Lenna: Siirus on see, mis lõpuks määrab
Kõigepealt peab sõitma kuskil pärapõrgus Lõuna-Eesti metsade vahel teeristist 200 meetrit läbi metsa, ja selles kohas, kus heinamaal seisab suur kole metsaveoauto, tuleb keerata paremale.
Ja seal ta tuleb ühe moodsa ja maitseka maja terrassile, sall kaelas, hiiglaslikud meesterahva sussid jala otsas, kapuuts peas, teekruus käes.
Ta hääl kähiseb nagu Rod Stewartil.
(“Mul on tõesti tööd olnud, ja veitsa külma olen saanud.”)
Tal on siin bändilaager, mis tähendab seda, et ta on neljandat päeva omaenda ansambliga Lenna.
Majast ilmuvad nähtavale ansamblikaaslased. Reigo Ahven (trummid) ja Mihkel Masso (kitarr) ei jäta oma silmatera hetkekski allakirjutanuga omapead, Martin Laksberg (bass) on vaatamata asjaolule, et kell on veerand üks päeval, sügavas unehõlmas.
Nad on kolm päeva lihvinud lugusid oma kohe ilmuvalt plaadilt “Lenna”, et olla valmis live-esitusteks.
Lenna saabus siia otse Jurmalast – seal oli telesarja “Kelgukoerad” võte. Nädalalõpul ootab ees “Laulud tähtedega” finaal Artur Talvikuga. Järgmisel nädalal sõidab ansambel esinema Hiinasse EXPO-le…
Ja millal sa siis Arturiga proovi teed, pühapäeval on finaal, terve Eesti rivistub televiisori ette!
Novatt, millal ma teen? (laiutab käsi) Artur õpib praegu kodus laule.
Te ei tohi telepubliku lootusi petta. Mina näiteks juba hääletasin korra teie poolt.
Tõsi? (ilmse rahuloluga) Vahel tullakse toidupoes juurde, ja öeldakse: “Issand, te olete Arturiga nii sümpaatsed, me oleme teie poolt!” Tele mõju on ikka suur!
Nii see on. Mihkel Kärmast teavad kõik, minusugust ei tea keegi.
(noogutades) Ma olen ju üht-teist teinud, eks ole, aga just selle laulusaate vastukajad on ikka väga suured.
Mida peab artist tegema, et inimestele meeldiks?
Ma olen ise ka mõelnud. Ei aita sellest, et esitad oma laulu ilusti ära. Võid laulda ükskõik kui hästi ja võid näha välja ükskõik kui hea, aga ausus ja siirus on see, mis lõpuks määrab. Lavaline keemia ja karisma määrab asja ära, ja see on meil olemas.
(lükkab oma üüratud sussid jalast ja tõmbub tugitoolis kerra.)
Mida sa Arturile oled õpetanud?
Võib-olla enesekindlust. Ta kipub põdema, et järsku kukume välja, ja ma saan sellest täitsa aru, see pole tema mugavustsoon, millesse ta end pühapäeval paneb.
Aga mis sa ise kõrva taha paned, kui Arturit jälgid?
Laulu valides on tal ikka väga hea nina. Ja kui ta midagi otsustab, kaitseb ta seda otsust üüratu meelekindlusega. Ja ta seisukohad on selged. Seejuures oleme ainult ühel korral tülli läinud, ja siis ka ainult natuke.
Miks?
Tema pakkus emadepäeva saatesse välja loo “Sa vaiki nüüd” filmist “Ristiisa”. Ema oli talle seda soovitanud. Aga minu jaoks see nagu ei öelnud midagi… Ja meie lauluõpetaja Maiken kahtles ka. Aga Talvik saatis kuradile meie variandid, ja siis ma ütlesin, et ok, saatke mulle sõnad ja ma kodus vaatan, ja läksin minema.
Järgmisel päeval tuli Artur nagu suur ja armas karu: “Tibu, ma ei taha sinuga tülitseda!” (Lenna naer kajab üle mäe.)
Ja kõik sobis?
Mul oli väga hea meel, et me tegime seda laulu. Arturi ema helistas pärast saadet ja Artur andis telefoni mulle ja ta ütles, et talle meeldis väga. Ma küsisin, et kas pisar ka tuli. Ta ütles, et tuli. Lõpp hea, kõik hea.
Terrassile astudes avanevad silmale mäed ja orud ja nende vahel lindina looklev külavahetee. Ja meie vahel sugeneb arutelu, miks on elu nii ülekohtune ja ei saa elada nagu Sting, kuskil looduses, ja teha samal ajal geniaalset kunsti. Lenna ütleb, et mine sa tea, võib-olla kunagi avaneb ka selline võimalus. Ansambel on muide otsustanud, et teevad endale klaariks kõik puud, mis Eestis kasvavad.
