14.11.2008, 00:00
“Lennukatastroof oli ettekavatsetud mõrv!”
Tallinna lähistel lennuõnnetuses venna kaotanud mees kuulutab väsimatult oma vandenõuteooriat.
“Ma palun teie abi, heastamaks ülekohus, et minu venna mõrva
tellijad ja täideviijad kannaksid karistust, mida nad
väärivad.” Selliste sõnadega algab kaks nädalat
tagasi Riigikogu kantseleisse laekunud kiri Leonid Gorelikult. Juba
sissejuhatus on tavatu, kuid veel üllatavam on Iisraelis elava härra
pretensiooni sisu: viie aasta eest Tallinnas toimunud lennuõnnetus oli
Goreliku arust tema noorema venna ettekavatsetud mõrv!
Jutt
on ühest tuntumast Eesti lennuõnnetusest. 10. veebruaril 2003 kell
19:42 startis firma Enimex An-28 Tallinna lennuväljalt postilennule
Helsingisse. Pardal viibis kolmeliikmeline meeskond: kapten Aleksandr Verbenko,
teine piloot Vladimir Gorelik ja mehaanik Sergei Rokovski. Pealtnägijate
sõnul kaldus masin kohe pärast õhku tõusmist paremale
ja langes rajast 300 meetri kaugusele metsa. Surma said kapten Verbenko ja
teine piloot Gorelik.
Öeldakse, et välk kaks korda
samasse kohta ei löö. Kuid Goreliku puhul näib, et vikatimehel
oli oma kindel plaan. Nimelt pääses sama piloot 2001. aastal kaks
inimelu nõudnud ja neljale inimesele vigastusi põhjustanud
Kärdla lennukatastroofist ainult tänu sellele, et viimasel hetkel
muudeti töögraafikut. Kolm nädalat enne 40.
sünnipäeva sai saatus Goreliku siiski kätte.
“See tegi minu elust põrgu!”
Lendamine
oli Tallinnas sündinud ja õppinud Vladimiri suur kirg maast
madalast. Pärast Venemaal lennukooli lõpetamist töötas ta
mitu aastat Aerofloti lennusalgas jahedas Jakuutias.
1988. aastal
Tallinna naastes sai temast lennuklubi instruktor, kuni N Liidu lagunedes
emigreerus juudi soost pere (kaks venda, vanaema, ema ja venna pere)
Iisraeli.
Veetnud kuus aastat Pühal Maal, jõudis
Vladimir äratundmisele, et kuulub pigem Euroopasse, ja naasis Tallinna.
Iisraeli passiga mees asus siin uuesti lendama ja andis eksami liinilendude
sooritamiseks An-28 tüüpi masinal. “Tal olid suurepärased
lenduriomadused,” kiitis üks kolleeg.
“Tal on
kiire ja kaine reaktsioon,” ülistas teine. Need omadused ei
päästnud teda, kui lennumasina parempoolne mootor üles
ütles.
Iisraelis elava vanema venna sõnul
põhjustas tragöödia talle topelttrauma. “Seda on kahju
öelda, kuid pärast katastroofi, mis võttis meie perelt
kõige kallima, on Eesti juurdlusorganid teinud minu elust
põrgu,” nendib Gorelik. “Ühelt poolt esitati mulle hulk
tõendeid, et minu vend hukkus kavandatud ja hoolikalt korraldatud
õhukatastroofis. Kuid teisalt on eeluurimine veninud ja kulgenud moel,
et need, kes õnnetuse korraldasid – teisisõnu, mu venna
tapjad –, pääsesid karistusest.”
Juhtumit
menetlenud riigiprokurör Andres Ülviste on Goreliku
pretensioonidele vastanud korduvalt. “Sellist lennufirmat, mille juhid
inimesi tahtlikult surma saadaksid, pole olemas.
