"Laulupidu pole mingi tippmuusikaüritus, eelkõige on ta ikkagi rahvaüritus," põrutab noor dirigent Olari Elts. Laulupidu on ennekõike sotsiaalne fenomen ja sellele asjaolule taandub ka kogu eespool toodud konflikt. Sotsiaalse liikumisena on laulupidu läbi aegade vajanud äratõukeks teatud rahvusüleseid probleeme. Eri laadi "Vene ajad" pakkusid neid ka küllaga ­ võõra isanda vastu röögiti laulda kui üks mees, nii kuidas kõri kannatas ja kops jaksas.

Nüüd, kus vaenlasekuju üha hägusamaks muutub, kaotab oma tähenduse ka Laulupidu, see kogu rahvast ühendanud sotsiaalne liikumine. Ühiskond kihistub ja killustub ja kas Laulupidu sellest pääseb ning kedagi või midagi ka tulevikus ühendab, on üsna kahtlane.

"Arvestades, millise kiirusega on olud ja keskkond muutunud, kuidas kogu Eesti elu on saanud täiesti uue kvaliteedi, pole imeks panna, et laulupidu alles otsib kohta selles," nendib peaminister Mart Laar.
Milline see koht aga olema saab, selle kohta on arvamusi palju. Laar ise loodab traditsiooni vanusele: "Iga traditsiooni elujõud seisneb suutlikkuses ajaga kaasas käia, muutuda kooskõlas keskkonnaga nii, et selgroog, põhiidee ikka endine püsib. Arvan, et rahvuslik mõõde ei kao laulupeost ka järgmisel sajandil. Kindlasti tuleb palju uusi laule, ennekõike meie oma heliloojate loomingut, kindlasti vahetuvad nii lauljad kui ka kuulajad-vaatajad."

Just inimeste vahetumises, uut tüüpi inimeste pealekasvamises aga nähaksegi ohtu laulupeo senituntud kujul püsimisele. "Mina olen küll sügavalt veendunud, et seltsimees Ilmar Mossi (laulupeo kauaaegne korraldaja ­ toim.) laulupidu läheb põhja," kuulutab meediaärimees Rein Lang, omaaegse rahvusvahelise laulupeo "Laulusillad" korraldaja.

Luuserite laulupidu?

"Kui kaua veel laseb Eesti inimene endaga niimoodi käituda, et ta peab tulema nädal aega enne pidu proovi, magama põrandal kuskil koolis, kus ei ole sooja vett ning kus päästeamet on enne seda kleepinud kinni kõik elektripistikud, et jumala eest habet ajada ei saaks, ja läheb seejärel proovi, kus teda sõimatakse? Kaua veel on taoline masohhism meile sisse kodeeritud?" küsib Lang. "Ma arvan, et vaba inimest on varsti päris raske sundida sellisele tegevusele, ja nii võib see lõppeda nagu Soomes, kus asi hääbus vaikselt selliseks kahetuhande-pealiseks ürituseks."

Igasugune ühtsus tekib inimeste vahel siis, kui neid seovad ka mingid muud probleemid. Tallinlase ja pukalase eluraskused on juba praegu aga väga erinevast kaaluklassist. Nii võib laulupeol rahvusühtsuse taastootmise asemel olla hoopis vastupidine efekt ­ laulupeo traditsiooni hakkavad endas kandma need inimesed, kellel tööpuuduse või paremate harrastuste puudumise tõttu on aega ja huvi minna laulupeole. Laulupidu võib jääda ühiskonna kehvema osa pärusmaaks. "Provintsist tullakse Tallinna laulupeole, aga tallinlased lähevad samal ajal õlut jooma," ennustab Lang.

Et nii ei läheks, peab laulupidu muutuma, on paljud kindlad. Peab muutuma atraktiivsemaks, peab peale saama mitu kutsuvat ning erimaitselist rosinat, mis selle traditsioonidega ürituse erinevatele huvigruppidele isuäratavaks muudaks.

Noore dirigendi Olari Eltsi arvates tuleks otsida balanssi kahe äärmuse vahel ­ rahvaliku õllejoomispeo ning kõrgetasmelise muusikasündmuse vahel. "Laulupeo kui muusikafestivali üks funktsioone võiks massiürituse kõrval olla ka sügavama muusikahuvi äratamine. Seda niivõrd, et pikapeale sõna "sümfoonia" enam külmavärinaid ei tekitaks. Sellega ei maksa aga kindlasti liialdada. Teine äärmus on, et sellest kujuneb selline rahvapidu, mitte ehk just päris õllesummeri sarnane, aga kindlasti selline tore rahvapidu, millest kõik võtavad osa."

Raskemuusika pidu?

Arusaam, et laulupidu võiks ka muusikaliselt midagi pakkuda, kajastub juba ka algaval laulupeol. Esimesel päeval esineb 700-pealine koor, mis koosneb Eesti professionaalsetest kooridest, kes esitavad Eesti vokaalsümfoonilisi suurvorme meie professionaalsete sümfoonikute saatel. "Ootused on suured, et see esimene päev tuleks tõesti kunstiliselt kõrgel tasemel," räägib dirigent Kuno Areng. "See oleks omamoodi kontrastiks järgmisele päevale, kui toimub kõikide kooride traditsiooniline pidu, kus esinevad erinevad kooriliigid jõukohase repertuaariga."


