Teet Kallas oli ikka väga hea,” õhkab Lennuk. “Ma vaatan teksti tihedust ja dialoogi vaimukust.”

“Oi jah!” ohkab Lennuk mõni sekund hiljem. “Mõtlesin, et see Õnne kirjutamine tuleb kergemalt. Kolm päeva pusisin ühe osa kallal!”

Ain Prosa, “Õnne 13” režissöör, pakkus ise Lennuki välja, kui Teet Kallas perekondlikel põhjustel vaheaja võttis. Andis poole hooaja saadetest Lennukile kätte, et “eks sa vaata”. Lennuk vaatas ja kahe päeva pärast esitas enda kirjutatud esimese seeria.

Reedel ütles vaikse häälega, et pühapäevaks teeb ära. Prosa tegi pühapäeval arvuti lahti – “Etskae! ongi ära teinud!”

Stsenaristilt eeldab “Õnne 13” tiim kolme asja. Esiteks stabiilsust. Läänes kirjutab sellist iganädalast seriaali 12–16 inimest, meil peab tegema üksainus!

Teiseks seda, et ta oleks ühiskonnaeluga kursis rohkem kui keskmine vaataja. Ja kolmandaks – et ta oleks hea eestlase tundja.

Kust Prosa teab, et Lennukil need omadused olemas on?

Prosa: “Meil on selline koerte värk – nuusutad ja saad aru, et on oma!”

Rakvere teatri dramaturgina on Lennukil käed-jalad tööd täis. Käsil on Margus Karu “Nullpunkti” dramatiseering ja enda näitemäng “Vargamäe voonake”. See on “Tõe ja õiguse” II, IV ja V osa põhjal.

Lõpetamisjärgus on näidend Maria Zakrevskaja-Benckendorffist, Jäneda viimasest mõisaprouast, kes oli intiimses suhtes rea põnevate härradega – Bruce Lockhardt, Herbert George Wells ja Maksim Gorki jne.

Seda tükki on plaan sel suvel Jänedal mängida, Hendrik Toompere lavastab.

Kalju Kertsmik (kultuurisõbrast Albu vallavanem) on ammuilma tellinud, et Lennuk talle Tammsaarest näidendi kirjutaks. Lennuk uurib juba aastaid Tammsaaret, aga ohkab, et ei saa siiamaani sotti, mis mees see Anton tegelikult oli.

Arvab, et on juba ammu liiga sügavale Tammsaare alla mattunud, peab hoogu maha võtma. “Muidu tuleb välja üks puder ja kapsad, millest keegi aru ei saa. Mööda pealispinda minnes võib tulemus vahel parem saada.”

Hommikul kell kaheksa istub Lennuk Rakvere teatris laua taha. Kaheksa tundi töötades loodab ta oma kirjatöödega hakkama saada. Õhtul nelja-viie ajal läheb lasteaeda tütrele järele.

Kui stress peale tuleb (et pooleli töid on liiga palju), võtab vaba päeva, teeb lapsega trikke. “Mõni päev tuleb nädala sees ka selline, et molutad lihtsalt niisama. Nädalavahetus on töö mõttes muidugi eriti magus!”

Mõne aasta eest hullutas Lennuk lehelugejaid kirjeldustega sellest, kuidas ta Rakvere lähedal oma maamajas elab ja toimetab. Linnud vidistavad, tema ajab koera maast lahti, läheb õue, lõhub puid. Vahepeal teeb veidi kirjatööd...

Lennuk räägib vaikse pehme häälega, aeg-ajalt katkestab jutu lühike heasoovlik naer. Kostab väljendeid “kui ma noor olin”, “nooremas eas”, “ega vanusega energiat juurde ei tule”.

“Viis-kuus aastat tagasi oli mul seisak. Arvasin, et kõik ongi väga hästi. Et nii võikski teha, surmani välja. Aga siis sattusin tudengite ette ja nemad, siirad inimesed, tuletasid mulle meelde, mida ma ise ka kunagi rääkisin – et teatri ülesanne on parandada maailma!” (Lennuk tunnistab, et oli vahepeal hakanud liialt arvestama, kas saab ja kas on võimalik ja palju maksab jne.)

“Tegelikult tuleks teha nii, et teater teeks maailma paremaks!”

Lennuk on olnud aastaid seriaali “Sõbrad” andunud fänn. Seriaalid on teda huvitanud. Ja “Õnne 13” loomingulisse kollektiivi lülitus ta õhinaga. Ideid on tal endal ja neid tuleb talle nii näitlejatelt kui ka väljastpoolt truppi. “Õnne 13” tegelaste käekäik näib olevat eestlaste jaoks tähtis asi.

Lennuk nimetab “Õnne 13” plussina muidugi väga häid näitlejaid. Ja seda, et “Õnne 13” puhul tead, mida saad. Et last ei pea televiisori eest ära viima. Kedagi ei tulistata. Õudusi ei toimu.

“Näitekirjaniku ametiga võib saada väga rikkaks!” teatab Lennuk õhates, kui hakkame otsi kokku tõmbama. “Aga mitte materiaalselt!” (Seda lisab ta ohates.)

Iga nädal ostab Lennuk loteriipileti. Ta naine on muide võitnud kakskümmend tuhat!

Lennuki maamaja Rakvere lähedal on müügis, sest augustis 2011 peaks Lennukist saama Vanemuise teatri dramaturg. Eks näis, kuidas läheb.


Matemaatikas on Lennuk kõva

Urmas Lennuk on ainuke inimene, kes on, stopper ühes ja arvuti teises käes, töötanud läbi rahvuseepose “Kalevipoeg”. Kui Rakveres korraldati Kalevipoja ettelugemine, oli vaja teada, kui kaua see aktsioon kesta võib. Lennuk eksis oma arvutustes ainult pool tundi. Eepos loeti läbi 13,5 tunniga.