Ta on musta ülikonna ja valge särgiga, taskus pakk sigarillosid. Kongis on neli inimesest. “Ega sa ei ole vales kohas?” küsitakse Vitsutilt.

Ma olen harjunud, ütleb Vitsut. Ta lohutab end mõttetega, et see on osa tööst. Vitsuti elukogemus on karm. Väga karm.

“Nad peksid mind kaks tundi. Surusid kirsaga käe vastu lauda ja lasid käemuskli läbi. See oli lihtsalt valus,” räägib Vitsut. Nii toimus 90ndate alguses kui ärimees Jüri M. ja Lauri Vitsut õiguskaitseorganitest läksid võlga tagasi küsima Assaku tallu. Peale lendas aga eriteenistus eesotsas Veiko Kullaga.

Inga Raitari metalliärimeeste elust rääkivas miniromaanis “Meie, keda polnud” olen sees hüüdnime all “prill”, ütleb Vitsut.


Võlanõudja argipäev

“Peaasi, et on head närvid. Kui sa küsid võlga tagasi, siis pead kaitsma võlglast ülejäänud võlausaldajate eest, et oma raha võimalikult kiiresti kätte saada. Sa pead ülejäänud võlausaldajad eemale ajama ja eks ma nii vaenlasi kogun,” võtab Vitsut asja kokku.

“Kui enam midagi võtta ei ole, siis midagi ikka leiab. Nii on meie kontrolli alla sattunud hulgaliselt vara, sealhulgas viissada lehma ja väärtpabereid, millega peame edasi majandama.”

Vitsut ei ole arg ega odav. Keerulistel erijuhtumitel ulatub tema teenustasu 50 protsendini võlasummast.

Tema viimane klient oli edutu kaupmees Margo Kõrkjas. Alguses nõudis tema Kõrkjalt raha, kuid siis läks vastupidi. Kõrkjas sai Vitsuti kliendiks ja ta hakkas Kõrkjale raha tagasi tooma.

“Mina saatsin Margo Kõrkja eest ära. Tuntud mees vene ringkondadest Valeri Konovalov nõudis Kõrkjalt raha ja parem oli Kõrkjas eest ära saata, seletab Vitsut.

Konovalov on professionaal, kiidab Vitsut.  Professionaal ei jookse peaga vastu takistust vaid läheb ringi. Vitsut nimetab ennast takistuseks.

“Kõrkjas on meie klient ja mis ka ei juhtuks, toome ta elusalt ja tervelt tagasi. See on olnud alati läbiv põhimõte, et pärast lahingut omade laipasid vedelema ei jäeta. Kõik tuuakse koju tagasi. Lojaalsus töö tellijale ka rasketes olukordades muudab meie teenuse usaldusväärseks,“ usub Vitsut.


Politseiminevik

Ta üritas raha kätte saada ka Tartu kütuseärimehelt Jüri Lõsakilt. “Me ajasime ta vist hulluks. Korra astus meie poole, rebis särki eest lahti ja karjus vene keeles – noh, tulistage. Aga ega me alati viisakalt ei käitunud, meenutab Vitsut, kes ajab võlgnikke taga ka selliste meetoditega nagu surmakuulutus lehes või teade, et otsitakse loteriivõitjat.

Vitsut on kunagi töötanud majanduspolitseis. Nüüd on seal uued inimesed ja Vitsut arvab, et need inimesed on tema peale kadedad.

“Mul on Mercedes-Benz, oma firma, hea ülikond. Nemad tahavad ka, aga näe peavad 7000 krooni eest kuus tööd nühkima.”

Vitsutil on must ülikond, punaveini värvi pluus ja samas toonis lips.

“Ja nüüd ütlevad nad mulle, et tunnista midagi üles.” Vitsut nimetab Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude osakonna rahandustalituse juhtivinspektori Eero Ergma nime. “See mees võtab asju isiklikult, liiga emotsionaalselt,” rõhutab Vitsut.

“Eero Ergmal on võlgnikega ühesugune psühholoogia –kõigepealt hurraaga peale ja siis, kõrvad lontis, minema. Ma olen nende kuradi võlgadega nii palju tegelnud, et näen vahel inimese lihtsalt läbi. Ta püüab sinu vastu sõdides kasutada kõiki ausaid ja ebaausaid võtteid alates valetamisest kuni jõuga pressimiseni. See kõik kehtib ka selle Ergma suhtes. Toetudes oma elukogemusele võin öelda, et seesugused mehed kaua oma märatsemisega vastu ei pea, varsti võetakse ta pistisevõtmisega niikuinii vahele ja läheb tootvale tööle,” ennustab Vitsut.

