Minu isa oli 18 aastat vana, kui Saksamaa Nõukogude Liitu ründas. Parimas nekrutieas niisiis. Varsti kuulutatigi mobilisatsioon välja. Vanamees redutas nädal aega Tartus, ühes Tähe tänava korteris, et väkkekutsumise eest kõrvale hoida. Aga lõpuks ei pidanud närvid toas istumisele vastu ja ühel hilisõhtul tekkis mõte korraks uulitsale värsket õhku hingama minna. See oli liigutus, mis määras kogu elu. Patrull nabis ta kinni ning eskortis punasesse majja raudteejaama lähedal, kus EÜS tänapäeval oma joominguid peab. Kuidagimoodi sai veel vanematele sõna saata, siis oli ešelon ees ja algas sõit Venemaale.

Kui isa pärast sõja lõppu sõjaväest pääses, oli temast saanud ohvitser ja ÜK(b)P liige. Kaptenimunder ripub meil siiani kapis. Kaks haavatasaamist. Miinikillud jalas andsid elu lõpuni tunda, iseäranis vihmase ilmaga. Vanaema nuttis, kui poiss tagasi tuli - Saksa ajal loeti Tallinna raadios ette nimekiri nendest, kes olevat Venemaal surnud. Isa nimi oli seal sees.

Küsimusele, kas temal isiklikult tuli kellegi pihta tulistada, ei vastanud isa kunagi. Tagantjärele mõistan, et see ongi täiesti mõttetu küsimus. Aga muidu oli sõjast mõnikord päris palju juttu. Isa meenutas hea sõnaga kapten Rehemaad ja polgukomandör Ilmar Pauli. Pärast ebaõnnestunud Vintri küla dessanti, mis 8. roodule tähendas öö läbi kestvat kügelemist külmas merevees Saksa kuulipildujate tule all, taheti polkovnik Paul maha võtta ja kohtu alla anda. Ainult Lembit Pärna isiklik sekkumine olevat 300. jalaväepolgu komandöri tribunalist päästnud.

Kõige karmim aeg oli 1941. aasta talv. Palju Eesti poisse on Siberisse maetud. Tüüfus, nälg, pakane. Tööpataljonis jäid ellu need, kes oskasid end külmumise eest kaitsta ja suutsid viletsa lobiga hinge sees hoida. Volgasakslastest ülemused varastasid niipalju, kui jaksasid. Kui tuli uudis Eesti laskurkorpuse moodustamise kohta, oli see justkui taeva õnnistus.

1942. aastal taheti Eesti korpust saata Stalingradi lahingusse. Sellesse põrgusse oleksid nad ilmselt kõik jäänud. Aga Nikolai Karotamm seletas Stalinile, et rahvusväeosa tuleb säästa teiste ülesannete jaoks.

Kui korpus esimest korda rindele jõudis, jooksis hulk mehi sakslaste poole üle. See juhtus Velikije Luki all. Pärast skandaalset vahejuhtumit eestlasi ei usaldatud ja lahingutegevuses hakati neid uuesti kasutama alles siis, kui Reichi asjad olid juba nii kehvad, et ülejooksmine oli kaotanud mõtte – Eesti lahingutes ja Kuramaal.

Ühe Läti raudteejaama vallutamisel mu vanamees miinikildudega pihta saigi.

Pärast sõda tegutses isa Põltsamaal. Tegi parteitööd, tsenseeris kohalikku ajalehte. Mingil hetkel vihjasid julgeolekus töötavad sõbrad, et tal oleks targem elukohta vahetada – vanaisa oli Eesti ajal sealkandis olnud tuntud vaps ja liiga sageli hakkas KGBsse tulema pealekaebusi, et Artur-Lembit Juur on vabadussõjalase poeg. Isa siirdus Lõuna-Eestisse, töötas kolhoosiesimehe ja partorgina. Käis asutustes pidamas loenguid rahvusvahelisest olukorrast, ühel sellisel üritusel kohtus minu emaga ja hakkas talle külge lööma.

Ema ütleb, et isa oli pikk, ilus, lõbus ja tark mees, naiste lemmik. Mõned rahvuslikult meelestatud sugulased tegid veel kaua aega etteheiteid, et Ilme kommunistile mehele läks.

Vaat niimoodi, kallid lugejad. Oleks mu vanamees 1941. aasta suvel toas püsinud, siis tont teab, mis suuna tema saatus oleks võtnud. Elu on ikka üks suur juhuste rida. Mõelge selle peale, eriti siis, kui teil tekib mõte korraks õue värsket õhku hingama minna.