30.05.2008, 00:00
Lend põhjanabale üle Tallinna
Juulis 1931 läks Saksa õhulaev Graf Zeppelin oma esimesele polaarlennule. Õhulaev lendas ka üle Tallinna.
Oli 24. september 1930, kui kuulus Saksa õhulaev Graf Zeppelin LZ 127
esimest korda Tallinna taevasse ilmus. Hõbedast sigarit meenutav rohkem
kui paarisaja meetri pikkune õhulaev tegi pealinna kohal mitu tiiru ning
lendas seejärel edasi Helsingi poole. Oma Läänemere
ringsõidu (Ostseefahrt) ajal külastas tsepeliin veel ka Riiat ja
Stockholmi.
Tallinlastele jäi tsepeliini käik meelde kui
maailmaime nägemine. Ometi naeratas see õnn veel ka teist korda.
Vähem kui aasta pärast, 25. juulil 1931, kerkis hõbedane LZ
127 viivuks taas Tallinna kohale. Sel teisel ja ühtlasi viimasel
ülelennul Eestist oli tsepeliin teel Leningradi ning sealt edasi
Põhja-Jäämerele. Ajalugu tunneb seda retke tsepeliini esimese
polaarlennu (Polarfahrt) nime all.
Läti või
Eesti?
Esialgse kava kohaselt pidi tsepeliin Eestist
üldse mööda lendama – hoopis üle Läti. Hiljem
aga muudeti plaani ja valiti otsem tee, s.o lennati mere kohal ja üle
Eesti. Põhjuseks oli merel valitsenud soodne ilm. Ometi polnud
täpne lennutrajektoor lõpuni selge ja seetõttu olid Tallinna
ajalehtede toimetuste telefonid punased: kas tsepeliin ikka lendab üle
linna?
Juba laupäeva hommikust peale oodati tsepeliini
Tallinnas üldise huvi ja kärsitusega. Oli teada, et Hiiumaa kohale
jõudes pidi õhulaev võtma kursi kirdesse, sest lühim
tee Leningradi viis üle Eesti ranniku. Seejuures tsepeliin võis
sattuda Tallinna kohale, aga võis ka mitte, juhul kui otsustati aja
kokkuhoiu mõttes valida otsetee, mis viis Tallinnast veidi eemalt
mööda.
Mida aeg edasi läks, seda rahutumaks muutus
linn. “Tallinnas kasvas keskpäeval iga minutiga ootajate pinevus.
Sirutati kaelu taeva poole, kuulatati iga mürinat, roniti majakatustele,
kuid nähtavale zeppi ei tulnud,” kirjeldas Päevaleht.
Siis aga saabus kauaoodatud sõnum. Kümme minutit enne kahte sai
Tallinna raadiojaam tsepeliinilt teate: “Dago. Estnische Grenze
passiert.” (Hiiumaa. Eesti piir ületatud.) Õhulaev
möödus Kärdlast ning kell veerand kolm märgati seda ka
Tahkuna tuletornist – tsepeliin liikus õige madalalt, lõuna
poolt Osmussaare suunas.
Pealinlaste kärsitus üha kasvas
– kas ikka lendab üle või mitte? Ja siis, kell veerand neli,
tuli Suurupi tuletornist teade: “Zeppelin on tulnud nähtavale Pakri
poolt, läheneb suure kiirusega Tallinna suunas.” Kümme minutit
hiljem oli õhulaev Tallinnast vaid kümne kilomeetri kaugusel.
Ja pool neli oligi tsepeliin pealinna kohal! “Õhulaev
liikus üle Tallinna õige madalalt. Tulles üle Toompea, vaksali
ja mereäärse linnaosa,” kirjutas Päevaleht. Ülelend
kestis kõigest mõne minuti, isegi postikotti seekord alla ei
heidetud, rääkimata auringist linna kohal.
Küll sai
tsepeliin Tallinna kohal olles eestlastelt teele kaasa sooja tervituse.
“Eesti õhuasjanduse ühingul on au teile edasi anda oma
parimad tervitused teie lennu puhul ja soovib õnne teie ettevõtte
kordaminekuks,” teatas rannaraadiojaama kaudu insener Jürgenson.
