Meeleolu aitab luua äsja loetud artikkel Läti organautidest ehk noormeestest, kes müüvad end interneti kaudu tagavaraosadeks. Näiteks karske ja mittesuitsetav Gatis küsib neeru eest 111 000 krooni, sest ta soetas buumi ajal kolmetoalise korteri ja viienda seeria bemari, aga tööd pole.

Lidosta lennuväli tervitab hoiatusega gripiepideemia kohta. Vahetan tervituse pankuriga, kes tõttab Skandinaavia ja Balti kolleegidega arutama kogemusi hapuks läinud kinnisvara ülevõtmisel.

Audi salongi ees plagisevad lipud talvise tuule käes, ühtegi külastajat pole klaasist hoones näha. Citroëni omas on lipud poolde vardasse kukkunud.

Linnatuuril esitleb giid uhkusega art déco stiilis kivimaju, mille pärast UNESCO võttis Riia südalinna oma kaitse alla. Mõni aeg hiljem sõidame mööda kahest kollasest kraanast tühja vundamendi kohal ja giid märgib, et siia pidi kerkima pilvelõhkuja, mille ehitamine “praeguses majandussituatsioonis” (loe: kriisis) peatati.

Tuledes särav Swedbanki purjekujuline peahoone paistab imehästi president Valdis Zatlersi töökabinetti Daugava teisel kaldal ja tuletab riigipeale meelde, kes tegelikult viimased aastad Lätit valitsesid ja majanduse tuksi keerasid.

Rahvusooperi tegevdirektor Selga Laiz?ne tunnistab, et sponsorid pole enam nii altid raha andma kui varem, kuid õnneks ei ole täitunud kartused külastajate vähenemise kohta ning peaaegu kõik etendused lähevad täismajale. Ja saali hiiglaslikul lühtril vahetatakse endiselt kõik 137 elektripirni välja korra kuus, et valgus säravam paistaks.

Seejärel jõuame volikokku. Meid on ligi 50 ajakirjanikku – Eestist, Leedust, Venemaalt, Soomest, Rootsist, Norrast, Saksamaalt, isegi Šveitsist.

Läti ühe mõjukama poliitiku ja ärimehe, abilinnapeana töötava Ain?rs Šlesersi (pildil) esinemise ajal mõtlen, et kui see mees töötaks müügiesindajana, siis suudaks ta mulle pähe määrida mitte ainult tolmuimeja, mida ma ei vaja, vaid koguni kaks. 

Šlesers teatab, et teda süüdistatakse juba ette raharaiskamises, kuid üle 40 miljoni krooni maksev reklaamikampaania ja uus logo Riga Live (Riia elab) on investeering, mis peab linna turiste tooma ja töökohti looma. 

“Meie idee on näidata, et Riias toimub kogu aeg midagi!” hõikab ta. “Kõik peavad mõtlema koos, kuidas tuua rohkem turiste oma hotellidesse, oma restoranidesse, oma poodidesse. Me tahame raha majandusse tagasi tuua!” Šlesers räägib ideest rajada lennuvälja juurde messiala. Korraldada Mežapargis iga nädal mõni rahvusvaheline üritus. Panna kevadeks linna üles välikäimlad. Ta lubab isiklikult käia klubides ja öölokaalides ning ähvardada sulgemisega neid, kus on “vale hoiak”.

 Šlesers tahab elu kibedaks teha Vilniusel ja Tallinnal, kes on Riia konkurendid. Küsin, et milline on siis tema sõnum eestlastele.

“Konkurents on hea!” vastab ta ja seletab, kuidas meelitas omal ajal Riiga Easyjeti ja Ryanairi. Alles pärast seda lasi AirBaltic hinnad alla. “Viis aastat tagasi oli meil 700 000 lennureisijat aastas, tänavu üle nelja miljoni!”

Riia linnapea Nil Ušakovs kiidab Tallinna reklaame Peterburis. Ta tundub kirglikult kõneleva Šlesersi kõrval ujeda koolipoisina.

AirBalticu president Bertolt Flick lisab: “Eesti saab turismist 15 protsenti SKPst, Läti vaid poole sellest.” 

Loomulikult kritiseerib Šlesers valitsust: “Riik mõtleb vaid, kuidas kulusid kärpida. Nad ei mõtle, kuidas tulusid suurendada. Riia linn peab tulusid suurendama. Me ei saa võtta raha Skandinaavia pankadest!”

Šlesers räägib, et varem kolisid paljud lätlased Iirimaale ja Inglismaale suurt palka teenima, Lätisse jäänud aga sõitsid suvel rahumeeli töö ajal J?rmala randa peesitama ja neid ei saanud lahti lasta, sest nad ütlesid, et “no lase, küll leian uue töökoha!”. 

Nüüd seda muret enam pole. Eurostati andmeil on tööpuudus Lätis juba 19,7 protsenti. AirBalticu pressiteade ütleb, et ettevõte maksab piletihinna tagasi kõigile turismiklassi reisijatele, kes kaotasid töö. 

On novembri alguse neljapäeva pärastlõuna ja turismihooaeg ammu läbi. Toomkiriku kloostri lumisel õuel olen linna asutaja Albert von Buxhövdeni kuju juures ainus külastaja. Parex-panga kontoris olen samuti ainus külaline. Tellerinäitsikuid istub aga leti taga koguni neli.

Ent BMW X5 tundub Riias endiselt rahvaautona, ka Lexuseid ja Porsche maastureid liigub päris palju ringi ning kaubanduskeskused täituvad pimeduse saabudes rahvaga. 

Tagasilennul mõtlen poes müüdud särkidele “Riia, Baltimaade pealinn aastast 1201”, mis käib minu eestlasliku eneseuhkuse pihta. Nüüd räägivad lätlased juba, et tahavad saada “Põhjamaade pealinnaks”. Ma ei tea, kas nad suudavad selle idee ellu viia, kuid proovimata ei juhtu seda kindlasti.