Töö konti ei murra. Kord kutsus kasvataja Kristi mind valamu ummistust likvideerima. Juurdlesin seal asjaliku näoga, kruvisin valamu “ilukilbi” maha, aga sotti ei saanud. Arvasin, et Kristi võiks osta torusiili ja sellega asi laheneski. Teine kord pidin lambikupli alla võtma ja pirni ära vahetama. Olen ka parandanud katkisi nukutoole.

Sel korral olen lasteaias koos tööriistakastiga. Ühe riidekapi uks ei seisa kinni ning teise oma ei tule kruvikeerajata lahti. Tund aega mässan, higipull otsa ees ja käed villis, et saaks ustele magnetsulgurid. Ma, poolearuline, ei taipa, et pisikeste kruvide seina punnimise asemel võiksin neile augud ette teha. “Kuldsed käed” oleks minu kohta palju öeldud.

Üldiselt püüavad kasvatajad asju ise teha – neil on ebamugav abi paluda. Õpetaja Kristi vahepeal küsib, kuidas läheb. Kiidab kappe – need olevat nelja rühma peale kõige paremas seisus. Mulle näivad nad sama vanad kui lasteaed ise – 40 aastat.

Ma armastan lapsi, kuid need kaks tundi lasteaias panevad pea valutama. Kristi, Karin ja teised õpetajad peavad olema haruldase närvikavaga inimesed. Lapsed on emotsionaalsed ja imevad õpetaja õhtuks energiast tühjaks. Rühmas on neid kirjas tervelt 24.

“Sa näed nii naljaka näoga välja!” kilkab särtsakas tüdruk ning purskab südame põhjast naerma.

“Ma ei oska seda lugeda, see on kirjatähtedega!” muretseb üks poiss, kui olen märkmikku mõne tähelepaneku teinud. “Mina oskan, see on tite värk!” teatab teine. Vähemalt viit jõnglast tuleb kukil mööda tuba sõidutada. Ulakamad poisid kisavad “nä-nä-nä-nää-näää” ja tahavad, et nad kinni püüan.

Kasvataja Kristi lubab arvutist lastele pilte välja printida: “Aga kes vaikselt ei ole, see ei saa!” Mõne sekundiga on lasteparv laua ümber ning rühmaruumi täidab õnnis vaikus.

“Praegu olen rahul,” tunnistab Kristi mõnevõrra ebalevalt. Ta teenib umbes 9000 krooni, kuid teeb tööd rohkem kui täiskoormusega. Sügisest langeb palk 7500 peale.

Kõik suuremad ostud lastevanemate rahakotil

Ma pole kaugeltki ainus lapsevanem, kes lasteaeda aitab. Praegu kulub kogu asutuse eelarve kommunaalkuludeks ja palkade maksmiseks. Pole mingit lootust, et raha jätkuks lasteaia inventari välja vahetamiseks.

Brigitta-Johanna ema remontis riietus-, rühma- ja pesuruumid. Karl-Marteni ema organiseeris riiulid ja kapid. Laste märgade riiete kuivatamiseks on soetatud kapid, välja vahetatud vanad toolid. Õue liivakasti ostetud liiv.

Sipsikute rühm sai lastevanematelt mullu diivani. Krõllide rühma vanem paigaldas oma rahaga lasteaia tagahoovi metallist jalgpalliväravad, mis, tõsi küll, kohe ära varastati.

Krõllide rühma vanemad ostsid uue vaiba, lastele magamiseks padjad, riiulid ning värvisid üle koridori.

Üks lapsevanematest, Mari Mag­nus­son ütleb, et emad-isad olid sisuliselt fakti ees – kas osta uued ­padjad või magavad lapsed edasi 20 aasta vanustel. “Rühmas polnud laste asju enam kuhugi panna – kõik oli segamini põrandal, sest vanadel kappidel olid uksed eest ära kukkunud,” räägib Magnusson.

Kasvatajad uurisid, kas vanematel on mööblit üle. Vanemad aga hääletasid ja otsustasid teha ühise investeeringu, igaüks maksis üle 500 krooni.

“See ei ole ­normaalne, et vanemad peavad lasteaiale elementaar­seid asju ostma,” leiab Magnusson. “Öelgu siis kohe, et ­lasteaed on tasuline. Või et kui tahame, et laps lasteaias magab, pangu oma linad talle kaasa.”

Keskerakond ajas lapsevanematele pada ja võitis valimised

Masu jõudis Kullerkupu lasteaeda 2009. aasta alguses. Juhataja Klaire Jaanus sai haridusametist kirja, et pisut enam kui kahe miljoni kroonine aastaeelarve tuleb teha 300 000 krooni võrra väiksem.

