Ott Arder oli väsimatu seltskonnainimene. Niisugune alkoholikütusega perpetuum mobile, kes käis toimetusest teise, värsid käisest kukkumas, ikka mõni tekst kaasas, mis pidi sobima avaldamiseks või mis tuli arvutisse lüüa.

Ammu see oli kui Ott kirjutas kadunud sõbra Alenderi juubeliartiklit. Palusin tüüpilise säästliku ületöötanud toimetajana, et kirjuta artikkel valmis ja too mulle ära, aga nii olulise töö puhul Ott nii lihtsalt liimile ei läinud. Ott käis 3-4 tööpäeva järjest toimetuses, lasi endale arvuti lahti teha, põhilised selle riistapuuga ümber käimise nipid meelde tuletada ja toksis märkmeid arvutisse. Kommentaare ja pajatusi lisas suuliselt juurde.

Tulemuseks polnud mitte niivärd artikkel kui inimlik dokument, mis rääkis Alenderist, tema suhetest ning sisaldas pikki, täpseid ja tõepäraseid kirjeldusi kahe vana sõbramehe Rootsis peetud vestlustest ja tühjendatud viskipudelitest. Eks mul tuli see artikli formaati sättida ja Otile öelda, et nii on tarvis.

Ott, kelle suguseltsi ja hõimlaste hulka kuulusid eestiaegsed inimesed Jaan Poska, Aleksander Arder ja Aino Kallas, oli kultuuriline ühenduslüli seltskondade, ajastute ja isiksuste vahel. Sõber jõudis ta olla väga paljude oma põlvkonna inimestega, rääkis neist lugusid, ja õigel ajal teatas tuttavale (aga tuttavad olid ju kõik kultuuritoimetajad) toimetajale, et kavatseb nüüd sellest või tollest artikli kirjutada, sest sõbral, näiteks Juss Viidingul, seisab ees juubel. Olgu siis sõber siin või säälpool teispoolsust.

Ott oskas olla inimeste sõber, see paistis olevat nii tema elustiil kui missioon. Kindlasti võivad tema põlvkonnakaaslased meenutada kümnete kaupa ühiseid seiklusi, öösse ja hommikusse veeretatud päevi, aga isegi minusugused natuke nooremad ja võõramad inimesed oskas Ott kohe oma kamraadideks muuta.

Ta vahendas lugusid inimestest kultuuris, oskas tuttavaist suurepäraselt jutustada. Nende juttude seas oli ka intiimsemaid seiku, sellist mida trükkida ei kannataks, aga Ott jutustas neid alati iseensestmõistetava tasakaalukese, kõikemõistva sõbralikkusega Ott oli just suur oma andes kõigi vastu sõbralik olla. Ei unustanud ka tuttavate lapsi ja saatis neilegi pühendusega raamatuid. Kasvatas endale lugejaid.

Ott oli natuurilt suhtlusgeenius, kutsumuselt suulise pärimuse edasikandja,  eluhoiakult külalaulik. Kuigi eluviisilt legendaarne, on tema tööl ometi ka puhtkirjanduslik mõõde. Tema elutöö moodustavad tekstid on enamikus head ja mõned ka jäävad. Igavene hulk tema laulutekste, ühtaegu koomilised ja nukrad, kummitavad nendegi peades, kes elus luuleraamatut kätte ei võta. Ott andis ja annab ka edaspidi neilegi eluks tarviliku poeetilika-annuse.

Ka tõlkijatööd tegi Ott mitte leivaraha pärast, vaid just neid, mis talle sobisid. Mäletan, et vilunud rootsi keelest tõlkija Vladimir Beekman kiitis Mati Sirkeli ja Ott Arderi kahasse tehtud suure rootsi kõrtsilauliku Bellmanni tõlkeid: Sirkel, korrektne mees, tunneb hästi tausta, aga Arderi hoogsa rämeduseta oleks kah Bellmann kujuteldamatu. Üks tõlkija tundis hästi keelt, teine ainet, st joomist. Ja muidugi oli ka Venedikt Jerofejevi alkoholi-eepose “Moskva-Petushki” tõlge ilmselt Otile hingelähedane.

