Laske rahus teadust teha!
Ta on hallis ülikonnas. Ta on näost hall. Ta on närvis. Ilmselt ärevusest tingituna on tema habemeajamine olnud veidi hüpakas ja nii turritab tal lõua otsas paar pikemat habemeorase tutikest.
Käes on hetk, mil Ülo Kersen peab astuma Connecticuti osariigis Rockville’i linnas jälle kohtu ette. Süüdistuseks USA võimude arvates ohtliku relva – 20 cm pikkuse puupulga – kaasas kandmine.
Kolme viinamarjakobaraga osariigivapi all istub oma laua taga kohtunikutalaaris 40ndates aastates naine, kes teeb oma kohtumõistjatööd kiiresti, kuid igati põhjalikult. See tekitab lootuse, et Eesti teadlane pääseb lõpuks ometi veidrast süüdistusest vabaks.
Suur segadus
Connecticuti osariigi ülikool ehk UConn, mida Kersen teadustöö eesmärgil tahtis külastada, kannatab viimastel aastatel halva kuulsuse käes. Tütarlastel tuleb seal ikka ja jälle tegemist teha salapärase vägistajaga. Hiljuti oli jälle kaks juhtumit.
Nii ei olegi olude sunnil tegemist võõraste suhtes teab mis külalislahke kohaga. Pildile lisandub terrorismiärevus. “Neid septembrijärgseid vahistamisi ja inimeste ahistamisi on siin lehtedest läbi jooksnud küll,” põhjendab Sven Jürgenson, Eesti suursaadik USAs.
Ülo enda sõnul kutsus üks kohalikest keemikutest ta endale külla.
Nojah, jänkide small talk’i peensuste mõistmiseks kulub kuid ja inimesel, kelle maailma keskpunkt on tema teadustöö, võib see protsess võtta aastaid. Igatahes kui Ülo kohvritega ülikooli jõudis, oli küllakutsuja sealt juba lahkunud… ja igaks juhuks kutsutigi pulga ja kemikaalidega eestlasele politsei.
Valed vastused
Järgnev oli segane nii Kersenile kui ilmselt ka politseinikele. Lõunalauas poetab teadlane aegajalt surmtõsise näoga jutu sisse täiesti rajalt maha võtvaid kilde. Esimesel korral paneb see ebamugavusest võpatama. Teisel korral on juba selgem – haaa! – naerukoht. Ülo ilmselt ei tea, et siin maal tuleb oma nalja peale esiteks kõva häälega naerda ja siis lisada lõppu kommentaar: “See oli nali!”
Aga mängureeglite mitteteadmine ei vabasta karistusest. Ja nii järgnebki: “Hr Kersen, te olete arreteeritud. Teie sõnu võib kasutada teie vastu kohtus…” P>
Mees, keda polnud
Eesti päritolu keemiaprofessor, kes teeb Soomes teadust ja käib Ameerikas oma avastustest ettekannet pidamas – võiks arvata et Eesti keemikud on tema töödega kursis. Kaugel sellest. Kummaski Eesti suuremas keemiateaduskonnas pole temast enne puupulgaskandaali kunagi kuuldud.
"Kindlasti peab Tartu mees olema," ütlevad Tipi professorid.
"Ei ole meil kunagi õppinudki, rääkimata teadustööst," vastatakse Tartu Ülikooli keemiateaduskonnast.
Kersen on siiski Tipi lõpetanud – aga hoopis tollase automaatikateaduskonna raadiotehnika osakonna. Ja seda 35aastaselt, aasta teistest hiljem, eksternina. "Eks ta üks igavene üliõpilane oli, meiega käis loengutes väga episoodiliselt," suudab üks kursusekaaslane meenutada. Teised koolikaaslased ei mäleta niigi palju.
Laboris kõpitseja
Isegi Helsingi Tehnikaülikooli elektromehaanika laboris, kus Kersen on viimased üheksa aastat teadusega tegelnud, ei ütle tema nimi algul midagi. "Ta ei töötanud meil. Jah, õppis küll, aga rohkem ma teile ei räägi," muutub labori juhataja professor Asko Niemenmaa Kerseni nime kuuldes kahtlaselt tõrksaks. Pärast mõttepausi nimetab ta Kersenit siiski lootustandvaks teadlaseks, kes on avaldanud mitmeid häid artikleid. Ühtki iseloomustavat sõna ta teadlase kohta öelda ei taha ja sõpru nimetada ei oska: "Talle meeldis üksi töötada".
Kersenit ei ole osakonda tööle võetud ja ta teeb uurimistööd ikka veel stipendiumi alusel. Aastatel 1993-1994 sai ta litsensiaadiks, mis on Soomes doktorikraadi esimene aste, edasi üritab pärisdoktoriks saada. “Ma loodan väga, et see tal tänavu õnnestub,” lõpetab Niemenmaa optimistlikult.
Deus ex machina
Öelge ausalt, mida te teeksite, kui riigipühal helistab keegi teile teatega, et kohalikus vanglas on ligi nädal aega istunud üks veider eestlane, kelle kautsjoniks on 1000 dollarit?
Kersenil igatahes vedas: telefonikõne tabas päästeinglit, kes tormas rahaautomaadi juurde ja võttis sealt oma maksimumi, 500 dollarit välja ning leidis kiirelt tuttava, kes omakorda seinast 500 dollarit võttis. 50 rahatähest koosnev patakas käekotis, maandus päästja vangimajas ja nii sai mees kolm päeva varem välja kohast, milles veedetud aega ta tagantjärele väga vaenulikult kirjeldab. Pühade tõttu jäid isiklikud asjad esialgu lukutagusesse laoruumi ja nii ostis päästeingel Kersenile ka riided selga.
Vahefinaal
Koos Ülo Kerseniga astuvad kohtuniku ette tema esindajad – avalik kaitsja Connecticuti osariigi poolt ja Eesti Vabariigi konsul. Pärast pisukest sagimist on kohad sisse võetud ja protsess kuulutatakse avatuks. Konsul, kes Kersenit esindab, on kohal. Kohtunik esitab läbi tõlgi kohtualusele vaid ühe küsimuse: “Kas te saate olla siin kohtus 18. juunil, kui me oleme kohale kutsunud vannutatud kohtutõlgi?”
“Ye-es…,” venitab Ülo ebalevalt vastuseks.
Sellega ongi kohus läbi. “Istung Ülo Kerseni asjas on vannutatud tõlgi leidmiseks edasi lükatud 18. juunini!” teatab kohtunik kõlaval häälel.
Süüdistaja, kaitsja ning konsul vaatavad üksteisele järjestikku silma ja naeratavad laialt. Kohtuasi näib selle otsusega olevat nende jaoks lahendatud.
Pealtvaatajal ei jää muud üle kui nõutult kukalt sügada. Näib, et segadus valitseb ka Ülo hinges.
