Leiutada või mitte, selles on küsimus

Selline parafraas paneks vana hea Williami hauas teist külge pöörama, kuid teadmistepõhise majanduse poole pürgiva väikeriigi jaoks on tegemist “krutsiaalse tähtsusega probleemiga”, nagu ütleks akadeemik Richard Villems.

Saadud patendid on oluline näitaja riigi innovatsioonivõimekuse hindamisel ja Eesti olukord pole kiita. Perioodil 2003–2005 registreeriti Eestis keskmiselt 30 patenti aastas, samal ajal Soomes 1170 patenti aastas. Soome rahvaarv on umbes 3,5 korda Eesti omast suurem. Kas nad on siis meist ka kümme korda andekamad? Kindlasti mitte.

Leiutamine ja patentide saamine on tänapäeval sügavalt spetsialiseerunud tööstusharu koos oma infrastruktuuriga, mille moodustavad peale ­uurijate ja leidurite patendispetsialistid ja juristid. Kindlasti on igas riigis andekaid inimesi, kes mõtisklevad tehniliste ning ühiskondlike kitsaskohtade üle ning tulevad välja innovaatiliste ja originaalsete ideedega, kuid enamasti on patent süsteemse ning kallist aparatuuri eeldava uurimistöö tulemus ja siin ongi Eesti ja Soome ressursside vahekord meie kahjuks rohkem kui kümme korda. Kuid see on alles pool probleemist.

Patendi saamine võtab palju aega: keskmiselt neli aastat. Kui olete lõpuks tunnistuse saanud, peate endale selgeks tegema, millistes maailma riikides ja kui kaua soovite oma õigusi kaitsta, ning selle eest tuleb taas maksta. Statistika näitab, et 70% ülikoolide laborites tehtud patentidest ei jõua kunagi kommertskasutusse.

Kuidas võiks Eesti jõuda Euroopa viie rikkama riigi sekka, kui patenteerimisega on kehvad lood? Õnneks on moodsas majanduses ka teisi võimalusi. Tänapäeva maailmas ei maksa tarbija mitte selle eest, et toode sisaldab leiutist, vaid saadava lisandväärtuse eest. Ja seda tahab ta saada võimalikult kiiresti. Ehk “krutsiaalseks“ faktoriks majandusedu saavutamisel ei ole mitte patent, vaid aeg, mis kulub ideest turukõlbuliku toote saamiseks. Esimene turuvallutaja riisub koore, nii lihtne see ongi. Patendi vormistamiseks ei ole lihtsalt aega. Ja ka vajadust mitte, sest nelja aasta pärast on kaitstav lahendus lootusetult aegunud.

Sellist lähenemist nimetatakse ka avatud innovatsiooniks. Ideede avalik arendamine ja koostöö võimaldab kiiremaid ja paremaid tulemusi kui nende kiivalt enesele hoidmine. Ja ka siis on võimalus, et konkurent rakendab nn imiteerivat innovatsiooni ja lihtsalt plagieerib. Õigust võib ju kohtus nõuda, kuid kohtuveskid jahvatavad teatavasti aeglaselt.

Olgu innovatsioonimudel milline tahes, leiutaja on eeskätt looja. Kui kirjanikud, kunstnikud, luuletajad ja heliloojad on ühiskonnas tunnustatud, siis leiutajaid peetakse veidrikeks. Tunnustagem neid, sest leiutajad moodustavad üha haruldasemaks jääva osa meie rahvuslikust rikkusest.

Madis Võõras

[e-mail]