Mõrvast ei
ole siinkohal kindlasti alust rääkida,” ei nõustu
riigiprokurör. “Ma saan kannatanust ja tema murest aru. Samuti on
kannatanul õigus rääkida kõigest just nii, nagu tema
sellest mõtleb. Prokurör aga saab väita vaid seda, mille kohta
on olemas tõendid.”
Viimane lend kestis 14
sekundit
Katastroofi uurimiseks moodustatud kuueliikmeline
komisjon töötas seitse kuud ja esitas 23-leheküljelise
lõppraporti. Ehkki see on kõigile kättesaadav dokument, pole
selle sisu seni pressis avaldatud. Ka võhiku jaoks on kõnekas
detail, et juba eelmisel postilennul ilmnesid sam
al lennukil tõsised probleemid parema mootoriga. (Raport on
täispikkuses kättesaadav EE veebiküljel – toim.)
Selgub, et rikke tõttu jäi masin enne aastavahetust
Helsingisse, kuhu viidi järele vajalikud varuosad, tänu millele An-28
lendas 3. jaanuaril omal jõul Tallinna tagasi. Siin tehti
põhjalik hooldus ja pärast 38 päeva maapinnal ootas ees
järjekordne sõit üle lahe. Pilooditoolil istus tol
õhtul Vladimir Gorelik. Paraku vältas tema meeskonna õhulend
kõigest 14 sekundit.
Katastroofi pealtnägijate
sõnul plahvatas kohe pärast starti An-28 parem mootor. Hilisem
analüüs näitas, et õnnetuseni viis tegelikult
sündmusteahel, mis algas pisikese kuullaagri purunemisest turbiinis. See
omakorda viis pöörlevate detailide takerdumiseni, mis rebisid suurel
hool töötava mootori vägeva kõmakaga tükkideks.
Uurimine tuvastas küll süsteemse korralageduse remondi- ja
hooldustööde tegemisel Enimexis (näiteks dokumentatsioon pole
piisav või puudub, osa defekte ei registreeritud üldse ja
töö tegemise ning vormistamise kuupäevad alati ei kattu), kuid
2004. aasta suvel kahe inimese surmaga seoses algatatud kriminaalasi siiski
lõpetati. Juhtumis ei leitud kuriteo koosseisu ega kellegi
süüd.
Kaks võtmetunnistajat
sureb
Juba toona vaidlustas Iisraelis juudotreenerina
töötav Leonid Gorelik uurimise lõpetamise kohtus. Tema
sõnul oli “bardakk” lennufirmas palju suurem ja saatuslikke
probleeme varjati.
“Piloot Juri Tšurikov ütles
mulle kohe pärast venna surma, et tema tõi lennuki pärast
esimest riket Helsingist Tallinna ja tagasiteel jäi tal sama mootor
õhus seisma,” kinnitab Gorelik Ekspressile. “Ta teatas firma
omanikele, et see juhtus, ja ta pidanuks selle žurnaali kandma, kuid nemad
keelasid seda sisse kanda.”
Paraku me tunnistaja
Tšurikovi enam küsitleda ei saa, sest pärast
piloodikarjääri lõppu sai temast turvamees, ta hakkas
väidetavasti jooma ja suri. “Tema õe sõnul suri ta
ootamatult – üks päev oli ta haiglas juba paranemas,
järgmine päev surnud. Ma arvan, et tema surmale aidati kaasa,”
spekuleerib Gorelik.
Kuid tema vandenõuteooria läheb
edasi. Goreliku teada toimus kinnimätsimine ka õnnetuse
päeval. Nimelt olevat mõõdikud lennueelsel ettevalmistusel
fikseerinud kahtlase vibratsiooni parempoolses mootoris. Kuid ettevalmistust
teinud mehhaanik Ivan Zahharov lülitas näidiku välja ja piloodid
ei märganud anomaaliat.
