Leedu naise tubli töö
Kui Eestis leedukatest juttu tuleb, siis räägitakse tavaliselt korvpallist, Maxima poeketi omanikest, tuumajaamast ja kettaheitja Gerd Kanteri võimsast konkurendist Virgilijus Aleknast.
Olgu Maxima ja tuumajaamaga, kuidas on, aga Nazarovienest kirjutades tuleb meil juttu nii korvpallist, sest selle alaga tegeleb kergejõustikutreeneri poeg, kui ka Aleknast, sest Nazaroviene poolõde Kristina on maailma ühe silmapaistvaima atleedi naine.
Aga neist hiljem.
Alustame sellest, et andekas ja heade eeldustega, ent viimastel aegadel vigastustega maadelnud kümnevõistleja Mikk Pahapill tuli möödunud nädalal 8117 punktiga Eesti meistriks ning kindlustas endale koha olümpiamängudel. Pärast ränka võistlust edastas väsinud mees siirad tänusõnad treeneri aadressil: "Suur-suur tänu Remigijale. Ta on fantastiline treener, kelleta poleks tänast tulemust. Olin kaua vigastatud, ent treener aitas mul sellest välja tulla."
Mitte iga sportlane pole oma edu puhul nii lahke treenerit kiitma.
Seitsmevõistleja Kaie Kand, kes harjutab Nazaroviene juhendamisel 2004. aastast saadik, räägib oma treenerist harva kohatava lugupidamisega. "Ta tegeleb minuga väga pühendunult.
Kuigi treeningul on alati selge see, et üks on treener ja teine õpilane, on ta minu jaoks enam kui treener. Väga hea sõber," ütleb seitsmevõistleja Erich Teigamägi, Eesti kergejõustikuliidu president, ütleb konkreetselt - tegu on kindlasti ühe parima Eestis töötava tipptreeneriga.
Ning Andres Raja, kolmas Remigija õpilane, kes järgmisel nädalal proovib samuti olümpianormi täita, lisab: "Loodetavasti kandideerib ta aasta parima treeneri tiitlile."
Kohtume Kadrioru staadionil. Remigija saabub jala. Ta on oma elu nii seadnud, et olulisemad treeningpaigad jäävad kodust kerge jalutamistee kaugusele. Ta on sihvakas, heas konditsioonis, justkui oleks ikka veel tippsportlane.
Ja-jaa. Seitsmevõistleja Nazaroviene oli kümmekond aastat tagasi maailmas tegija.
Pälvis Ateena MMilt 1997.aastal pronksmedali.
Ta sündis spordiinimeste peres, aga mitte Leedus, vaid Ašhabadis. Põhjus, miks seal, peitub emas. Ema on Turkmeeniast pärit iraanlanna. Sellest tuleb ka Nazaroviene tavaleedukast, nagu me neid stereotüüpselt ette kujutame, erinev välimus. Remigija on sügav brünett. "Ema oli mul väga korralik sprinter. Jooksis tõepoolest väga ilusa sammuga," annab praegune treener professionaalse hinnangu.
Isa aga oli omal ajal, 60ndate alguses, väga korralik odaviskaja, Leedu rekordimees.
Sellise tausta juures pole midagi imestada, et Remigija kergejõustikutrenni sattus. Esialgu tegi ema eeskujul kiirusalasid. Esikohal oli tõkkesprint. Selles oli ta üks parimaid NSV Liidu omaealiste seas ja senini Leedu rekordi omanik.
Aga miks siis mitmevõistlus, ränkraske ala?
"Juhus," ütleb Remigija. Lihtsalt mingil üsna olulisel võistlusel treener ütles, et tee, ja noor tõkkejooksja tegi. Tegi korraliku punktisumma, mis sest et näiteks kuulitõuget, mida mitmevõistluses paratamatult tuleb teha, ei sallinud ta silmaotsaski.
Tulemus lennutas tüdruku, kelle toonane perekonnanimi oli Sablovskaite, NSV Liidu koondise vaatevälja. Juba 21aastaselt sai ta Sŏuli olümpial viienda koha. Samal võistlusel tegi Jackie Joyner-Kersee ilmselt igavesti kehtiva maailmarekordi 7291 punkti.
Veider on see, et vihatud kuulitõukest sai hiljem mitmevõistleja Nazaroviene trumpala. "Eks ma muidugi vae vlesin selle kuulitõukega tõsiselt," märgib ta ise.
Sport viis ta kokku Eestis teada-tuntud mitmevõistleja Andrei Nazaroviga, kellega abielust sündis poeg.
2006. aastal läksid koos treeneriametit pidanud abikaasade teed lahku. Sellest ajast võiks kena melodramaatilise episoodi kirjutada, aga jäägem džentelmenideks. Remigija ise ei soovi sel teemal sõna võtta.
Küsimus on muidugi selles, et kas tal sel raskel hetkel ei tekkinud tahtmist asjad kokku pakkida ja Eestist lahkuda. Leedus ootasid vanemad, poeg, sugulased, tuttav keelekeskkond. Pole kahtlust, et tema tasemel spets oleks leidnud tööd.
"Keegi poleks saanud pahaks panna, kui ta oleks läinud. Aga ta jäi, mille eest olen ma talle siiralt tänulik," ütleb kergejõustikuliidu juht Teigamägi.
