Elmo Riig / Sakala / Scanpix
“Mis on näitleja materjal? Tema ise. See on minu liha ja vere ja keha ja psüühika kaudu, mis kõik tulema peab. Et see oleks efektne, lööv, silmapaistev – selleks peab materjal hea olema.


Palju on näitlejal kaasasündinud, mina arvan siiani, et näitlejaks peab sündima, midagi peab olema kaasa antud. Mitmetel pole ju kooli vajagi! Aga mina ei kuulu sellesse seltskonda, ma olin vaikne, maapoiss, range kasvatus ja nii edasi.” Nii kõneles Lembit Eelmäe Teatripäeva lehele antud intervjuus aasta tagasi.


Lembit Eelmäe sündis 26. septembril 1927 Viljandimaal Holdre vallas. Oma mulgi juuri pidas ta väga kalliks, oli nende üle ausalt uhke. Tema mulgimurdelised luuletused on parimad omasuguste seas. Vaatamata isa soovile sepa pojast arsti ei saanud, ta vahetas Tartu Ülikooli hoopis Tallinnasse värskelt loodud Eesti Teatriinstituudi vastu, kus õppis koos Eino Baskini ja Kulno Süvalepaga.


Eelmäe anne avanes aegamööda. Pärnu Endlast läks Lembit Eelmäe koos Herta Elvistega Kaarel Irdi kutsel 1957. aastal Vanemuisesse, kuid ka seal ei tulnud veel läbimurret. Oli isegi käegalöömise meeleolu. Alles 1960ndate lõpust, Jaan Toominga ja Evald Hermaküla uuenduslikes lavastustes, hakkas Eelmäe suurus endast märku andma. 1976. aastal valminud Jürka roll Jaan Toominga lavastatud “Põrgupõhja uues Vanapaganas” alustas aga täiesti uut lehekülge Eelmäe loomingus. “Küll oli hea seda teha! Eks mu enda lapsepõlv meenutas ka veidi seda situatsiooni, mis seal lavastuses oli. Ma olen neid peremehi näinud, neid talumehi, olen vaadanud nende iseloomusid: üks on moraalne, teine õiglane, kolmas ebaõiglane. Mulle oli see maailm tuttav ja seetõttu oli see ka hingelähedane. Samuti Põrgupõhja usk ja tema soov taeva saada,” meenutas Eelmäe intervjuus Jürka rolli sündi.


Ta on tunnistanud, et temast ei olekski saanud suurt näitlejat, kui tee poleks Jaan Toomingaga ristunud: “See oli teatris üsna sumbunud aeg parteilise juhtimise all. Tooming tuli värske pilguga vaba inimesena. Oli hoopis midagi uut, kuidas tema “Põrgupõhja” lavastas.


Jürka osa on nii hästi kirjutatud, nii sotsiaalne ja filosoofiline, et seda oli hea mängida, see oli mulle omane. Toomingaga oli meil mõttekaaslus.” (Sakala, 25.09.2007).

Vaid mõneaastase vahega sünnivad kandvad rollid Toominga 1970.–1980ndate kogu Eesti teatri tipplavastustes: Mogri Märt Kitzbergi “Kauka jumalas”, Vargamäe Andres Tammsaare “Tões ja õiguses”, nimiosa Ugalas mängitud “Kihnu Jõnnis”.


1980ndate teisest poolest hakkas ridamisi tulema mahlakaid karakterrolle, kõik juba küpse meistriklassi märgiga, olgu karakteriks siis Leonid Brežnev või kuningas Lear. Viimaseks peaosaks jäi Pavel Razumovskaja “Vladimiri väljakus”, lavapartneriks kammertükis elupartner Herta Elviste. Oma noortele harrastusnäitlejatest õpilastele jagas ta õpetussõnu, mida isegi järgis: ole avatud, ole siiras, anna endast kõik!