alguses ilmunud "The Arockalypse" ansambli liidri, kaugel Lapimaal Rovaniemi linnas sündinud ning Mr Lordiks sirgunud Tomi Putaansuu (29, mõnedel andmetel 31) lapsepõlveunistuste täitumine. Poiss, kes juba esimeses klassis maalis end ema meigisahtlist leitud vahenditega inimhundiks, kes neelas fanaatiliselt õudusfilme, kes istus koolitundides äralõigatud sõrmeotstega nahkkinnastes, armastas üle kõige kolle ja esimesena näomaalingutega läbilöönud glam-rock-gruppi – Kiss.

Kissi sümboolikaga nodi  – särke, plakateid, kruuse, välgumihkleid, lipse, saunarätikuid, prille, kleepekaid, nukke – ja loomulikult plaate on tal kodus üks tuba seniajani ääreni täis. No ja mida võiks üks selline fanaatik veel soovida, kui tema viimasel albumil teeb lisaks 80ndate hevilegendidele Dee Sniderile, Jay Jay Frenchile (mõlemad bändist Twisted Sister) ja Udo Dirkschneiderile (Acceptist), kaasa ka Kissis kitarri mänginud Bruce Kulick?

Polekski nagu midagi enam tahta, kuid aasta 2006 kevadel oli Putaansuule nii mõndagi varuks. Mr Lordi juhtimisel päästsid Ox (bassist), Awa (klahvpillid), Kita (trummar) ja Amen (kitarrist) oma kodumaa Soome rahvuslikust häbist: alalisest Eurovisiooni-luuseri staatusest.

Seda kõigi aegade suurima punktisummaga. Ja justkui mõnest napakast ulmekomöödiast lavale roninud tegelaskujudega, kes söövad tõuke ja roiskunud liha, röhitsevad väävlit, peavad läbirääkimisi kaksikkirve hoopidega ja kannavad gigantseid platvormsaapaid.

"Ma pean seda [Lordi võitu] vapustavalt tähelepanuväärseks pauguks, mis on võrreldav sellega, kui Soome tuli 1995. aastal jäähoki maailmameistriks," hüüatas popfilosoof Esa Saarinen ajalehele Iltalehti. "Pärast Lordi võitu ei ole Soome enam endine. Nüüd nägime, et ka meie võime uskuda täiesti kõrvaliste ideede edusse. Oma südames oleme minu arvates üsna ebatavalised, aga seda ebaharilikkust tuleb pidada tohutu loovuse allikaks."

Kultuurikriitik Erkki Luuk kommenteerib Soome plärtsatanud eurolauluvõitu, mis pani Tampere elanikud avalikes purskkaevudes ihualasti hüplema: "Nagu pea igasugune edu, põhineb ka Lordi oma sellel, et trendidest liigutakse üks samm ees, mitte üks (Türgi, Ukraina, suvaline Balkani tibi) kuni 20 (Eesti) sammu taga. Eurovisioonil loeb kõige rohkem artisti "kohalolu": see, kui tugevalt ta end laval kehtestab + mingi konks, mis ta atraktiivseks muudab. Kõik muu – laul, stiil, kostüümid, lava-show jne – ei tule mitte esmajärjekorras, vaid sõltub neist kahest punktist."

Käesoleva nädala Soome rahvusliku kangelase Lordi juhtkoletis Tomi Putaansuu teeb kõik Lordiga seonduva ise. Kirjutab muusika ja laulusõnad. Kavandab plaadiümbrised, kontserdiplakatid ja T-särgid. Varem reklaamidele, muusikavideotele ja filmidele storyboard’e joonistanud Tomi (tema käe all on valminud mitmed Soome hittfilmide joonisstsenaariumid) kritseldab ka Lordi koomikseid ning disainib kõik need usklikke häirivad esinemiskostüümid. Lateksist näomaskide ja kämblaproteeside meisterdamisel ning kostüümide õmblemisel aitab teda kodusel pinnal elukaaslane Johanna Eskola.

