Ühe aastate eest toimunud laulupeo ajal Kadriorus trammi astudes leidsin eest terve koori jagu ilusaid rahvarõivastes lapsi. Vastanud väikeste laulupeoliste reipale tervitusele, puhusin siis juttu nii nende kui ka õpetajaga, kes teatas: „Õpilased tundsid teid kohe ära!“, mis tekitas minus ühtaegu nii liigutust kui ka kohmetust – et kas ma ikka oskan olla küllalt väärikas „tuntud inimene“. Aga lapsed olid elavad ja nende peomuljeid kuulates läks kohmetus kohe üle. Ning kui mudilaskoor Vabaduse väljakul trammist väljuma hakkas, hüüdis õpetaja: „Lapsed, ütleme nüüd kõik kooris Ellen Niidule: nägemist!“

Kui sellest loost Ellenile rääkisin, saime mõlemad suutäie naerda – üldse mitte üleolevalt ja ammugi mitte solvunult, sest Ellen arvas, et see on ju tore, kui teda paarkümmend aastat nooremaks arvatakse, ja mis sai minulgi olla selle vastu, kui mind peeti elavaks klassikuks!

Ellen armastas naerda – tal oli hea huumorisoon, kuid ka irooniameelest polnud teda ilma jäetud. Seda vajas kirjanik enda ees ausaks jäämiseks Nõukogude ajal ja ilmselt vajab praegugi. Ja Ellen Niidust ei teinud klassikut mitte ainult ta suur anne ja viljakus, vaid ka täielik siirus ja emalik vastutustunne.

« Avalehele 0 Kommentaari