Leedulaste bokside labürinti sattus kohe messihalli astudes. Ja seal oli ka, mille üle imestada: viimasel paaril aastal on rootsi keeles ilmunud oma paarkümmend leedu raamatut. Tegin leedu kirjanikega (aga neid oli ka kohal 17, lisaks kirjastajad ja muud asjamehed) juttu ja kuulsin, et raamatudessant sai teoks tänu nende Rootsi saatkonna kultuuriatašee aktiivsusele ning riigi piisavale majanduslikule toele.

Kirjanikud ja tõlkijad istusid Visby kirjanduskeskuses koos ja ühise hoogtööga tehti rootsi rahvale ports Leedu raamatuid. Leedu autorid astusid messi seminaridel üles, seletasid rahvale oma elu ja loomingut ning otsekohe sai külastaja värskelt ostetud raamatusse ka kirjaniku autogrammi.

Leedulastelt nende kirjandussituatsiooni kohta uurides jäi mulje, et seisud on neil üsna samad mis meilgi: romaane tehakse paar tuhat ja luulekogusid viissada eksemplari. Tõsi, on erandeid, näiteks Jurga Ivanauskaite, kelle romaane trükitakse tema enda kinnitust mööda 25 000 eksemplari. Iurga oli leedulaste menukamaid esinejaid, tema romaan “Nõid ja vihm” on ilmunud ka eesti keeles. 90ndate algupoolel ilmudes põhjustas selle erootilisus ja vägivaldsus skandaali. Leedu kirjanduse Platoniks kutsutud filosoofiline luuletaja, tõlkija ja poliitik Kornelijus Platelis tunnistas aga, et tema on 500 eksemplari mees, kuigi lihtsamad ja rahvuslikumad poeedid müüvat rohkem.

Et kahe aasta pärast, 2007, on messi peaesineja Eesti, siis on päris selge, et on viimane aeg pingutama hakata. Sest kuidas sa tulipunktis oled, kui pole kohalikule rahvale arusaadavas keeles raamatuid pakkuda. Tänavu oli Eesti Kirjastajate Liidu ja Eesti Kirjanduse teabekeskuse ühises boksis saadaval üks värske rootsikeelne raamat: Doris Kareva, Asko Künnapi ja Karl Martin Sinijärve ühisantoloogia “Råa ord” (“Karmid sõnad”), tõlkinud Kalli Klement, kujundanud Asko Künnap, väljaandjaks toosama teabekeskus. Mis puutub pealkirja, siis teiste baltlaste ja rootslastega ühisel luuleõhtul sai veenduda, et võrreldes reeglina “hella panevate” (Kirjanike Liidu esimehe Jan Kausi väljend) poeetidega mõjusid eestlased tõepoolest karmilt ja kargelt, vahel jämekoomiliseltki (Sinijärv). Kontrast oli täitsa olemas.

Meie luuletajad esinesid ka ingliskeelsel mini­seminaril “Iga looja on egoist”. Olid väga fotogeenilised ja rääkisid veenvalt heas inglise keeles eestlaseks olemisest ja eesti keelest. “Eestlane olla on amet, aga eesti luuletaja olla – see on võitlev elukutse,” väitis Asko Künnap. Doris Ka­reva kinnitas, et eesti keeles pole sugu ega tule­vik­ku ning see annab eestlasele täitsa teistsuguse maailmapildi. “Tõsine egoist ei peaks oma luulet üldse kellegagi jagama,” arvas seepeale Sinijärv.

Märt Väljataga esines koos Läti, Leedu ja Soome kolleegiga seminaris “Meri, taevas ja maa” ning jättis esinejaist kõige veenvama mulje, sest rääkis peast, teised purssisid paberilt. “Nii tekib kuulajal tunne, et esineja ise usub ka, mida räägib,” nentis ta ise.

Kui peagi algav Frankfurdi raamatumess on eeskätt äritegemiseks, siis Göteborgi oma on suunatud suuresti Rootsi rahvale ning selle populaarsus oli uskumatu. Laupäeva pärastlõunaks olid kõik saalid ja koridorid rahvast nii täis, et tekkis põgenike laeva tunne. Kus saali- ja koridorinurkades veel pisut ruumi, lamasid või istusid nõrkenud messikülastajad, sageli emad väikeste lastega. Kesklinna poole venis aga raamatukottidega messiliste rongkäik. Ometi maksis messipilet mitu tuhat krooni.

Eesti kirjanduse teabebüroo juhataja Ilvi Liive sõnul sõlmiti kirjastusega Tranan kokkulepe rootsikeelse eesti novelliantoloogia kirjastamiseks. Ning suur huvi on kirjastusel ka mahuka luuleantoloogia vastu. Nii et algus on 2007. aasta etteasteks tehtud. Muide, sedakorda sõitsid nii eesti esinejad kui ajakirjanikud messile Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse rahaga.

