Lars Leetaru: Kalalinna karikaturist

USA ajalehtedele joonistav kunstnik Lars Leetaru (37) peab Wiiralti “Põrgut” üheks teda kõige enam mõjutanud tööks.

Miski eestlaste maailmapildis toob vahel meelde need muhameedlaste sajanditevanused kaardid, millel maailm koos kõigi oma tähtsamate jõgedega laotub laialt ümber Kaaba, või antiikse ettekujutuse geotsentrilisest universumist, kus Päike, Kuu ja kinnistähed keerlevad oma sfääridel ümber lameda, lapiku ja kõige keskmeks oleva Maa. Eestlaste jaoks on see Maa – või Kaaba – meie oma väike ja külm kuusemetsade vahel asetsev riik, sest iga inimene, kes siin elanud on või kas või üht kromosoomirida pidi Eestiga seotud olnud, omandab automaatselt ka meie jaoks erilise koha. Aastaid kümnetele USA ajalehtedele joonistanud Lars Leetaru on eestlane isa kaudu.

Ta elab Philadelphia äärelinnas, paigas, mis kannab Fishtowni nime. Asjaolust, et Tallinnas on olemas sarnase nime ja loomuga Kalamaja, on ­Leetaru teadlik (ta on Tallinnas käinud tervelt kaks korda), kuigi see osa Fish­townist, kuhu algul satun, sarnaneb pigem Kopliga.

Otsin valget metalltara, mille Leet­aru ütleb ümbritsevat oma kodu, imestades ise vaikselt, mis kõigi näitajate järgi edukat kunstnikku sellises ümbruskonnas elama sunnib. Siin on rohkelt sajandivanuseid kolme-neljakorruselisi kivihooneid, mille katuseid kaunistab igale nõiamajale ehteks olev teravatipuline kivitorn, kuid viimne kui üks neist majadest on suremas, siin-seal juba rusudeks kokku vajunud ja varemetesse ka jäänud. Seinu kaunistab kohati hipilik grafiti, millel kohtuvad pruunipõsksed lapsed, fantastilised kosmoseolendid ja koerad – võib-olla pärit seitsmekümnendatest, kui mitte veelgi varasemast ajast –, ent möödujad näivad elust vaevatud ja räägivad sageli omaette. Väikeste nurgapoodidega konkureerivad sama kipakad palvemajad ning muud selles linnajaos polegi. Ainult rohke rämps, mis katab tihedalt nii tühjasid krunte, haljasalasid kui tänavat ennast.

Pool tundi ja mitu telefonikõnet hiljem saab selgeks, et olen kilomeetritepikkuse Dauphine Streeti vales otsas. “Sa oled esimene eestlane, kes on käinud Dauphine’i lääneosas,” ütleb Lars oma pisut nukra, kuid samas iroonilise naeratusega, kui lõpuks tema jõeäärse koduni jõuan, ning möönab, et ka tema ise pole sinna veel kunagi sattunud; nii nagu ta pole oma elu jooksul veel kunagi käinud Los Angeleses, kuigi näiteks Los Angeles Timesile sageli kaastööd teeb.

Ettekujutuse detailidest, mida Lõuna-California lugejatele joonistades teadma peaks, aitavad luua fotoalbumid ja internet. Läänekaldale minevates illustratsioonides särab ka rohkem päikest ja naljad kipuvad olema (ta otsib mõnda aega õiget sõna) “jõulisemad”. Kuid üldiselt on ta huumor pehme, peaaegu peidetud.