Vitsut on närvis. Ta on just tulnud uurija juurest. “Tunnista üles...” kordab Vitsut. “Meie omal ajal tegime operatiivtööd ka. Aga need noored Sisekaitsekadeemia lõpetajad ei ole midagi kuulnud operatiivtööst. “Jälitagu, kuulaku pealt, siis saavad teada, millega tegelen. Mul ei ole neile midagi tunnistada.”

Politsei on läbi otsinud ka Vitsuti lähedaste ja töökaaslaste kodud. "Nad võtsid ära minu püstoli Glock ega anna seda tagasi," kurdab mees, kelle vend ja partner on Tallinna abilinnapea Toomas Vitsut.

“Otsiti kõike peale asjasse puutuvate materjalide – relvi, narkootikume, sularaha jne. Umbes nagu lindiskandaali aegu. Politsei lausa rõkatas, kui leidis huvipakkuva materjali – politsei päritolu operatiivagentuuri tööjuhendi," meenutab Vitsut.  Lisaks konfiskeeriti arvutid ja disketid. “Politsei ei saanud kätte meie infobaase ja elektroonilisi kartoteeke, mis asuvad väga kaugete maade serverites,” lisab Vitsut.

“Kas nad arvavad tõesti, et olen politseile konkurent?” Vitsut tunnistab, et püüab büroo töös rakendada eri- ja salateenistustele omaseid tööpõhimõtteid ja moraali. “Kasutame informatsiooni hankimiseks tihti analoogseid skeeme.”

Väliselt on ta rahulik, aga sisemiselt keeb. Ta tahab, et politsei lõpetaks kriminaalasja.


Hansa Liising tõmbub tagasi

Lauri Vitsut vahistati Hansa Liisingu avalduse peale. “Hansa Liisingus oli segadus. Käed ei tea, mida jalad teevad,” räägib Vitsut.

21. märtsil kirjutab Hansa Liising Eesti juhatuse liige Gerd Krieger väga huvitava kirja juhtivinspektor Eero Ergmale – see on taotlus kriminaalmenetlusest loobumiseks.

Kirja alguses selgitakse: “Avalduse esitamise ajal oli Hansa Liising Eestil kahtlus, et alates jaanuarist 2001 esitas OÜ Hansainterjöör fiktiivseid arveid, mille alusel Hansa Liising Eesti AS teostas rahaülekandeid Hansainterjööri arveldusarvele /.../ Alusetult saadud raha võtab firmast välja aga OÜ Elprima.”

Samuti ei saanud Hansa Liising kontakti Hansaintejööri tegevdirektori Hannes Tarni ning juhatuse liikme Margo Kõrkjasega.

Hansa Liising Eesti märgib kirjas ka keerulist hetkeolukorda – liisingfirma sattus oma töötaja Meelis Rosensteini käitumise tagajärjel suvel-sügisel 2001 pettuse ohvriks, mille tulemusena  kaotas üle 10 miljoni krooni.

Eeltoodud põhjustel taotleski Hansa Liising Eesti kriminaalmenetluse alustamist, OÜ Hansainterjöör kontode ja varade arestimist ja Lauri Vitsuti ning Raido Raaviku ära viidud raamatupidamisdokumentide hävitamise takistamist, märgitakse kirjas.

Kuid hiljem saab liisingfirma targemaks. Nimelt kasutas Hansainterjöör välja võetud raha tootjatele ettemaksude tegemiseks. Liisingfirma nimetab seda olukorda “lepingu tingimuste mõningaseks rikkumiseks”, mis siiski polnud suunatud “tahtlikule eksitamisele ja kuritegeliku tulu saamisele”.

Vitsut võitleb kõigest väest. “Ma ei taha oodata, kuni mind kellegi poolt lihtsalt segi tambitakse,” ütleb Vitsut. “1992  süüdistati mind pantvangi võtmises, mida loomulikult ei olnud. Läksin täisriski peale välja. Marssisin prokuratuuri ning andsin ise avalduse!”  

Avan Inga Raitari "Meie, keda polnud" leheküljelt 7.

“Tee kiiremini!” käratas prill. Oli näha, et ta närvitses parasjagu. /.../ “Sina räägid. Ütled, et kui homme hommikul kelle kuueks võlga ära ei maksa, siis nad sind enam elavate kirjas ei näe.” Otsekui rõhutades oma sõnades peituvat ähvardust, puuris mees pilgu läbi prilliklaaside Aigi silmadesse. “Kakskümmend tuhat dollarit ja ei sentigi vähem.”