Läti kindrali kaks paomatka Tallinnasse
Ühel juunikuu ööl aastal 1940 ilmus Vaives Dzirnavasse külaline Riiast. Selle veskikoha Liivimaal Võnnu lähedal oli Läti riik kinkinud kindral Krišjanis Berkisele. Propagandaminister Alfreds Berzinsi auto peatus veski lähistel. Täpsemini öeldes ka Berzins oli nüüd endine minister. Kell oli peaaegu kaksteist ja kõik magasid juba. Esimesena ärkas ustav koer Hepijs, kelle haukumine ajas ka Berkise üles.
Berkise mäletamist mööda see juhtus “juunikuu esimestel päevadel, kui olin juba magamas”, teisalt võib järeldada, et ta pidas silmas juuni kolmandat päeva. Berzins seevastu kirjutab mälestustes, et “juuni esimese päeva õhtul”, kolm tundi pärast seda, kui ta oli jätnud lossis jumalaga president Karlis Ulmanisega, riietus ta vanasse vihmamantlisse, lipsas, väike komps kaenlas, koduõuel autosse ja asus teele Berkise veski poole. Autot juhtis tema kasupoeg Harijs Nolle, kes hiljem viidi Moskvasse, kus teda kuulati selle paomatka pärast üle kaua ja vägivaldselt.
Ministril oli kaasas 800 latti ja mõningal määral naelsterlingeid, dollareid ja Rootsi kroone. Teel istus ta oma jutu järgi ümber veoautosse, mida juhtis üks ihukaitsja.
Tulesid põlema panemata vestlesid mehed elutoas. Berzins pani ette, et Berkis tuleks koos temaga Soome, kuhu propagandaminister oli otsustanud varjuda. Külaline hoiatas, et teda, Berzinsit, võib oodata ees “vastutusele võtmine 1934. aasta 15. mai võimuhaaramise eest” ja et “sellisel üleminekuajal võidakse võimuhaarajatega halastamatult arved klaarida”.
Veelgi enam: president Ulmanis oli kuuldavasti öelnud, et endised ministrid võivad lahkuda, kui tahavad ja kui see on veel võimalik ükskõik kuhu välismaale. Eriti soovitas ta Berzinsil ja sõjaminister Berkisel sõita Soome. Berzins teadis, et kindrali soomlannast abikaasal oli “mõjuvõimsaid sugulasi eduskunnas ja valitsuses” ja et Berkis oli aidanud soomlasi Talvesõja ajal, nii et perel ei peaks olema raske saada varjupaika ja äraelamist Soomes.
Berkis ei olnud kohe valmis, ta vajas natuke mõtlemisaega. Külaline lahkus ööpimedusse. Ta lubas kindralit oodata oma venna majas Valkas, kus too oli piirkonnaülem, järgmise õhtuni. Siis ta läheb edasi.
Kindral hakkas kohe reisiks valmistuma ja rääkis minekust oma naisele Hilmale, pojale Valentinile ja miniale Helgale. Otsustamine polnud kerge, kuid nad kiitsid Berkise lahkumise heaks. Puhkus veskikohas oli sel suvel olnud kõike muud kui puhkus ja rahu. Berkis ja tema pere tundsid end olevat kui vangid, kelle iga sammu jälgiti.
Hommikul vara asus kindral teele, kaasas vaid väike reisikott ja portfell, kus oli Karutapja (Lacplesise) esimese klassi orden. Raha oli tal kaaslasest vähem. Ta kohtus Berzinsiga kokkulepitud paigas ja nad sõitsid piirkonnaülema väikeautol edasi Tallinna – nii rääkis Berkis. Berzinsi sõnutsi see julge autojuht, kes ootas Valkas ja viis neid väikest metsateed pidi üle piiri ja edasi Tallinna, oli tema sõjakoolikaaslane kapten Krumins. Vennast Berzins ei räägi midagi.
Soomlased tulevad appi
Läti saatkond Tallinnas jätkas vapustustele vaatamata tööd peaaegu nagu tavaliselt: vasakpoolsed meeleavaldajad olid selle ümber piiranud, kui Eestis moodustati uus valitsus. Üksnes saadik Sumanis oli koos perekonnaga üllatuslikult 18. juunil Soome pagenud ning jätnud kõik volitused saatkonnanõunikule ja sõjaväeatašeele. Helsingis läks Sumanis Saksa saadiku jutule ning ütles end olevat põgenik ja minevat edasi Rootsi.
Tallinnas Berkis ja Berzins majutusid Eesti ajukirurgi August Moksi maja keldrisse. Doktori abikaasa oli Berzinsi naiseõde ning abielupaar võttis neid lahkelt vastu. Mehi ei lastud Läti saatkonna lähedalegi, sest saatkonna autojuht oli nimelt kommunist ja teda peeti NKVD nuhiks. Ainuke, kes nüüd suutis neid Tallinnas aidata, oli kolonelleitnant Voldemars Veiss, saksameelne ohvitser, kes oli Läti sõjaväeatašee Eestis ja ka Soomes. Nii ta seisis “ühe jalaga Tallinnas, teisega Helsingis”. Doktor Moksi naise abiga saadi ühendus Veissiga, kes oli olnud Berkise alluv vabadussõjas.
