Lavastaja, põder, süsimust mees
Von Krahli teatri uue hooaja avalavastuse teeb soomlane Kristian Smeds, kes dramatiseerib soome populaarse kirjaniku Arto Paasilinna romaani “Jänese aasta”. Teos on ilmunud ka eesti keeles, see on üpris veidrat, kuid samas sooja ja muhedat huumorit täis südamlik raamat. Peategelaseks on oma tööst ja üldse argielust tüdinud lehemees Vatanen (teatrilaval Erki Laur), kes reisib koos leitud jänesepojaga läbi terve Soome ja kohtab oma teekonnal tervet galeriid kummalisi tüüpe. Eskapistlik lugu mõnes mõttes.
“Minu peamine soov oli lavastada filosoofiline muinasjutt täiskasvanutele,” ütleb Smeds. Lavastuse kontseptsioonis kirjutab ta: “Lapsed kasvavad keskkonnas, kus puuduvad turvalised, terve mõistusega täiskasvanud. Selleks, et täiskasvanud jaksaksid olla täiskasvanud, peab neile andma võimaluse tunda end aeg-ajalt lapsena. Peab looma hetki, millal nad saaksid uskuda teistsugusesse maailma. Maailma, kus unistused ja unenäod kokku saavad. Kus muinasjuttude, imede ja romantika lainepikkus on reaalsus.”
Smeds kinnitab ka suusõnaliselt, et tema teatritöö põhisiht on pakkuda publikule tähenduslikke hetki. Ja pigem tõstatada küsimusi kui anda konkreetseid vastuseid. Panna vaatajad nende küsimuste peale iseseisvalt mõtlema.
Esialgu oli plaan tuua Von Krahlis lavale hoopis muumitrollide lood, aga kuna Smeds tahtis muume näidata tavaliste inimestena, ei saanud ta autoriõiguste valdajatelt luba. Tuli välja, et muumimaailm on väga täpselt reglementeeritud ja seda on keelatud oma suva järgi vabamalt tõlgendada.
Smedsi sõnul on “Jänese aasta” põhiküsimuseks, kas ja kuidas on võimalik tänapäevases maailmas säilitada süütus – see tähendab, jääda ausaks iseenda ja ümbritseva suhtes.
Lavastaja on kirjaniku nõusolekul raamatu päris korralikult ümber kirjutanud – näiteks kui Paasilinna loos on jänes päris ehtne loom, siis Smeds on pannud ta kõnelema noore ja kauni näitlejatari Mari Abeli suu läbi. Ülejäänud Von Krahli trupp astub etenduse jooksul üles eri rollides. Raamatu essentsiaalne hingus jääb lavastaja sõnul siiski samaks. “Usun, et selle vastu ma vägivalda ei tarvitanud.”
Uurin Von Krahli teatri kunstilise juhi Peeter Jalaka käest, mismoodi tuli mõte Smeds lavastama kutsuda. Jalakas räägib, et nägi seitse aastat tagasi Helsingis Smedsi lavastatud Tšehhovi “Onu Vanjat” ja talle imponeeris, kuidas Smeds oli põiminud kokku poola sümbolismi ja soome ekspressionismi. Smeds aga väidab selle peale, et tol ajal ei teadnud ta poola teatrist üldse midagi. Oma sõnul eelistab ta teha võimalikult erinevaid lavastusi ja väldib kindlalt äratuntava käekirja välja kujunemist. Ta on teinud äärmiselt minimalistlikku nii-öelda vaest teatrit (enda kirjutatud “Hüüdja hääl kõrbes”) ning videotehnika totaalse kaasamisega filmilikku vaatemängu (Tšehhovi “Kolm õde”).
Näiteks Büchneri “Woyzecki” lavastuse kohta on kirjutatud nii: “Tulemus on elektriline. Lava on täis armukadedust, vägivalda ja patoloogilist seksi. Huumor on must, muusika on vali, poeesia on tume. Võib soovitada kõigile, kes armastavad iseäralikkust, pingelisust ja metsikust.”
Ürgset pauerit kiirgav habemik Smeds tutvustab ennast sõnadega: “Dramaturg, lavastaja, põder, süsimust mees.” Jah – heas mõttes nagu mees metsast, tegelikult küll Põhja-Soome väikelinnast. Lavastajana on ta töötanud Helsingis väikeses Takomo teatris, mis olevat võrdlemisi sarnane Von Krahliga, ja viimastel aastatel Põhja-Soomes Kajaani teatris.
“Võib öelda, et kunst päästis mu elu,” ütleb Smeds, kui pärin, et miks ta üldse otsustas lavastajaks hakata. “Kunsti kuningriigis on peamiseks väärtuseks vabadus. Seal pole tähtis, kas oled vaene mees või rikas tüdruk või mis nahavärv sul on. Kunsti kuningriik on vaba kõikide jaoks.”
Teater ei ole Smedsi jaoks ainuke kunst – lisaks on mees tegelenud ka maalimise ja ilukirjandusega. Näitlemist teatrimees aga oma kireks ei nimeta ja on teinud seda harva, enda sõnul hobi korras. Hobi korras mängib Smeds veel malet, kalastab ja sõidab tsikliga.
Kristian Smeds
Sündinud 1970
Näitekirjanik ja lavastaja.
Õppinud Soome Teatrikõrgkoolis 1990–95.
Teatritükkide kõrval kirjutanud ja lavastanud ka kuuldemänge.
Kriitikute poolt hinnatud kui novaatorlik filosoofiline teatrimees.
Paljude auhindade ja preemiate hulgas pälvinud Hella Wuolijoki preemia (1993),
- aasta teatritegu (1996),
- Prix Europa “Jääpiltide” kui aasta parima Euroopa kuuldemängu eest (Berliin, 1998), Soome riiklik viieaastane kunstnikustipendium 2005–2009.
- Helsingi teatri Takomo asutaja ja kunstiline juht 1996–2001.
Kajaani Linnateatri juhataja 2001–2004.
Smedsi teatritööde kohta saab lugeda netiaadressilt www.kajaaninteatteri.fi.
Menukirjanik Arto Paasilinna romaani põhjal valminud “Jänese aasta” esietendub Von Krahli teatris 31. oktoobril.
