LENNART MERI 1929–2006 Kuidas ma Peipsi venelastega Lennartit ootasin
3. juuli 1997. Pisikese Kolkja küla jaoks Peipsi ääres oli saabunud suurpäev, küla kihas. Moodsa, renoveeritud kooli avamisele pidi Tallinnast kohale tulema president Lennart Meri. Maja oli tolle aja kohta maksma läinud hiigelsumma (7,5 miljonit) ja pisike külakool andis nüüd silmad ette paljudele linnakoolidelegi (ilmselt on siiani tegu ainukese maakooliga Eestis, kus esimeselt korruselt teisele pääseb liftiga!).
Olin siis 18, esimest korda ajakirjanduses tööl (suvereporterina Postimehes) ja mulle anti ülesandeks kirjutada sündmusest uudis. Olin ärevil-elevil, nagu algajad ikka, aga teadsin, et saan hakkama. Varakult fotograafiga Tartust kohale vuranud, jäime kohalikega presidenti ootama. Kannatlikult, tähelepanelikult ümbrust uudistades, üritades järgida endale seatud ettekujutust heast kajastusest.
Maja oli üle vaadatud, ehitajatega intervjuud kokku lepitud, märkmikku hoolikalt sissekandeid tehtud... Lennartit aga ei tule ega tule.
Külatee jääb vaikseks. Vaatame, naised, värvilised rätikud õlgadel, sädistavad üha ekspressiivsemalt; lapsed, suvevaheajal vabatahtlikult kooli saabunud, hakkavad kaotama kannatust – kahju oli neist. Ainult vene vanapapid ja eakad kalurid säilitasid rahu: "Küll tuleb."
Kui oleks saanud mõõta meeleolusid, oleks võinud näha, kuidas kokku tulnud rahva ühine meeleolumeeter langema hakkas... Autode asemel vuras aga juurde ikka ainult jalgratastel kohalikke... Ja siis – poolteist tundi hiljem – ilmub tolmusele külateele must ametiauto.
Rahvas annab teed, auto pidurdab ja tolmupilvest astub ihukaitsjate saatel välja kõhn hallipäine president, naeratab korra – ja kõik on jälle nii, nagu peab. Meeleolumeeter läheb lakke, klaassenid, õunapuud ja oleskid unustatakse, päike paistab jälle ja alles nüüd jõuab kohale uue koolimaja tegelik tähendus. Rõõm pannakse sõnadesse ja loomulikult teeb seda president Lennart Meri. Kas tõesti algab tänasest Kolkjal, Peipsi ääremaal, uus elu? Inimesed jäävad mõtlikuks. Siis lõigatakse läbi lindid, naised lähenevad nüüd õige julgelt presidendihärrale – ilma traditsioonilise vene soolaleiva maitsmiseta ei sobi teil küll lahkuda! Fotograaf plõksib.
Seisusele kohaselt ei jäänud Lennart külla muidugi kauaks. Aga ma usun, et seda päeva mäletatakse Kolkjas siiani. Ükski teine president ei oska nii elegantselt hilineda ja seda hilinemist nii kergesti paari lause ja naeratusega heastada. Hiljem saigi Lennart tuntud hilinejaks.
