Ootamatult tundis naine suurt ja sügavat õnnetunnet. Ta kükitas lillekasti ette, mis seisis otse bussipeatuse kõrval. Sirutas käe punase begoonia kohale ja silitas seda õrnalt nagu kassi.


“Prosto zametšatelno!” pomises naine. Ta säras.


Umbes samal ajal – võib-olla viis minutit varem – tõttas peatusesse noobel daam beežis kostüümis. Iga lillekasti juures peatus ta pikalt. Sirutas ühe jala ette, viis keharaskuse tugijalale (nagu  KUMUs maale silmitsedes) ja sõitis bussiga ära.


Veel jäi mulle meelde tunkedega mees (nägin teda esimest korda). Mees vaatas lilli, käed taskus. Võimalik, et mees mõtles, kas kutsuda õhtul sõber ja lohistada lillekompositsioon koju – see sobib rõdule. Või võttis šnitti, et teha ise midagi sarnast.


See kõik toimus teisipäeva hommikul kaheksa ja üheksa vahel.


Kümme tundi varem. Meid oli neli. Esiteks Hansaplanti meisteraednik Arnold ­Hannust, suurepärane professionaal. Teiseks sama asutuse turundusjuht Ann ­Vainlo, kes on valmis heade ideedega kaasa minema ja kes neid ka ise pidevalt gene­reerib. Ja kolmandaks Räpina Aiandus­kooli projektijuht Astrid Maidla (kes esines aktsioonis külalisena). Nimetatud kolm isikut olid tulnud välja minu kutsel, mida paluks arvestada kui süüd kergendavat asjaolu.


Saime kokku eelmisel õhtul umbes poole kümne paiku taimekaubamajas Hansa­plant.


Meie käsutuses oli kaks autot (kaks mahtuniversaali, kui täpne olla) ja me laadisime mõlemad autod maast laeni varandust täis.


Vinnasime autodele kolm puust lillekasti (mõõtmetega1200 x 600 x 300 mm), ohtralt suvelilli (69 potti viltlehtedega ja 24 begooniatega) ja üheksa kõrget kõrrelist (roog-sinihelmikas “Karl Forester”). Lisaks kolm suurt kotti kergkruusa, kümme kotti istutusmulda. ja kuus puust lilleredelit.


Kogu selle nodi rahaline väärtus on peaaegu 10 000 krooni.


Veel võtsime kaasa ohtralt tühjaks joodud veepudeleid, kuhu lasksime kraanivett. Pudelid leidsime Hansaplanti töötaja Kerli laua alt. (Kerli ise ei tea asjast midagi.)


Poole kaheteistkümne paiku esmaspäeva õhtul alustasime sõitmist sündmuskohta Lasnamäel.


Mina sõitsin ees, Hannust järel, sest Lasnamäel orienteerub Hannust halvasti (tema enda sõnad).


Tegevuskoht – Liikuri bussipeatus – oli meil varem valmis vaadatud. Siin on klaasist ootepaviljon, mida ümbritseb suur lage asfaltplats, tagaservas looduslik heinamaa ja esiküljel võimas metallist elektrimast nagu Eiffeli torn.


Meie tegevus oli ette kavatsetud ja Arnold Hannust oli haljastuse kontseptsiooni varem välja töötanud (kuigi tal olid jube kiired päevad ja tihedasti tegemist).


Istutuskastidele olid kavandatud taimeredelid – need viitavad kõrgepingemastidele, mis kõrguvad kohe üle tee bussiputka lähedal.


Ja et kohe lähedal vohab looduslikult heinamaa, on ka lillekastides kõrrelisi – roog-sinihelmikat.


Arnold Hannust ütles (ta võib seda teile kinnitada), et sinihelmikad on supertaimed, mis võivad kasvada igal pool. Hapus rabaservas, tavalises aiamullas või kuiva lubjahunniku otsas. Nad saavad hakkama nii varjus kui päikese käes. Võivad kasvada inimese pikkuseks, kusjuures õievars on tugev nagu terastra at ja õied õrnad-õrnad nagu kirbuhunnik.


Begooniad sellepärast, et nad on punased ja punane tõmbab tähelepanu. Ilma punaseta ei paneks keegi meie haljas­ala tähelegi. Ja viltleht sellepärast, et tema hall lehestik moodustab punasega hea kontrasti.


23.50 jõudsime sündmuskohale ja hakkasime kohe peale.


Tegutsesime kiiresti. Oleksime võinud ka oluliselt rohkem aega viita, aga võimalus öisel Lasnamäel peksa saada kiirustas tagant. Või et Ain Valdmann, karismaatiline Tallinna kommunaalboss äkki mööda sõidab. (Ma küll usun, et Ain sõidab öösiti mööda kodulinna ja vaatab, et kommunaalasjades valitseks kord.)


Sättisime lillekastid bussiputkaga ühele joonele.


Kallasime igasse kasti kergkruusa – selleks, et:

  1. mulda kuluks vähem;
  2. ja kergkruus toimib drenaažina;
  3. ja selleks ka, et kergkruus imab endasse niiskuse, mida ta veevaestel aegadel taimedele tagasi annab.
Kergkruusa peale valasime istutussegu (muld pluss mõned lisaained), sättisime paika redelid. Need lasksime trelliga kastide külge kinni. Siis istutasime lilled ja kastsime üle ja oligi kõik.


Pühkisime asfaldi mullast ka puhtaks. Ja et teepind oli kaldu, otsisime kivikesi, et kastid ilusti horisontaalselt oleks.


24.40 oli tegu tehtud. Ei läinud tundigi.


Midagi veel mainimisväärset? Et taevas oli vananev täiskuu. Et meisteraednik Hannust leidis tihnikust kivikesi otsides lõhnaõlipudeli, tühja.


Möödujad meid ei tülitanud, kuigi inimesi liikus.


Keegi keskealine isik liikles veidi pärast keskööd mööda sõiduteed (kahe meetri kaugusel kõnniteest). Viis promilli võis julgelt keres olla. Õnneks oli mees jala ja väga keskendunud.


Mis mõtteid lilli istutades peast läbi käis?


Et nüüd lähevad lasnamäelaste hääled kindlasti Savisaarele, rohkem suurt ei midagi.

Täna hommikul (kolmapäev, 23 juuli) käisin Lasnamäel ja kastsin lilled ära. Kõik oli korras, isegi redeleid polnud keegi ära virutanud.


Kolm tüsedusele kalduvat tundmatut vene naist (üks oli kepiga) lähenesid aeglasel sammul. Nende ilmed näisid pakatavat uhkusest, et Tallinna linnavalitsus nende elukeskkonda ikka kenamaks ja kodusemaks muudab.


Linnaruum, kus inimesi liigub, koguneb, peaks olema ilus. Ja et bussipeatus on koht, kus neid liigub ja koguneb, võiks bussipeatus olla koht, kus inimesel tulevad hea meeleolu ja head mõtted.


Ma ei hakka üldse rääkima Inglismaast, kus... Vabandust, kaldusin teemast kõrvale.

Muud ei ole mul selle öise intsidendi kohta suurt midagi lisada.


Võib-olla veel seda, et maailmas on laialt levinud liikumine gerilja-aednikud.


Kui leitakse, et mingi koht vajab haljastamist-kohendamist, paremaks tegemist, käiakse öö varjus ja tehakse asi ära.


Üks asi veel. Äkki võtab Lasnamäe inimestest keegi kastmise enda peale. Mul on siin toimetuses selline ettearvamatu töö.

Kõik.


PS Seletuskiri kirjutatud oma käega, mitu korda üle loetud ja vastab tõele.