Et riik oli otsustanud kärpida valitsemiskulusid kõigis asutustes solidaarselt, ei vallandanud lasteaia eelarve lõikamine suuri emotsioone. Lasteaed koondas väikese koormusega õmbleja-pesuparandaja, remondimehe, andis koristaja kohustused kasvataja abidele ning vähendas veidi õpetajate koormust, mille tõttu kahanes ligi kümnendiku võrra töötajate palk.

Lasteaed harjutab säästlikku majandamist: tuled kutsutatakse, kui kedagi ruumis ei viibi, riiete kuivatuskappe ei panda tööle vaid mõne kombinesooni pärast. Ning akende pesemiseks kasutatakse autode klaasipesuvedelikku – seegi andvat kokkuhoidu.

Enne sügisesi valimisi imbus kusagilt välja linnavõimu plaan kärpida lasteaedade kulutusi 2010. aastal.

Puhkes ülelinnaline kisa, kuid linnapea Edgar Savisaar kinnitas nii oktoobris Õpetajate majas toimunud lasteaia juhatajate vastuvõtul kui ka linnapeakandidaatide teledebatis, et rahastamine jääb 2009. aasta tasemele. Lärm vaibus ja Keskerakond triumfeeris valimistel.

Lasteaia eelarvet kärbiti kaks korda

Aasta alguses saabus aga topeltšokk – tänavu tuleb lasteaial saavutada vähemalt 230 000 kroonine kokkuhoid. Nii vähenes Kullerkupu lasteaia umbes kahe miljoni krooni suurune eelarve aastaga enam kui poole miljoni võrra.

Üks tähelepanuväärne arv linna eelarves: 133 linna lasteaia remondiks on tänavu kokku ette nähtud vaid kaks miljonit krooni!

Samal ajal esines teleekraanidel abilinnapea Kaia Jäppinen vale ja vassimisega. Silmagi pilgutamata kinnitas ta, et linn pole kärpinud lasteaedade arvelt.

Lapsevanemad raevusid.

“Kuidas on see võimalik? Ega tegelikult Tallinna linna tühjad lubadused ei üllata!” ütles üks.

“Kvalifitseeritud tööjõud (kasvata­jad jt) saadetakse tänavale, et nad siis reisisaatjatena ­sotsiaaltöökohtadele tööle võtta. Kui õnnestub,” arvas ­teine.

Halbadest valikutest parim tundus olevat söögi sisseost, mis tähendab kokatädi koondamist.

“Meil haiglas on see tsentraliseeritud toidu tegemine patsientidelt küll isu ära võtnud...” märkis üks haiglas töötav lapsevanem.

Hoolekogu eestvedamisel korraldati Kullerkupu lasteaias kasvatajate ringis eelmisel nädalal lasteaias ­toidu pimetest, kus kõrvuti maitsti oma koka rooga ning sissetoodut. Mõlemad maitsesid sama hästi.

Psühholoogiline surve juhatajatele

Kõige räigema surve all on lasteaedade juhatajad, teiste hulgas Kullerkupu lasteaia Klaire Jaanus. Möödunud nädalal puhkusele siirdunud malbe ja asjalik naine ütleb, et “ei tea, kas naastes ongi veel koht alles”.

Tema on üks väheseid Tallinna lasteaiajuhatajaid, kes on valmis avameelselt rääkima. Ta on kahe tule vahel – ühelt poolt peab arvestama vanemate huvidega, teisalt aga tantsima linna haridusameti pilli järgi. “Kelle suppi sööd, selle laulu laulad,” muigab ta punastades, kui ühes kohvikus juttu ajame.

Haridusametnikud on nagu herilased – torgid neid veidi ja nad nõelavad. Kui Madis Jürgen hiljuti kirjutas, et kapitaalremonti vajavas Tallinna Mardi lasteaias oli sõimes käreda külmaga vaid kaheksa kraadi sooja, kutsuti lasteaia direktor kohe ülemuste juurde “vaibale.” Sama saatus sai osaks ühele Mustamäe lasteaia juhatajale, kes julges stendidele kleepida üleskutsed, et vanemad võiksid tuua tualettpaberit.

Enamik lasteaedade juhatajaid kardab oma töö kaotada.

“Alati saab öelda, et juhataja on rumal, ei oska majandada,” ütleb Jaanus. ”Aga mina ei karda midagi!”

Kust saaks lasteaed veel kulusid kärpida?

Kullerkupu lasteaia hoolekogu esimees Priit Herodes kirjutab hiljuti lapsevanematele saadetud kirjas võimalikest kokkuhoiukohtadest:

vähendada palku koos tööaja lühenemisega (a la kell 16.00 lasteaed kinni)

suurendada laste arvu rühmades 24-lt lapselt 26-ni 

koondada kokk ja “majandus” (esialgu jääb tööle 0,5 töökohaga), säästa aastas ca 200 000 krooni ning alustada laste toidu sisseostu koos transpordiga, tagem

tulla “tänavatele” ja avaldada oma arvamust

kaasata meedia ja muud avalikud “väljundid” ning jällegi vaadata, mis edasi saab