2005. aasta sügisel usutles Ekspress president Merit tema kodus Kabelineemel. See jäi Meri kõige viimaseks intervjuuks.
Autor Tiina Kaalep on meenutanud toimunud usutlust järgmiselt: "Me rääkisime maast ja ilmast. Tema tahtis rääkida ja mina tahtsin kuulata. Ta rääkis vaikselt, vaiksemalt kui varemalt, aga vaatas selgesti otse silma. "Kuuldused minu surmast on liialdatud?" ütles ta kohvi valades ja silmitses mind puurivalt. "Jah, tõepoolest," kohmasin vastu.
Tema jutus oli kurbust ja kogu jutt sai üsna sõna-sõnalt ka kirja pandud. Ega ta polnud õnnelik selle üle, mis siin toimub. Eriti häiritud oli ta Vene-Saksa gaasijuhtmest. Aga ega talle ei istunud eriti ka viimase aja Eesti sisepoliitilised sündmused. Nagu ka jant Tallinna linna valitsemise ümber ja sahkerdamine Keila-Joal. Ta oli kõigega kursis. Siin ja maailmas. Telerist tuli BBC, voodi oli raamatuid ja lehti täis ja suurem jagu neist polnud eestikeelsed. Me oleksime kauemgi rääkinud, aga Lennarti poeg Mart tuli tuppa ja ütles, et õde tuli. Meditsiiniõde. Ja et tal pole palju aega."
Intervjuu ilmus 2. novembril 2005. aastal.
----
“Mis teid minu surma juures siis huvitab?” küsib Lennart Meri irooniliselt. Tema käes on koopia Nelli Teataja artiklist.
“Mind huvitaksid teie mõtted,” vastan ma.
“Nojah. Neid mul on. Ka surma kohta. Ma arvan et selle madala haridustaseme juures, nagu see leht on tehtud, sobib väga hästi tsiteerida Mark Twaini: kuuldused minu surmast on meeletult liialdatud. Tean, et see pole praegu kõige parem tsitaat. Praegu tsiteeritakse peamiselt ju Hašekit ja “Kahtteist tooli”.”
Just sel kombel algab meie jutuajamine. On reede keskpäev, 28. oktoober. Raadiod loevad uudist Lennart Meri järsult halvenenud tervisest. Ma ei ole täna tema ainus külaline, enne minu tulekut juhatatakse välja Paul Goble, kui lähen, on uue külalise auto juba ees. Kui sisse astun, tõuseb Lennart Meri hetkeks püsti ja viipab tugitooli suunas.
President Meri istub voodil, mugavad koduriided seljas. Operatsiooniarm on vaevu märgatav. Ta vaatab tähelepanelikult, veidi muiates. Pidevalt kontrollides, kas teine teab, jälgib ning mäletab. Muidugi on ta operatsiooni järel väsinud, räägib vaiksemalt kui varem, ent ilma igasuguste hääldusprobleemideta. Tõuseb ettevaatlikult, kuid kõnnib ilma abita. Voodi ümbrus on pooleli raamatuid täis, telerist tuleb CNN, telefon on käeulatuses. Ravimeid pole kuskil märgata. President Meri räägib selgelt, rõhutades olulist samamoodi kui alati.