Miks jäi?
"Kaie [Kand]," vastab Remigija. "Ma jäin, sest tahtsin näha kuidas Kaie areneb. Mul tekkis usk ja hasart. Kui kaugele ma suudan teda aidata," räägib Remigija. "Kuigi tõepoolest oli raske aeg, ei kahetse praegu sugugi, et jäin."
Ta teab, et Kaie on väga püüdlik ja sitke treenija. Et piigas on tublisti rohkem, kui ehk võistlustel välja paistab. Kui nüüd, näiteks Pekingi olümpial, õnnestuks veel Kaiel end täiesti avada, siis... "Meil tuleb selle nimel tööd teha, et ta avaneks sel võistlusel maksimaalselt," ütleb treener.
Aga kümnevõistlus, meeste ala? Andres Raja ütleb, et Remigija väärib tunnustust kas või seepärast, et suudab ka mehi sedavõrd korralikul tasemel treenida.
Mikk Pahapill tegi üle pika aja korraliku tulemuse. Raja ise on olümpiakohale väga lähedal.
Kuidas meestega siis on? Kas naisel on nendega raske?
Nazaroviene ütleb, et lihtne. "Nad mõlemad on tõsised spordimehed. Mõlemad tahavad," räägib ta. "Ja samas on nad temperamendilt nii erinevad. Mikk on selline analüütiku tüüp. Mõtleb pikalt, enne kui teeb. Andres on plahvatusliku energiaga. Süttib nagu tikk, kiirelt."
Remigija sõnul on väga hea, et ta saab juhendada sportlasi, kellega tuleb veel tõsiselt tööd teha. "On paganama huvitav nendega samm-sammult edasi minna. Proovida, analüüsida, treenida..."
Remigija suhtleb õpilastega vene keeles. Raja valdab seda lapsepõlvest. Pahapill ja Kand puutusid aga sellega vaat et esimest kokku Remigija juures trennis.
Nüüd saavad kõik enam-vähem teineteisest aru. Noortel üks keel rohkem selge.
Nad on tõsine tiim, kuhu lisaks kolmele mitmevõistlejale kuulub ka kunagine Eesti parim naissprinter Katrin Käärt.
"Meil ei ole nii, et trenn saab läbi ja uksed lüüakse kinni. Vahel käime koos lõunat söömas või üksteisel külas. Sünnipäevadel muidugi," ütleb Raja.
Praegu, keset kiiret hooaega, käib Remigija Leedus harva, aga sügisel-talvel kolm või neli korda kuus kindlasti. Seal elab poeg Deividas. 17aastane noormees on tulevikumees korvpallis. Mullu suvel võitis Leedu noortekoondisega Euroopa meistrivõistlustel pronksi. Mängib tippklubi Lietuvas rytase noortemeeskonnas. Ema sõnul on poiss oma meeskondades täiesti nähtav mängumees. "Ma olen alati mõelnud, et kui ta juba teeb, siis tehku hasardiga, ideega kuhugi jõuda," räägib Remigija.
Leedus, kus korvpall on kõige populaarsem ala, ei saa imestada, et tippkergej&ot ilde;ustiklaste poeg otsustas pallimängu kasuks. Pealegi, ise nad ta seitsmeaastaselt sinna trenni viisid.
Samas on ema Remigija märganud, et poeg on ka kergejõustikus andekas. Poisil tulevad paljud tehnilisedki alad, mille lihvimisega sageli palju vaeva nähakse, kuidagi loomulikult ja lihtsalt välja. Kehalised eeldused sobivad kergejõustiku jaoks samuti. "Ma olen isegi mõelnud, et kui tal mingil põhjusel korvpallis areng ei ole selline, nagu ta tahaks, siis ..."
Aga Deividas on praegu korvpallis ihu ja hingega. Ema arvates pole poeg seda tüüpi imetalent, kellele kõik asjad lihtsalt kätte tuleksid. "Ta teeb enda kallal tööd, et saada paremaks, ja minu arvates on see hea."
Remigija loodab, et pojast saab tõeline mees. "Selline mees, kes peab sõna, austab teisi ning vastutab oma tegude eest."
Mis puudutab kuulsat Virgilijus Aleknat, siis Remigija õde ema teisest abielust, endine kolmikhüppaja Kristina, on kuulsa kettaheitevägilase kaasa. Muidugi oleks siinkohal hea küsida, kelle poolt Eesti mitmevõistlejate treener Pekingi olümpiamängude kettaheitevõistluste aegu on? Kanteri või Alekna? Ah, eks võistlus näita, kes on parem. Nagu ka seda, kas Remigija enda hoolealused suudavad Hiinas teha seda, mida oskavad, ega lase end suurvõistluse möllust häirida.
Remigija Nazaroviene
* Sündinud 2. juunil 1967 Ašhabadis.
* Praegu Eesti mitmevõistlejate treener.
* Endine seitsmevõistleja. MM-pronks Ateenas 1997;
* OMi viies Sŏulis 1988; EMi neljas Budapestis 1998.
* Isiklik rekord seitsmevõistluses: 6604, mis on Leedu rekord ja maailma kõigi aegade edetabelis 33. tulemus.
* Võrdluseks: Eesti rekord on 6215 punkti.