*

Messi kuulsaimad väliskülalised olid Nobeli auhinna laureaat, itaalia näitekirjanik Dario Fo, feministliku kallakuga  menukirjanik Jeanette Winterson, leedulasest Yale’i ülikooli professor, esseist Tomas Venclova, meil äsja ilmunud fantaasialoo “Samarkandi amulett” inglasest autor Jack Stroud, Astrid Lindgreni preemia saanud inglasest noorsookirjanik Philipp Pullmann ning üksilduse romanist, samuti inglanna Jenny Diski.

Järgnevalt pikemalt neist, kelle seminarid eesti delegatsioonis kõige enam huvi äratasid.

_____________________________________________________

Rootsi kõige paksem romaan räägib Karl XII-st

Laada üks kesksemaid teoseid oli kahtlemata Ernst Brunneri vastne romaan Karl XII-st  ladinakeelse pealkirjaga “Carolus Rex”. (Eesti keeles on 1994 ilmunud Brunneri värvikas Stockholmi-romaan “Kocksgatan”.) Vahepeal on Brunner kirjutanud veel kaks suurromaani, kehastudes kord soomerootsi luuletajaks Edith Södergraniks, kord Gustav III õuelaulikuks Carl Michael Bellmaniks. Ja ka legendaarse “sangarkuninga” 800-leheküljelise loo jutustab ta esimeses isikus: “Carolus Rex oli mu nimi. See olin mina. Sündinud purpuris 1682, langenud 1718 omaenda leerist tulnud kuuli läbi...” 

Karl XII isik on olnud juba ligi 300 aastat vastakate hinnangute risttules. Voltaire hindas teda kõrgelt kui vooruslikku inimest (1731). Esaias Tegnéri romantilisest noorest kangelasest (1818) sai lagunenud suurriigi traagiline käilakuju ning seejärel kriitilise realismi ja sotsialistliku Rootsi vihkamisobjekt (August Strindberg jt). Muide, Eesti Raamatu Nobeli laureaatide sarjas on ilmumas Heidenstami “Karoliinide” uus tõlge.

Göteborgis istusid rohkearvulise publiku palge ees peale Ernst Brunneri veel kaks Karl XII uurijat: Bengt Liljegren, kelle “Karl XII” ilmus tänavu ka eesti keeles, ning Peter From, kes on kirjutanud värske uurimuse Karl XII surma asjaoludest. Ajaloolaste ja kirjaniku vahel oli tunda pinget: viis, kuidas Brunner kujutab Karli tundetu ja armutu türannina, sõjahullu koletisena, vaata et ajaloo ühe suurema massimõrvarina, näib teadlastele ilmselge liialdusena. Romaan nõretab verest ja õudustest, selles esineb faktivigu ja allikate vaba tõlgendust. Peter From, kelle uurimuse järgi Karl sai kuuli meelekohta paremalt, s.t norralaste väeliinilt, lükkab ümber Brunneri kaljukindla väite, et Karl sai kuuli vasakult, s.t omade leerist. Selles, et Karl XII, hoolimata oma noorpõlvevõitudest (Narva all 1700), kujunes Rootsi suurriigile katastroofiks, ei kahtle tänapäeval küll ükski ajaloolane. Iseasi on, kas seda pidada tänase Rootsi riigi õnneks või õnnetuseks. Eestis pole vist küll valda, kuhu Karl ei oleks istutanud mõnda mändi, pärna või tamme. Rootsiski on kuningliku ajaloo menu tagatud: romaani müügistrateegia oli võimas, 50 000-le eksemplarile lisaks paisati müüki ka 25 CDst koosnev heliraamat.  

Anu Saluäär

Valmis Torgny Lindgreni ­teoloogiline triptühhon

Torgny Lindgren on eesti lugajaile tuttav oma süngete romaanidega, mille hulgas ka Kasterpalu teatritalus etendatud “Kumalasemesi” (Hummelhonung). Viimasega samasse triloogiasse (triptühhoni) kuuluvad veel “Mauk” (Pölsan) ja raamatumessil esitletud “Doré Piibel” (Dorés Bibel).

Romaani peategelane on kirjaoskamatu poiss, kes ei suuda tähti õppida, kuna ta füüsiliselt tunneb, kuidas sõnad talle kallale tulevad ning võivad enda alla matta. Gustave Doré illustreeritud Piibli abil seletab poiss Loomist, Paradiisist väljaajamist, Ristilöömist, Halastust, Eluvalet ning Isa ja Isadust. Keskne probleem on lugemisvõimetu poisi suhe Isasse.