Kõigepealt plaaniti, et Soome mootorpaat võtaks põgenikud peale ida pool Tallinna, kuid suveööd siin põhjas olid selleks liiga valged. Nii otsustati liinilaeva kasuks.
Berkis, kes oli elus juba mitu korda kommunistide eest pagenud, oli lootusrikas ja reibas ning tahtis juba külastada oma tuttavaid, mida Berzins pidas halvaks mõtteks. Berzins palus doktorilt tsüankaaliumit, mida ta kasutaks juhul, kui sattub NKVD küüsi. Moks keeldus: enesetapus aitamine käis vastu tema arstieetikale.
Veiss jooksis Soome saatkonna, Eesti ametnike ja laevafirma vahet ning sai kõik korda. Soome saadik oligi mõlemale põgenikule tuttav mees, Paavo Hynninen, kes oli teeninud ka Riias. Veiss “tuulutas” varjajaid – neid sõidutati õhtuti linnast välja, ja alati oli kaasas keegi saatkonna naistest, et kõik näiks pereüritusena. Linna peale ei saanud mehi lubada. Eriti Berkise nägu tunti Eestis – lehed olid avaldanud tema fotosid veel samal aastal ametliku visiidi puhul. (Selle veebruarikuise avaliku külaskäigu järel oli Berkis käinud kevadel salaja Tallinnas nõu pidamas.)
Peagi olid ministritel taskus uhiuued Läti välispassid – selliseid reisidokumente ametnikel üldiselt polnud, Berkisel ja Berzinsil olid vaid Läti sisepassid – ja laevapiletid ja viisad. Viimati mainitud andis viivitamata Hynninen. Läti ja Soome vaheline viisavabadus oli küll lõppenud 4. septembril 1939 ja samal sügisel oli Soome lõpetanud ka transiitviisade andmise. Sekelduste vältimiseks tehti nii, et passiasjad korraldas Läti Pärnu konsulaat, mida viis aastat polnud enam olemas.
Berkis kasutas oma nime, aga Berzinsi passi mõtlesid saatkonna naised välja nime Peteris Koks, kes ametilt oli gaasigeneraatorite spetsialist. Berzins oli lõiganud oma juukseid, kasvatanud lühikese habeme ja hankinud prillid. Berkis otsustas säilitada oma väljanägemise.
Järgmisel päeval, laupäeval 6. juunil, kihutas takso sadamasse viimasel hetkel enne laeva väljumist. Veiss ja Moks jäid toimuvat jälgima. Peteris Koks pääses kergesti läbi, kuid Berkise passi uuriti tähelepanelikumalt ja fotot võrreldi tema näoga. Eestlased kahtlemata märkasid olematu konsulaadi templit, aga jätsid selle oma teada.
Lõpuks olid mehed laeval, kus nad oleksid peaaegu sisse kukkunud. Nimelt sattuti kohe kokku tuttava mehega, USA sõjaväeatašeega. Too kõnetas mõlemat eksministrit nende tiitlitega ja talle tuli kiiresti vihjata, et olgu ettevaatlik. Berzins käitus närviliselt ja kartis, et punalaevastik võib veel merel reisilaeva kinni pidada. Hynninen oli küll öelnud, et venelased pole kahe ööpäeva jooksul ühtki laeva peatanud. Berkis seevastu nägi välja nagu tavaline reisija, kes nautis laeval juustu ja õlut.
Kui Helsingi saared paistsid, ütles Berkis sõbrale: “No mida ma ütlesin! Pääsesime Soome ilma raskusteta. Te kiusasite asjata ennast igasuguste hirmudega.”
Berkis meenutas hiljem, et oli Soomes 6.-10. juunini. Läti KGB dokumentide andmetel oli Berkis Helsingis viis päeva.
Helsingi sadamas ei kohanud nad ühtki tuttavat, saadikud Tepfers ja Sumanis olid ühe konsuli suvilas. Esimene öö magati Läti saatkonnas, aga põgenikud kartsid panna Tepfersi sellega raskesse olukorda ja läksid mujale ööbima.
Berkis kohtus oma naise sugulase, kohtuniku ja rahvasaadiku Toivo Horelliga, kes pakkus varjupaigaks maakodu. Berzins aga kohtus kindral Lauri Malmbergiga, kes vihjas talle, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel on sõda oodata, mille käigus Soome võib saada hüvituse Talvesõja kaotuste eest.
Peagi helistas Berkise poeg Riiast isale Soome. Valentin sai isa kätte Tallinna saatkonna kaudu, kuhu põgenikud olid jätnud andmed. Ta palus isal koju tulla ja rääkis, et kõik oli Lätis rahulik, parlamendivalimisedki olid tulemas ega pole mingit alust karta. Berkise venda Karlistki polnud arreteeritud. On kaheldud, kas kojukutsuja ikka oli Berkise poeg, ent Valentin ja Helga jutustasid hiljem, et Valentin tõesti tegi kõik, et saada isa koju. Ajaloolase Viljars Toomsi uurimuse andmeil aga NKVD kasutas poega ja peret pantvangidena, et Berkist kätte saada.
