Lasnamäe miljonär
Vladimir Vinogradovi (39) nime võib leida vähemalt seitsme äriühingu osanike või juhtide hulgast. Firmad, mille tegevusalad on vähem või rohkem seotud raudtee või logistikaga, tõid ettevõtjale äriregistri andmeil 2003. aastal sisse ca 3,4 miljonit krooni.
Ärimees Vinogradov ei ela linnalähedases kotedžis, vaid, nagu ta vähemalt äripaberites märgib, hoopis Lasnamäel. Juhib koguni korteriühistut.
Tõsi, muust elamumassiivist pisut eraldi seisvad punasest tellisest Liikuri kvartali majad, kus ka ärimees pesitseb, pole sugugi halvad. Osa neist on 24 tundi valve all. Mõne korteri aknast avaneb luksusvaade Tallinna lahele ning laulupidugi paistab laivis otse tuppa. Tänava parimate korterite turuhind on üle miljoni krooni.
Vinogradov on sündinud Tallinnas, lõpetanud Leningradi raudteetranspordiinseneride ülikooli raudteemagistraalide ekspluatatsiooni erialal ning nõuka ajal töötas Eesti Raudteel.
Iseloomulik on, et mees ja temaga seotud firmad soovivad vähemasti meedia suhtes väga madalat profiili hoida.
Näiteks juhtus paar aastat tagasi kentsakas lugu. Majandusleht Äripäev reastas 2002. aasta edukaimaid tollilaofirmasid. Majandusnäitajate kokkulugemisel selgus, et edukaimaks tegijaks sel alal osutus Tallinnas Koplis pesitsev MTF Multimodal Transport Facilities AS, kus Vinogradov on umbes kolmandiku aktsiate omanik. Erinevalt teistest edukatest tegijatest keeldusid Vinogradovi firma inimesed tublist saavutusest rääkimast. Pildistadagi sai vaid ettevõtte välisväravat. Majandusharu teiste tegijate jaoks oli tegemist sootuks tundmatu firmaga, ehkki Multimodal Transport Facilities on asutatud juba 1997. aastal.
Kahtlased miljonid
Huviväärse ettevõttena on meediast läbi lipsanud saladusliku tollilao emafirma AS Baltreil, kus Vinogradov on osanik 12,5 protsendiga. 1999. aastal kirjutas Ekspress, et Baltreil hoidis pangas arvel kahtlaselt suurt summat, 190 miljonit krooni. Paberite järgi sellist hulka “vaba raha” olla ei saanud. Selgitusest Vinogradov toona hoidus. 2002. aastal kirjutas aga Vene meedia põhjalikult sellest, kuidas riigi raudteeministeerium nõuab kohtu kaudu rohkem kui poolt miljardit dollarit Šveitsi firmalt Transrail AG. Kurioosseks tegi selle kohtuloo asjaolu, et Šveitsi firma kuulus suuresti ministeeriumile endale ning hulgale ministeeriumi alluvuses töötavatele raudteeorganisatsioonidele.
Julgemad analüütikud osutasid, et pikki aastaid Vene raudtee kingitud ülisoodsaid tariife edasi vahendanud “šveitslaste” näol on tegemist struktuuriga, mille kaudu ministeerium eksportvedude pealt teenitud miljonid riigieelarvest mööda Läände suunas.
Meie loo peategelasega haakub see juhtum aga seetõttu, et Transrail AG nimeline Šveitsi firma on ka Baltreili suuraktsionär.
See pole muidugi juhus. Eesti raudtee oli nõuka ajal osa Vene raudteest. Vinogradov, nagu juba mainitud, sai tuule tiibadesse just raudteel töötades. Tema äripartner nii Baltreilis kui ka mitmes teises firmas on riigiettevõtte Eesti Raudtee kunagine juht Jakov Leškin.
Kas 1999. aastal Baltreili arvele eksinud 190 miljoni krooni ja Vene raudtee kaotatud poole miljardi dollari vahel on seos, pole teada.
Teine 90ndate lõpus kõlapinda leidnud juhtum, kus Vinogradovi ja Baltreili nimed meedias künnise ületasid, oli seotud vaidlusega Robert Lepiksoni firmaga. Nimelt nõudis Baltreil Lepiksoni Hartman & Partner AG-lt kaht miljonit dollarit. Lepiksoni toonase väite kohaselt oli tegemist väljapressimisega.
Eelmine tuluallikas on hingusel
Lasnamäe miljonär Vinogradov oli ka mullu 2,3 miljoni dividendikrooniga Ekspressi jõukate nimekirjas. Siis oli tema suurim tuluallikas firma AVR Trans. Transiidiringkondades tuntud ettevõte. Tegevuseks oli mõni aeg tagasi Eesti transiiditurul jõuliselt tegutsenud, ent siis äkitsi kustunud firma Onako Eesti AS kütusevoogude vedu raudteel.