Kuno Arengu arvates peaks laulupeo ärakadunud poliitiline funktsioon asenduma esitatava muusika kõrgema tasemega. "Ega me siin midagi uut ei avasta, sest terve Euroopa on täis selliseid suviseid vabaõhukontserte, kus koorid esitavad vabas õhus mitmesuguseid suurvorme. Me ei ole seda oma potentsiaali lihtsalt seni kasutanud."


Olari Eltsi hinnangul kannab selline areng teatuid ohte. "Ka kolmekümnendatel mindi sama teed, et püüti kunstilist taset tõsta. Aga see oli keeruline, sest lood olid rasked ja paljud laulusõbrad hakkasid sellest võõranduma ning asi kukkus haledalt läbi. Seega ei oleks see ainult muusikaline suund päris õige ning otsida tuleks balanssi kõrge kunsti ning rahvapeo vahel. Sealt keskelt võiks see õige tee minna," arvab Olari Elts.

Oktoberfest Mahleri saatel?

Ka Rein Lang näeb tulevikulaulupidu umbes samamoodi: "Tuleks korraldada selline üritus, kus ­ nagu nimi "laulupidu" ütleb ­ inimesed tulevad kokku ja laulavad, võtavad õlut ja kõigil on lõbus. Umbes selline Oktoberfest. Ja selle ümber kasvataks siis mingit muud kultuuri. Näiteks oratooriumifestival Tallinna kirikutes, nagu meie tegime 91. aastal. Tuleks tuua maailmast tippe ja kaasata meie endi professionaalseid koore ja korraldada siis Lauluväljakul mingi sünge event. Näiteks Mahler koos suurte videoekraanidega. Ja siis veel lahe pidu takkaotsa, kus rahvale jagatakse sõnad koos nootidega välja ning kõik saavad kõvasti jaurata. Õlu voolab ja nalja saab kõvasti."

Langi unelmatelaulupidu on rahvusvaheline suursündmus. "Kui palju meil on õnnestunud laulupidu müüa? Keda huvitab tulla arusaamatus keeles igavaid laule kuulama ning istuda lauluväljakul, kui päike paistab lagipähe. Õlut võib võtta ka märksa meeldivamas õhkkonnas."

Rein Langi hinnangul poleks Laulupidu müügiartikkel selles mõttes, et selle abiga saaks hirmsaid kasumeid kokku ajada. Aga ta oleks Eesti müügiartikkel, visiitkaart. "Kas meil on midagi eripärast, mille abil me võiksime ennast teadvustada? Laulupidu raudselt on! See võiks olla just selline pidu, kuhu sa kutsud endale külalisi. Minu meelest oleks see hiiglama vahva, kui seal oleks näiteks kümnetuhande-pealine koor, kus oleks ainult viis tuhat eestlast. Ülejäänud oleks mingid neegrid või turbanitega hindud. Mõtle, kui palju nalja saaks."

Laulupidu õilistab inimest

Ka rahvuslasest peaministri Mart Laari arvates poleks midagi hullu, kui suureneks laulupeo tähtsus Eesti kaubamärgina maailmas. "Miks mitte juba järgmist üldlaulupidu vahendada arvutivõrkude abil otseülekandena kogu maailmale. Miks mitte arendada laulupidusid edasi laiemale rahvusvahelisele pinnale. Ma ei pea siin silmas sõjajärgsete aastate peale surutud võltsinternatsionalismi, vaid ühistele arusaamadele toetuvat koostööd muu maailma laulurahvaga ­ seda nii, et meie laulupeo oma rahvuslikust tähendusest midagi kaotsi ei läheks."

Ilmar Moss, kes laulupidude korraldamist juba aastakümneid juhtinud, eelkõnelejatega väga nõus ei ole. "Laulupidu ei tohi olla müügiartikkel," käratab ta. "Kui keegi tahab teistmoodi teha ­ tehke! Aga sellepärast ei pea hakkama laulupidu lammutama. Laulupidu on laulu, puhkpillimuusikat ja rahvatantsu harrastavate inimeste ülemaaline kokkutulek. See ei ole mingi festival, see on rahvuslik laulupidu. Kui hakata siin vormiliselt väga reformima, siis tekib hoopis teine asi."

Mossi jaoks ei ole midagi uut taotlustes traditsioone ümber korraldada, muusikalist taset tõsta. "Noored kõrgelt haritud koorijuhid, kes tulevad Laulupidu tegema, on esialgu väga väge täis. Kogu aeg tahetakse edasi minna, sest Laulupeos nähakse vaid kunstilist fenomeni. Aga nende väga nõudliku maitsega inimeste suhtumine on muutunud, kui nad on selles karussellis mõnda aega sees olnud. Siis tekib laiem arusaamine, et rõhku ei saa panna ainult muusikale, vaid oluline on ka see sotsiaalne aspekt. See on inimest õilistav ja tema vaimset tervist kujundav tegevus."

"Nii mina kui ka koorijuhid ning tantsujuhid, kes on olnud selles protsessis pikemalt sees, tunnetame, mis on võimalik ja mis on võimatu, mis on otstarbekas ja mis mitte. Meie näeme neid asju ühtemoodi ja teised, kes võibolla hetkeks pühenduvad sellele teemale, näevad seda teistmoodi," on Ilmar Moss, Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja endas kindel.