Küsimusele, kas raamat lugejale mitte kahjulikult ei mõju, vastas kirjanik, et tõenäoliselt riskib lugeja sellega, et tema ettekujutus Isast ja Isadusest võib haavata saada.

Nagu ka teistes Lindgreni romaanides on DP-s inimsuhted kummalised ning otsekui ebatõelised oma halastamatuses ja julmuses, kuid iroonilisel viisil peegeldavad nad tõelisust, mis võib olemas olla ka meeldivate sõnade taga.

Soe iroonia kõlas Lindgreni jutus kogu seminari vältel. Nii siis, kui ta rääkis ajakirjanikest, kes pöörduvad tema poole otsese küsimusega mõne romaani sõnumi kohta, kui ka kirjelduses enda kirjanikuks kujunemisest. Lisaks irooniale (Aristotelese mõistes) tunnistas Lindgren tagasihoidlikult, et küllap on teoloogilised küsimused ja probleemid tema romaanides alati allhoovuseks.

PS  “DPs” on kaks kirja Isalt. Kui raamat kunagi eesti keeles peaks ilmuma, sisaldab teine neist postskriptumit, mis Torgny Lindgreni sõnul on evangeeliumi kokkuvõte.

Saale Randaru

Ainult laiskus võib meid päästa

Möödunud aastal avaldas Prantsuse Elektris töötav majandusteadlane ja psühhoanalüütik Corinne Maier raamatu “Tere, laiskus” (“Bonjour Paresse”), alapealkirjaga “Tööl vähima võimaliku tegemise kunst ja tähtsus”. Käsitluste järgi on tol Prantsusmaa ja Saksamaa raamatuedetabelites “Da Vinci koodi” edestaval 140-leheküljelisel raamatul, pooleldi esseel ja pooleldi pamfletil, mänedžeride klassile samasugune revolutsiooniline tähtsus kui kunagi “Kommunistliku partei manifestil” tööliste jaoks.

Tema idee on lühidalt öeldes selles, et kuna suurkorporatsioonid niikuinii inimesest ei hooli, tuleb neile avaldada passiivset vastupanu, töötada nii vähe kui võimalik. Ühiskonda ei saa muuta aktiivsusega, tuleb hoopis kultiveerida laiskust. Selleks peab osavalt simuleerima töö tegemist. Tuleb hoiduda juhtivatest ametikohtadest, aga ka töölise positsioonist, projektijuht või uurija saab seevastu vabalt väga vähese tööga hakkama, kui ta on oma töökohal ülemuse vastu alati kena, ei esita kunagi ühtki eriarvamust (tuleb olla samasugune kui kõik teised!) ning räägib koosolekutel võimalikult abstraktselt. Soovitatav on pruukida rohkelt ameerika ärisõnavara, mille tähendust Prantsusmaal niikuinii keegi ei taipa. Aga sa jätad mulje, et mõistad, mis maailmas toimub. Töötaja käitumisjooneks olgu üldine simulatsioon ja konspiratsioon. Sellise strateegiaga õnnestub tööl energiat kokku hoida ja kulutada seda sellele, mis tegelikult huvi pakub.

Maieri arvates kardavad korporatsioonid niikuinii muutusi ja loovaid isiksusi pole neile vaja. Just Prantsusmaa olevat iseäranis igav ja depressiivne maa, kus igapäevane toimimine on keerukas ja võtab kõvasti energiat.

“Mis siis juhtub, kui kõik muutuvad laisaks?” uuris intervjueerija. “Kõige tõenäolisemalt mitte midagi, kõik teevad näo, nagu poleks midagi juhtunud,” kinnitas autor.

Pärast raamatu ilmumist olevat Corinne Maierit süüdistatud töökohal laiskuse praktiseerimises, aga tema kaitseks astusid välja ametiühing ja ajakirjandus ning “laiskuseraamatust” sai bestseller. Selle tagajärjel teenis Corinne nii palju, et võib nüüd tõepoolest Prantsuse Elektrist ära tulla ja mõnda aega lihtsalt laisk olla.

“Ära tee mitut pilti, ole laisk,” viibutas Corinne mulle sõrme kui seminari lõppedes teda pildistasin.