2003. aasta majandustulemusi vaadates selgub, et varasem tuluallikas Vinogradovile enam sisse ei too. See on hoopiski likvideerimisel.
Seekordsed miljonid võttis Lasnamäe miljonär suures osas välja firmast AVR Transservice. Asutatud 2002. aastal, põhitegevusala isiklike raudteetsisternvagunite rendile andmine.
Küsin Vinogradovilt, kas ja mil moel on omavahel seotud AVR Trans ja AVR Transservice. Sarnased nimed ju.
Veel sajandivahetuse eel oli Onako Eesti AS oma 1,7 miljardi kroonise käibega silmapaistev transiidiettevõte. Onako Eesti partner oli samanimeline organisatsioon Venemaal, mille emaettevõte omakorda oli riigile kuulunud Orenburgi naftakompanii.
Konkreetsemalt – Onako Eesti, mille juht ja omanik oli Vladimir Dežinov, vedas läbi Eesti välja Orenburgi naftakompanii toornaftat. Kauba liikumist raudteel korraldas AVR Trans. Rootsi firma Swonco Swedish Oil, samuti Dežinoviga seotud ettevõte, vahendas Orenburgi toornafta edasi Briti kompaniile BP. Nii see äri käis. Eestis tuntakse Onakot pigemini siinse magnaadi Endel Sifiga Bekkeri sadama pärast peetud lahingute tõttu.
Onako Eesti oli firma, kes juba 1990ndatel võis lubada endale luksust omada isiklikku reaktiivlennukit, millega naftaässad Orenburgi ja Moskva vahet süstisid. Sellist taset polnud Eestis varem nähtud. Onako Eesti elas külluses hetkeni, mil Vene riik otsustas Orenburgi naftakompanii aktsiad maha müüa.
Uueks omanikuks sai konkureeriv Tjumeni naftakompanii (TNK). TNKga Onako Eestil koostöö ei laabunud.
Järjestikku läksid pankrotti või likvideerimisele nii firma ise kui ka Rootsi partner Swonco Swedish Oil ja ka AVR Trans. Bekkeri sadam on täna Sifi päralt.
Vinogradov vastab esindaja vahendusel, et AVR Trans ja AVR Transservice ei ole omavahel seotud.
Imelik vastus. Vinogradov ja Dežinov figureerisid märkimisväärsete aktsionäridena likvideeritavas AVR Transis ja on nüüd suuraktsionärid AVR Transervice'is.
Vagunivabrik koos Vene tankitehasega
AVR Transservice on viimasel ajal silma paistnud sellega, et avas mullu koostöös Uurali vagunitehasega tsisternvagunite koostamise tehase. Kohtla-Järve lähistele Ahtmesse rajatud tootmisüksuses saab hetkel tööd sadakond idavirulast. Kui endisse betoonitsehhi rajatud tehases tootmine täiel võimsusel käivitub, leiab seal tööd veel paarsada inimest ning käibeks on ennustatud 1,5 miljardit krooni. Tänuväärne projekt, iseäranis tööpuuduses kannatava regiooni jaoks.
Tehasega seostuvad mõned huvitavad detailid. Esiteks on tal ka partnerettevõte - Vene riigile kuuluv Uurali vagunitehas ehk UVZ. Nimi vagunitehas on pisut petlik. Kuulus on see Nižni-Tagilis asuv tööstushiid pigem kui Venemaa tähtsaim tankitootja. Veel hiljaaegu märkis tehas oma reklaamvihikus, et ollakse maailma suurima territooriumiga ettevõte. Sic!
Teiseks, vagunite koostetehase rajamise taustal on kirgastunud ka vahepeal tuhmuma kippunud Onako nimi.
Nimelt on vagunitehase projekti nõustaja firma Onako Eesti Grupp. Küsimusele, kas on see firma kuidagi seotud omal ajal kustunud Onako Eestiga, saan vastuseks, et ei ole. “ONAKO Eesti Grupp, kes nõustab mitmeid projekte, ostis ONAKO ärinime pankrotimenetluses olevalt firmalt ONAKO Eesti, eeldades et see nimi omab rahvusvahelisel transporditurul head mainet ning tema kasutamine aitab firmal saavutada oma tegevuses paremaid tulemusi,” teatab mulle Vinogradovi nõunik. Aga jätab mainimata, et sõber Dežinov on aktsionär mõlemas firmas.
Kui lõpetuseks Vinogradovilt küsida, miks nii laia haardega ning korraliku sissetulekuga ärimees elupaigana ikkagi Lasnamäed eelistab, vastab mees – seda loomulikult vahendaja abil –, et isiklikke küsimusi ta ei kommenteeri.