Prantsuse keeles edastatud raadiogrammile saabus kohe vastus tsepeliini
komandörilt Hugo Eckenerilt: “Palju tänu teile, härrad,
tervituse eest!” Tsepeliin võttis Tallinnast suuna otse
põhja, Aegnale ning kadus varsti silmist.
Venemaa
avarustes
Ka kogu Leningrad ootas hinge kinni pidades
tsepeliini saabumist. Kui siis hõbedane sigar 25. juuli õhtul
enne kella kaheksat suurlinna taevalaotuses nähtavale ilmus, sulges r
ahvamurd Leningradis tunniks ajaks igasuguse liikluse. Tänavad,
väljakud ja majakatused mustendasid inimestest. Vaimustus oli
kirjeldamatu, paljud karjusid endal hääle ära.
Leningradi Novaja Derevnja lennujaam meelitas rahvast tol laupäeval nagu
magnet. Õhtul käis õhuhiiglast imetlemas koguni mitusada
tuhat leningradlast. Rahva vool kestis hommikuni, sest keegi ei tahtnud
võimalust tsepeliini ligidalt näha kasutamata jätta. Ka 26.
juuli keskpäeval olid lennujaama kogunenud suured rahvahulgad jälgima
tsepeliini õhkutõusu. Kogu öö läbi oli
õhulaeva meeskond teinud viimaseid ettevalmistusi eelseisvaks raskeks
lennuks.
Polaarekspeditsiooni teaduslik juht venelane professor
Samoilovitš seletas, et ilmateated Põhja-Jäämerelt ei
ole kõige soodsamad ja võib juhtuda, et tsepeliin peab kurssi
muutma.
Kell 11.30 saabus kauaoodatud hetk – hiiglaslik sigar
kerkis rahva vaimustushüüete saatel sujuvalt õhku ja asus
seiklusrikkale teekonnale. Juba sama päeva õhtul kell seitse saabus
Arhangelskist sõnum: tsepeliin lendas üle. Keskööl aga
võttis õhulaev kursi Franz Josephi maale.
Põhjanaba poole
Graf Zeppelini polaarlend oli
õhulaeva komandöri Eckeneri julge idee, kes hakkas 1930. aastal
kavandama tsepeliini kohtumist polaarvetel laevaga. Sobivaks laevaks osutus
Nõukogude Liidu jäälõhkuja Malõgin. Ka
äriliselt oli lend Eckeneril hästi läbi mõeldud.
Lõviosa kuludest tasusid nimelt filatelistid – üle kogu
maailma koguti polaarlennule umbes 50 000 postisaadetist kogukaaluga 300
kilogrammi. Need kirjad rändasid tsepeliiniga kaasa ning paljud neist
toimetati õhulaevalt jäälõhkujale. Lennul osalemist
kinnitasid posti- ja kõrvaltemplid.
Sakslastel olid toona
venelastega käigus ka tõsisemad asjad kui posti üleandmine
polaarmerel. Enne ärasõitu antud intervjuus ütles Eckener, et
Venemaa saab varsti endale õhulaevad. Ning et tsepeliinitehased tahavad
Venemaale tehniliste nõuannetega abiks olla, milleks on
põhimõtteline kokkulepe juba saavutatud.
Leningradi
jõudes oli 24. juulil Friedrichshafenist startinud tsepeliinil lennatud
juba 2000 kilomeetrit. Lennu raskem osa aga oli alles ees. Kui
pühapäeval, 26. juulil teele asunud õhulaev oli järgmisel
päeval ületanud Franz Josephi maa, kohtuski ta merel
jäälõhkuja Malõginiga. Laeva pardal oli ka tuntud
Itaalia polaaruurija Umberto Nobile. Seejärel lendas tsepeliin
kuni Taimõrini ning sealt üle Novaja Zemlja tagasi
Leningradi.
Tsepeliini polaarlennul oli ka teaduslik tähtsus.
Selle käigus tehti meteoroloogilisi mõõtmisi,
geo-fotograafiliselt jäädvustati suuri alasid panoraamkaameraga
(laevalt kulunuks selleks vähemalt aasta) jm. Samuti sooviti
katsetada, kuidas tsepeliin peab neis rasketes oludes vastu. Selgus, et
hästi. Juulikuu viimasel päeval maandus õhulaev LZ 127
õnnelikult Friedrichshafenis. Selja taha oli jäänud
nädalapikkune reis kogupikkusega 10 600 kilomeetrit.