Berkis oli oma sõnutsi rõõmus helistamise üle. Ta oli juba kahetsenud seda, et jättis pere Lätisse ja tahtis tagasi minna. Berkis hakkas kohe sõiduks valmistuma, kuigi nii Horelli kui ka Berzins tõsiselt hoiatasid teda. Kindral ei saaks oma peret päästa. “Ja te ei vastuta mitte ainult oma saatuse, vaid ka nende eest, kes andsid meile turvapaiga Tallinnas. Kui teid võltspassiga kinni peetakse, peate ütlema, kust selle saite.” Mõjutamine oli asjatu, Berkis jäi enesele kindlaks.
Berkis ja Berzins jätsid 12. juunil sadamas üksteisega raske südamega hüvasti. Juuni lõpul sõitis Berzins edasi Rootsi. Ta oli ainus Ulmanise valitsuse minister, kes pääses vabasse maailma.
Teist korda Tallinnas
Lühikesest viibimisest okupeeritud Läti pealinnas piisas Berkisele: umbes nädala pärast otsustas ta uuesti põgeneda. Pole täpselt teada, millal Berkis läks uuesti Eestisse. Oma jutu järgi käis ta kõigepealt veskikohas ja ületas seejärel piiri, seekord Ape väikelinna kaudu. Taas kord oli Krišjanis Berkis põgenemas. Ta pages kommunistide eest nüüd juba viiendat korda oma elus – ja neljandat korda Soome.
Tallinnasse sattus Berkis just suurte rahutuste ajaks. Need algasid 18. juunil Eesti-Läti jalgpallimänguga, millest tuli umbes 10 000 eestlase ja paari tuhande lätlase poliitiline meeleavaldus. Veiss oli koos perega seda vaatamas.
Ühel juunikuu õhtul oli kolonelleitnant Veiss ühes abikaasaga Jaapani Tallinna saatkonnas einestamas, kui teda paluti telefonile. Teises otsas oli Berkis, kes ütles oma aitajale, et on taas Tallinnas. Veiss lahkus õhtusöögilt kiiresti. Ta kohtus Berkisega Pirital. “Tulin teisele mõttele, härra kolonel,” selgitas Berkis oma naasmist. “Poeg kirjutas mulle, et ehk asjad siiski ei lähe nii halvasti.”
Veiss vajus toolis lössi. Siis kõik oli olnud asjatu! Okupandi haare Eestis oli nüüd tugev, piir paremini valvatud ja kontrollijaiks olid kommunistid. “Kui kindralgi paari päeva pärast tajus oma impulsiivse otsuse mõtlematust, polnud enam midagi teha,” meenutas Veiss hiljem. Berkis palus taas Veissi abi, aga teist korda soomlased ei soostunud enam aitama.
Tallinnas vedas kõik viltu. Moksi pere ei võtnud Berkist enam oma keldrisse ning varjupaik, mis lõpuks leiti, ei meeldinud kindralile ja ta lahkus sealt omapäi. See varjupaik oli saatkonna vaba aja veetmiskoht Nõmmel.
“Endine sõjaväe ülem, kes minu teada polnud kunagi joodik, hakkas jooma, ringi hulkuma ja rääkima, milline mees oli ta kunagi olnud,” jutustas Veissi tütar Skaidrite Zikaras-Veiss, kes oli toona 16aastane. Ka toimetaja Osvalds Porietis kuulis hiljem, et Berkis oli end restoranis täis joonud, kust oli helistatud ja palutud Läti kindral ära viia. Berkis ei võtnud kuulmagi saatkonnainimeste nõu, et tal tuleks olla vaikselt ja märkamatult.
Berkis oli Zikaras-Veissi sõnul nii nõutu, et nõudis endale juba Veissi diplomaadipassi, kuna nad olid sarnased. Veiss vastas: “Härra kindral, meil on suur eavahe ja ega me ka kehaehituselt ei meenuta millegi poolest teineteist. Ma pole üksi, mul on naine ja tütar. Juba nende pärast pean ma keelduma!” Berkisel oli raske mõista Veissi põhjendusi.
Kui saatkond suleti ja töötajad naasid Lätisse, oli Berkis veel Tallinnas. Veissi tütar ei tea, arreteeriti ta seal või Lätis. Berkise minia sõnul Valentin koos julgeolekutöötajatega tõid Berkise Tallinnast Lätisse. Tšekistide ja poja tulekut Tallinna mainib ka Berkis oma päevikus.
Berkis küüditati Venemaale augustis 1940 ning tema pere jagas tema saatust. Kindral Krišjanis Berkis suri Molotovi vangla haiglas 29. juunil 1942.
Sõjamehe elu ja surm
Soome ajakirjaniku Jukka Rislakki raamat “Kus vikerkaar peatub. Krišjanis Berkise ja Hilma Lehtose lugu” ilmub lähiajal Lätis ja Soomes. See räägib Läti kaitseväe juhatajast ja sõjaministrist kindral Krišjanis Berkisest, kes põgenes Tallinnasse Nõukogude okupatsiooni algul 1940.