Toimetusest toimetusse, sõpraderingist sõpraderingi, jõulude ajal vahel ka mõnda lasteasutuse jõuluvana tegema, see oli Oti looduslik ringkäik. Ta esindas puhtalt kirjanikutüüpi – napsilembene, vabakutseline, oma aega lõputult pillav mees -, kes peaks olema juba välja surnud. Sest lisaks sellise elu näilisele majanduslikule võimatusele, on järlest vähem toimetusi, kus toimetajatel aega autoriga “töötada”, see tähendab tuua paari mahajutustatud õhtutunni vältel suulisse käibesse arvamusi kirjanduse ja elu kohta. Niisiis võib Oti lahkumist vaadelda tüüpilise Väinömöise lahkumisena uue ajastu tõhusamate kirjanike eest. Aga sellise sümboolika külgekleepimine vaikinud inimele on alati ebaõiglane, nagu see mulle tundub Juhan Viidingu lahkumise pruukimisel malakana “üldise madaluse” vastu. Ott ei nurisenud oma elu üle ju ilmaski. Kõik oli ikka nii kui pidi.

Kalev Kesküla

Kodanik Männikese sõber

Sattusin jaanipäeva ajal elus esimest korda Kassarisse. Seal on üks tore kõrts, Vetsi Tall nimeks. Ja kõrtsi seina peal rippus Ott Arderi portree.

“Miks teil Oti pilt seina peal on,” küsisin mina.

“Sellepärast, et Ott on Hiiumaal väga tähtis isik,” vastas kõrtsmik.

Paar päeva hiljem oli see väga tähtis isik läinud.

Nii kaua, kui mina mäletan, tuias Ott Pikri toimetuses ringi nagu omainimene. Seal töötasid sõbrad Vladislav Korzhets ja Ilmar Trull. Sõprade seiklusi kaheksakümnendate alguse Tallinnas  jäädvustatud Harri Lehiste surematus vestesarjas “Kodanik Männikese lood”. Ott oli Otu, Ilmar oli Ilmar, Leo Lapin oli Liu  ja Männike oli Vladislav.

Meenub, kuidas me Toomas Kalli “Zhiguliga” Kalju Kassi matustele sõitsime – Kall, Trull, Andres Vanapa, Ott ja mina. Oti põuepudel sai ammu enne Metsakalmistule jõudmist tilgatumaks joodud. Harva on nähtud nõnda lõbusaid matuseid.

Tegelikult võiks siukseid mälestuskilde heietama jäädagi – et kus, millal ja kellega – unustamata kuulsat põuepudelit. Ott tuias ju Eesti Ekspressi toimetuseski ringi. Ja Nelli Teatajas ja Hommikulehes ja Eesti Päevalehes ja Tähekeses ja üldse igal pool. Ilma temata oleks Eesti ajakirjanduse kuluaarides hoopis vähem nalja saanud.

Aga mis Oti juures alati tõsiselt hämmastas, oli tema suhtumine lastesse. Palju ta näiteks minu tütart näinud oli  – no paar korda ehk. Enesekriitiliselt tuleb öelda, et mina küll ei suuda kõigi tuttavate laste nimesid meeles pidada. Aga Ott suutis. Alati, kui ilmus uus luulekogu, tuli Ott toimetusse, raamat kaasas ja ütles: “Vii oma Mariale!”

Positiivne pohhuist

Loomujoon, mis minu meelest Oti  isikupäraselt muhedaks tegi, oli eriliselt optimistlik muretus, mingisugune positiivne pohhuism. Kord rääkis Ott toimetuses mitu tundi, kui kiire tal on, et peab jõudma kella kolmeks Kirjanikke majja tähtsale üritusele. “Nüüd on vist paras minema hakata, peaks veel õigeks ajaks jõudma,” tuli ta veelkord üle Areeni ukse viipama. “Nojah, Ott, kell on pool neli,” nentis  Kalev Kesküla seinakella kiigates.

Siis jälle oli plaan minna Ahti Nurmise heliplaadi esitlusele ööklubisse Bonnie & Clyde, mis teatavasti asub hotellis Olümpia. Lõõpisime fotograaf Rene Velliga niisama, et pole ammu selles klubis  käinud, ei tea, kas enam oskabki sinna minna. Küsisime käsikirja viimistevalt Otilt, et kas tema teab, kus Bonnie & Clyde asub. “Ei-noh, miks ma ei tea - Viru all muidugi!” kostis Ott. Seda juttu saime kolmekesi päris pikalt naerda. Mart Juurele õpetas Ott, kuidas saaks paremini teha telesaadet “Tondi jutud”, kuigi seda saadet siis enam edasi ei tehtud – sel hooajal näidati korduseid.     

Äsja oli eesti keeli ilmunud Vladimir Sorokini romaan “Sinine pekk”, luuletõlked on seal Oti tehtud. Tõlkija deklameeris Areeni toas küllalt vulgaarset ja pikka absurdiballaadi pealkirjaga “Puts” otsast lõpuni nii, et ruum kõmises ja seined värisesid.