Kunstnik, kes sõnu ei usu“Ma hakkasin joonistama juba lapsena, varem, kui tegelikult mäletada suudan. Minu suurim lemmik on Rembrandt – tema emotsionaalne sügavus võtab mind alati hingetuks ja muudab tänulikuks võimaluse eest elus olla –, aga mu lemmikkunstnike hulka kuuluvad Dürer, Vermeer, Chardin ja mõned illustraatorid Ameerika kuldperioodist, nagu näiteks N. C. Wyeth ja A.B. Frost. Ent kui ma olin noorem, oli see Wiiralti “Põrgu”, mis mu hinge kõige sügavama jälje jättis. “Põrgu” rippus mu vanaema maja esikus ja me vaatasime seda pilti alati õudusega – on uskumatu, millised emotsioonid seal on talletatud, kuigi värvideks on vaid must ja valge.

Ma sündisin ja kasvasin üles väikses linnas nimega Schwenksville, mis asub Pennsylvania osariigi põhjaosas. Oma toonasest kodust on mul ainult helged mälestused – vanast majast, mida ümbritsesid aegamööda tõusvad mäed, ja ojast, mis voolas mu kodutee juures. See oli vaikne ja meeldiv kant. Kuid selleks ajaks, kui ma Rhode Islandi School of Designi lõpetanud olin, sain ma aru, et ainsad paigad, kus ma elada tahaksin, on Philadelphia või New York City.

Öeldakse, et Philadelphial on alaväärsuskompleks, kuna New York on praktiliselt siinsamas ja New York imeb elu välja kõigest, mis tema ligiduses on, ent viimase 10–15 aastaga on asjad Philadelphias palju paremaks läinud. See linn pakub mulle piisavalt elevust – kuid mitte liiga palju – ning siin pole pidevat müra. Lisaks on Philadelphia üürihinnad vähemalt kuus korda madalamad kui see, mis ma maksaksin Manhattanil.

Ameerika ajalehtede eelarved ei ole inflatsiooniga kaasas käinud ning kuigi selle tööga saab siiani arved makstud, on asi kaugel selles tasemest, mis oli tavaline 5, 10 või 15 aasta eest. Tõenäoliselt on see põhjus, miks ma olen teinud viimasel ajal rohkem maale ja raamatukaasi – tuleb adapteeruda nii hästi kui võimalik ja teha ikkagi seda, mida naudid. Ja siiski algab mu töö tavaliselt e-mailist või telefonikõnest, mille näiteks Wall Street Journali, New York Timesi või International Herald Tribune´i art-director’ilt saan – püsikliente on mul umbes 30 ning kummalisel kombel pole neist ükski Philadelphia väljaanne. Art-director ütleb, millest artikkel ilmumas on ja kui palju nad maksta saavad, ning siis on mul aega kuulata, mis mõtted mu sisemuses tekkima hakkavad. Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse ette, milline pilt täpselt olema peaks, ning samamoodi ei meeldi mulle joonistada šarže päriselt olemasolevatest inimestest või kasutada teksti. Ma leian, et joonistus peaks rääkima iseenda eest.

Mõne aja pärast saadan ma toimetusele ära valiku sketše – ajalehtedel on dead-line’ni tavaliselt aega paar päeva, kuid vahel vaid mõni tund. Selline tempo sobib mu temperamendile tegelikult kõige paremini – sunnib ennast kokku võtma, hoiab mind kõige aktiivsemana. Kui ma olin noorem, võisin vabalt töötada kahe või kolmeni hommikul, kihutada autoga New Yorki, töö toimetusse ära viia ja siis tagasi koju sõita. Need olid ajad, mil mul polnud veel skannerit ega isegi mitte e-maili; ajad, mil mul oli energiat, et teha selliseid asju. Aga viimasel neljal või viiel aastal ma pole enam öösiti nii hea; I can’t burn midnight oil like I used to when I was in my 20s. Ma tean, et ma hakkan öösel tegema halbu otsuseid ja võin pildi ära rikkuda mõne minutiga. Seetõttu olen ma nüüd üritanud olla rohkem hommikuinimene – püüan ärgata varem, teen trenni, joon veidi kohvi ja alustan siis. See on hea ka eneseväärikusele, enesetundele – ja lisaks sünnivad päikse käes teistsugused pildid kui elektrivalgel.