Kalev Kesküla

Meinhofi pärijad

Göteborgi raamatulaada sadade ürituste hulgas oli kolmveerandtunnine seminar, mille teemaks Ulrike Meinhofi (1934–1976) elu ja surm. Kõneles saksa poliitaktivist ja ajakirjanik Jutta Ditfurth, kes on äsja kirjutanud tema eluloo. Ulrike Meinhof oli ühel eluetapil suhteliselt tähtsa kultuuri- ja poliitikaajakirja “konkret” peatoimetaja ning seega justkui mu kolleeg. 1960ndate lõpul aga liitus ta terrorigrupiga Rote Armee Fraktion, läks põranda alla, arreteeriti 1972. aasta suvel ja poos end 9. mail 1976 eeluurimisvanglas arvatavasti üles. RAFi saavutusteks jäid panga- ja lennukiröövid, autovargused, pommiplahvatused, pantvangivõtmised, politseinike, sõjaväelaste ja ärimeeste tapmised, pagemised ja varjumised, ideoloogilised nääklused ja sisetülid ning enesetapud, mille puhul mõned kahtlustavad ka vangivalvurite abikätt. Mulje, nagu olnuks need roimad kannustatud valele rajale suundunud õiglustundest, äratas edumeelsema üldsuse hulgas ka kaastunnet, mille tõttu nii mõnedki tähtsad saksa intellektuaalid end lolliks tegid. Kõik see andis konservatiividele hea ajendi seadusi karmistada ja utopistlikku mõttelaadi tervikuna kompromiteerida. 

Jutta Ditfurth, kes oli 80ndatel aastatel Saksa Rohelise Partei juhte, kuid nüüd on sellele erakonnale selja pööranud, on kirjutanud käsitlusi tuumaenergiast ning New Age’i ja neonatsismi seostest. Göteborgi lühiüritusel kuulutas ta kõik Meinhofist seni kirjutatu jamaks, kuna see põhinevat vaid kahel ebausaldusväärsel allikal: Ulrike kasuema Renate Riemacki ja tema endise abikaasa ja laste isa, ajakirjanik Klaus Rainer Röhli mälestustel. Mõlemad aga olevat salanatsid. Biograaf möönis veel naljatamisi, et abielu Röhli-taolise mehega teeks igast naisest terroristi. Kõlama jäi mulje, et Saksa Liitvabariigi majandusimega käis kaasas unustuse, valede, silmakirjalikkuse, kahtlustuste ja allasurutud viha atmosfäär, mis kestis vähemalt 1970ndate keskpaigani. Kõige selle kõrval tundub meie praegune poliitiline korruptsioon ja minevikudeemonite ekspluateerimine lihtsalt lastemäng.

Ürituse publik oli alternatiivset laadi: heegeldatud baretid, tanksaapad, afropatsid ja tätoveeringud. Välklambi sähvatustega koos sähvas peast läbi mõte: mind on tabatud proterroristlikult meeleavalduselt. Kuid rahustasin end kohe – need on ju kõigest sõbralikud ajakirjanikud.

Märt Väljataga

Käes on vutiaeg

Karlsruhe Kunstiülikooli professor Klaus Theweleit on rahvusvaheliselt kuulus oma kaheköitelise teosega “Meeste fantaasiad”, mis eritleb mehelike fantaasiate peegeldust natsisaksa vägivalla-“kultuuris”. Kolleeg Barbi Pilvre lemmikraamatule on nüüd lisandunud värske teos “Uks maailma: jalgpall kui tegelikkuse mudel” (“Tor zur Welt: Fussball als Realitätsmodell”).

Theweleiti järgi oli 70ndail–80ndail Euroopa intellektuaalide arutlusobjektiks poliitika, paljud elasid endiselt sotsialistlikus utoopias. 90ndail see võimalus kadus, nii poliitiline kui inimese enese areng viis selleni, et utoopia jäetud vaakumi täitis popkultuur, eriti jalgpall.

Professor, sihuke mõnus, usaldusväärne, turske saksa mees, meeliskles oma lapsepõlvest, kui jalgpall ja neegrimuusika vastandusid tema vanemate põlvkonna natsikultuurile. Tänapäeval on jalgpall muutunud noorukite unistuste põhiliseks sihiks – mängus osalemine tagab ühiskonnas staariseisuse. Jalgpallitreenereid kutsutakse firmajuhtide seminaridele, et need õpetaksid ärimeestele edu saavutamist.

Nüüdisaegses jalgpallis mõeldavat hoopis rohkem kui 30 aastat tagasi ja mäng ise olevat muutunud hoopis vähem vägivaldseks. Jalgpall ravib ja kanaliseerib tehnoloogiatest küllastunud ühiskonna vägivaldsust. Kehalisest tööst ilma jäänud meeste agressioon kanaliseeritakse sporti. Theweleiti arvates on jalgpall just nimelt mehelik mäng, mehed on tugevamad. Vaevalt, et naised tahaksid peaga ennastunustavalt palli taguda, nagu mehed seda teevad. Tänased maailmasõjad mängib maha aga jalgpalliajakirjandus.

Kalev Kesküla