Ning kollikostüüme kulub palju. Iga uue albumi jaoks on kokku klapitud uus n-ö imago. Lisaks kipub hevirõivas lagunema, määrduma ja – mmm! – haisema. Eurovisioonilaval kasutatud kostüümid valmistati detsembris ja juba jaanuaris lõhnasid need "saatanlikult", avalikustas Putaansuu esmaspäevasel pressikonverentsil. "Higi, liga ja kumm on selline kooslus, mis haiseb. Kui nohu pole, tunneb haisu meetri pealt," tunnistas rokkar pressile. Ka bändiga koos töötav tiim pidavat aroomide tõttu vaevlema.

Lordi kontseptsiooni – teatraalne ja eksponeeriv, lärmiga staadioneid täitev hard-rock – on Putaansuu haudunud paarkümmend aastat. Alates lapsepõlvest, kui ta koolivihikutesse heavy-kolle sodis. Bänd komplekteerus aastal 1996 toimunud Kissi fännide laevakruiisil Stockholmi. Läks lindistamiseks, ent esiotsa ei soovinud ainuski plaadifirma nendega lepingut teha. Kes soovitas naeruväärsetest kostüümidest loobumist. Kes soovitas nõks tõsisemale muusikale – näiteks black-metal’ile – orienteeruda. Tomi jäi jonnakaks – kas kogu pakett või mitte midagi.

Aastal 2002 esimese täispika plaadini "Get Heavy" jõudnud bändi saavutust Ateenas nimetatakse sel nädalal küll pürotehnika võiduks, küll heteromaitse võiduks (hard-rock on ju paduheteromusa), küll põhjamaise sisu võiduks. Jne. Mr Lordi peab 292 punkti hard-rock’i võiduks. Mulle, kes ma lapsepõlves elasin kurvalt kaasa Riki Sorsa ja Kojo nullpunktisooritustele, meeldib seda pidada Soome võiduks.

Eesti väljaannete, kes veel seniajani on Eurovisiooni tõsimeeli suhtunud, kõnepruuki on aga pärast sensatsioonilist šõud tekkinud sarkastilised väljendid nagu "võimlemiskava", "tsirkus", "kostüümiralli", "palagan", "barbarite rünnak". Ning vaetakse, kas sel kannikate välgutamise friikšõul on üldse mõtet osaleda või seda telerist näidata. Hehee!

Aga kas pole mitte nii, et nüüd – pärast Lordi triumfi ja teisi tänavusele lauluvõistlusele tsirkusega peale tulnuid nagu Leedu ja Island – on esimest korda õhus kolli persekarva suurune võimalus, et Eurovisioon muutub äkki täitsa huvitavaks? Kui rahvad üle Euroopa kogunevad selleks, et tuua eurolavale seal varem mittekolistanud muusikastiile – võib-olla mõelda uusi žanre seks puhuks lausa välja! – ning trumbata kõik üle või jääda lolliks pelutavates ja jaburates maskitrallides…  see on ju märksa intrigeerivam kui need tõsimeelselt viisistatud suvalised laulud.

Soome skepsis

  • Tomi Putaansuu kõige suurem hirm on, et ta jääb ilma juustest. Juuksepiir taganeb tal aina keemiliste värvide mõjul, mida rockiroll nõuab. "Hevikatel peab pikk lakk olema. See eristab meid tavalistest inimestest."
  • Veel maskides või maalingutes esinevaid raskema rocki bände: G.W.A.R, Slipknot, Insane Clown Posse, King Diamond, Kiss. Eestis maalivad end momendil noored bändid Winny Puhh ja Mushy.
  • Veel raskema rocki bände Soomest, kes maailmas tuntud: Hanoi Rocks, Amorphis, HIM, Children of Bodom, Nightwish ja Apocalyptica.
  • Suur osa soomlasi suhtus Lordi Eurovisioonile saatmisse pehmelt öeldes skeptiliselt. Pressist käis läbi üleskutseid, et nüüd kasvab visioonihäbi sedavõrd suureks, et tuleb Rootsi emigreeruda, ning nõuti president Tarja Halonenilt, et ta Lordi lähetamisele veto peale paneks.