Mida sa NO99 teatri “Ühtse Eesti” Suurkogul noorpoliitikut mängides teada said?
Ma arvan, et ma sain palju teada, mida ma enne ei teadnud. Kui palju meid lollitatakse, kui palju meile valetatakse. Kui lihtne on inimesega manipuleerida.
Me ei ole ju üldiselt rahul sellega, kuidas valimiste ajal asi käib. Aga nüüd võeti kõik publiku silme ees osadeks ja näidati, kuidas asjad toimivad. (Tõstab silmad.) Nüüd on muidugi eriti huvitav vaadata, mis juhtub edasi. Kas etendus tõmbas mingi mootori käima, kas inimesed käituvad teistmoodi, kas pani mõtlema...
Sina käitud teistmoodi?
Ma arvan küll, ma suhtun kogu sellesse poliitikavärki teisiti.
Kuidas sulle tundub elu Eestis?
Minu elu on ilus. Me tegime eile isegi sellise loo, et elu on ilus. (Lenna kirjeldab, kuidas nad tegid öösel laulu “Elu on ilus”.)
Sul ei ole muret, et raha on vähe või muud sellist?
Muidugi on asju, mis ei toimi, ja kogu aeg ei ole raha. Ongi inspireerivam, kui raha on vähe! Kellelgi ikka on.
Noor põlvkond, kes ei ole näinud elu Nõukogude Liidus, kirub praegust elu Eestis, tahab Läände, otsib paremat elu…
Aga kelle peale nad loodavad? Kellegi peale ei ole loota, ise tuleb teha! Enda peale tuleb loota!
Mina olen oma elu nii sättinud, et mulle meeldib see, mida ma teen. Inimene peab tegema oma elu nii heaks ja huvitavaks kui võimalik. Raha see ei ole, mis meid õnnelikuks teeb.
Ma olen sellist tüüpi, et raha üksi mind liigutama ei pane.
Ei ole nii, et oleks vaja mingeid saapaid ja…
Ei!
Või mingeid riideid?
Ei-ei! Ma annan riideid ära, mul on neid küllalt.
Selle mõttega ma ei ärka, et mul on selle kostüümi juurde seda või teist asja vaja.
Mis juttu sa räägid, ise oled artist. Laval on ju kostüüme vaja!?
Kui muusika laval toimib, ei pea seal ülearu tõmblema. Ja pole ka väga oluline, mis sul seal seljas on. Nii mõtlen mina.
“Tööta stilistikaga!” ütleks selle peale Peeter Rebane.
Las ta ütleb. Mina seda kommentaari ei kuulaks! Oluline on, et kooslus laval toimib. See peab olema läbi mõeldud, aga mitte üle pingutatud. Rõhk on muusikal.
Mida sa arvad tüdrukutest, kelle eluunistus on istuda poliitiku põlvel ja abielluda ärimehega?
Mul on seda raske kommenteerida, sest ma ei saa nendest aru. Mulle meeldib ise teha, oma peaga mõelda, tegemise käigus areneda ja avastada. Mul on kahju neist, kes ise midagi saavutada ei taha. Kui inimesel puudub tahe, on see väga kurb.
Miks sa sealt linnavalitsuse palgalt nii ruttu ära tulid? Sa ei olnud seal vist aastatki?
Ma sain aru, et minu missioon on miski muu. Ja ma tulin ära ja hakkasin lõpuks enda esimest plaati tegema. Muusiku töö on tõsine töö.
Kuidas sa elad kaasa vanillaninjade Katrin Siska ja Piret Järvise tegemistele? Katrin on praegu keskerakondlik kultuuritegelane Lasnamäel ja Piret on nõunik majandusministeeriumis.
Ju nad on rahul sellega, mis nad teevad, mina soovin neile edu.
Kas nemad käisid Suurkogu vaatamas?
Ma loodan, et nad käisid seda Suurkogu vaatamas. Ja mul on väga kahju, kui nad ei käinud.
Missugused tekstiread sulle su uuelt plaadilt pähe tulevad, millel võiks olla su enda jaoks oluline tähendus?
Võib-olla see, et ma põimin käed ümber elu, et hoida, mis hoidmist on väärt. Või hoopis see, et maailm ei keerle sinu ümber… Või et maailm on imeline aed…
Siis paneb Lenna kohvikruusi käest, suundub majja, ja poisid võtavad pillide taga kohad sisse. Kui nüüd keegi uksi-aknaid paotaks, kajaks üle Lõuna-Eesti metsade ja mägede võimas: “Rapunzel, päästa valla juus, et kallim pääseks üles…”
Mis see naaber oma raadio nüüd nii kõva peale keeras, imestaks külamees.
