Lapsed lugema
Hoolimata sellest, et pessimistid virisevad justkui tänapäeva lapsed ei loeks raamatuid, antakse lastekirjandust Eestis täiesti korralikult välja. Ja meil on omalgi päris palju häid lastekirjanikke, kes õnneks uusi tekste juurde produtseerivad. Viimasel ajal on lastekirjanduse valikut vaadates jäänud mulje, et mingi põlvkond lugemishimulisi lapsi on suureks kasvanud ja ise lapsed saanud ning tahavad, et ka nende lapsed loeksid samu raamatuid kui nemad omal ajal. Võimalik, et neid tulebki tänada selle eest, et ilmub palju nostalgiakirjandust. Dr Doolittle lood, Alice imedemaal, Vene muinasjutud, kõik Lindgrenid…
See on väga lahe, lapsevanematest täiskasvanud on tunnistanud, et neile just need oma lapsepõlve raamatud väga meeldivad ja just neid loetakse võsukestele unejutuks vabatahtlikult ette. Lisaks kindlatele läbiproovitud hittidele on enne jõule avaldatud ka palju uusi lasteraamatuid, Henno Käo “Väike rüütel Ricardo”, Andrus Kivirähi “Limpa ja mereröövlid”, Edgar Valteri “Pokulood”, Heljo Männi “Leelo leevikese jõulukalender”, tuntud inimeste koostatud raamat “Kuidas ma ronisin mäetippu” ja nii edasi. Lähenevad jõulud toovad nähtavasti lisa.
Lastekirjandus on Eestis kindlasti täiesti õitsev ning arvestades valiku hulka võib arvata, et ehk läheb ka äri hästi. Ja kui äri läheb hästi, siis võib loota, et noorem generatsioon ei ole ainult arvutipõlvkond, keegi peab neid raamatuid siiski ka lugema. Kohalik lastekirjandus on väga heal tasemel, näiteks “Limpa ja meresöövlid” on A. Le Coqi toel ilmunud üllatavalt asjalik raamat, kuigi alguses oli mul kerge hirm, et läheb liiga reklaamiks ära. Limpa muidugi joob ebanormaalsetes kogustes limonaadi, kuid õnneks ei tapa see stoorit ära, see on täitsa olemas ja nalja saab samuti. Pokulugudest ma parem ei räägigi, see on lihtsalt nii nunnu et paneb nähtavasti ka jõhkramat tüübid heldima.
Illustratsioonid on samuti tasemel. Mulle väga meeldib see, et kirjastus on võtnud vaevaks näiteks uuele “Alice imedemaal” raamatule sisse tellida Navitrolla värvilised pildid, nii et nüüd on meie oma Alice natukene rohkem meie Alice kui brittide oma. Kui teil lapsi ei ole ja teil ei ole ka iialgi plaanis neid endale teha, siis soovitan siiski raamatupoodi sattudes ka lastekirjanduse letile kiigata, sealt võib leida killukese oma lapsepõlvest. Liigne ninnunännu muidugi ei ole väga tore, mõõdukates kogustes mõjub lasteraamatu lugemine vaimule siiski vägagi virgutavalt. Minu lapsepõlve vaieldamatu lemmikraamat oli “Kõnelused tiigriga” mis mul oli peaaegu peas ja mille ma isiklikult täielikuks kapsaks lugesin. Selle raamatu sõpradele laenamine ei tulnud kõne allagi. Ka see raamat on muuseas uuesti ilmunud ja Apollos täiesti olemas. Lapsed lugema. Lugemine on okei.