“Ilmselt keegi käskis tal
seda teha. Nad tahtsid, et lennuk kukuks alla,” põrutab Gorelik,
kelle arvates oli üks võimalik motiiv kindlustusraha. “See on
ettevalmistatud katastroof. Võib-olla polnud eesmärk tappa
lendurid, kuid oli eesmärk hävitada lennuk.”
Paraku
ka Zahharovi ei saa enam küsitleda, sest – üllatus-üllatus
– mehhaanik uppus 2005. aastal kodu lähedal tiiki! “Ta oli
täidesaatja. See on normaalne skeem, et täidesaatja koristatakse
ära. Miks ta seda tegi, kes käskis – seda me ei saa
teada,” kahtlustab Gorelik.
Tema sõnul õnnestus
probleeme suures osas varjata tänu sellele, et enne viimast lendu vahetati
õhusõiduki must kast. Ka katastroofi päeval lülitati
Goreliku väitel seade vähemasti korra välja. “Musta kasti
vahetati välja ja peideti hiljem uurijate eest. Juba see on
kuritegu!” süüdistab Gorelik Eesti politseid saamatuses
või suutmatuses.
Surmalennukid lendasid
võltspaberitega
Seetõttu leiab härra
jonnakalt, et tema venna surm oli ettekavatsetud ja planeeritud, ega hoia oma
vandenõuteooriaid enda teada. Peale edutu protsessimise ja protestimise
Eestis on ta kaevanud ka rahvusvahelistele lennundusorganisatsioonidele.
Gorelikule andis hoogu juurde, et aasta pärast tema venna surma
juurdluse lõppu avati asi uuesti. Juhuslikult jõudis politsei
sensatsioonilise avastuseni – kahes katastroofis neli inimelu
nõudnud Enimexi lennukite mootorite töökorda tõendavad
dokumendid olid võltsitud ja väidetavasti lendasid kõik
firma An-28 tüüpi õhumasinad aastaid ohtlike mootoritega! See
seletaks kas või osaliselt, miks Enimexi õhumasinad An-28 olid
sellised “õnnetusemagnetid”: algul firmale kuulunud viiest
seda marki masinast lõpetas neli katastroofiga, milles kaotas elu kokku
neli inimest.
Nimelt esitas Enimex aastaid Lennuametile pabereid, et
nende masinaid käisid siin kontrollimas ja hooldamas pädevad
spetsialistid An-28 jõuallikaid valmistavast vabrikust Omskis. 2005.
aastal teatas aga Venemaa vabrik, et mingit lepingut Enimexiga sellise
töö tegemiseks pole ega ole olnud! Kui vastavaid dokumente Lennuameti
arhiivis võrreldi, oli võltsing ilmne – väidetavasti
sama vastutaja allkirjad eri aastatel nägid välja täiesti
erinevad.
Mõistagi nimetavad Enimexi esindajad kahtlusi
eluohtlike mootoritega sõitmisest absurdseks ja ettekavatsetud
mõrva süüdistust veel sõgedamaks. “Võin
absoluutselt kinnitada, et meie poolt tehti kõik seaduslikult ja
mootorid olid täiesti korras ning kontrollitud,” kinnitas Enimexi
üks osanik Vladimir Baulin toona Ekspressile.
Kolm aastat
tagasi hurraaga taasavatud uurimine ähvardab lõppeda vaikse
visinaga. “Ma olen Gorelikule ka vastanud, et võltsitud
dokumentide kasutamist on ilmselt võimalik kohtus tõendada,
probleemiks aga on võltsdokumentide ja lennuõnnetuse vahel
põhjusliku seose tõendamine,” nendib riigiprokurör
Ülviste. Et allkirju hooldedokumentidel võltsiti, on tema
sõnul silmaga näha, aga kes täpselt seda tegi, pole
võimalik tõendada. Ülviste sõnul käisid mehed
Omski lennukitehasest siin haltuurat tegemas ja jälgede varjamiseks
võltsis keegi pabereid.
Aega langetada otsus, kas selle
asjaga üldse kohtusse minna või mitte, on tal aasta lõpuni.