Aas on korvpallurikasvu noor mees, kes, must Baltmani ülikond seljas, oma uut töökohta avastab. See on väikese saali mõõtu ruudukujuline ruum Wismari tänaval, mille akendest avaneb hunnitu vaade lumisele Hirvepargile. Kirjutuslaud, valitud maalid ja mahagonivärvi seif, mida veel mõne päeva eest täitsid ”Jüri Pihli asjad”. Nüüd pole seal midagi. Ka laual pole midagi peale paari paberilehe. Ah näe, kardina juures on hall muusikakeskus. Eelmises kabinetis Riigiprokuratuuri teises tiivas sellist asja küll ei olnud. Huvitav, mis sealt tuleb? Ahah, 80ndate disko. Muusika jääb vaikselt mängima kogu hommikuks.

Norman Aasa CV on saavutusterohke. Ta on juhtinud Riigiprokuratuuri kriminaalpoliitika talitust ja osakonda Tallinna prokuratuuris, osalenud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kirjutamises ning andnud loenguid Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnas ja Sisekaitseakadeemias. Ainult võõrkeeli räägib uus riigiprokurör vähe; soome keelt ei oska, inglise keelt ei valda. See-eest on tasemel saksa, vene ja kehakeeles. Viimane kõneleb energiast. Käepigistus on jõuliselt enesekindel ning istudes litsub Aas oma jalga vastu lauajalga nii, et hoolikalt viksitud nahkkinga nina paindub ülespoole nagu botasel. Võiks arvata, et talda surutakse gaasipedaalile.

Aasa tõus ongi olnud kiire. Start anti Peipsi äärses Ranna külas; unustatud maanurgas väikeses Pala vallas, mis kuulus oma suurte metsamassiivide poolest ja mille vapi sinine sümboliseerib riigikantselei andmetel ”veepinda, sinetavaid metsi, vihma ja taevast". Tõenäoliselt oleks päris lihtne olnud sinna ka jääda, suvel sibulaid kasvatada ja talvel jää pealt kala nõuda, aga Norman läks Nõo Reaalgümnaasiumi (internaati, 15aastaselt). Järgnesid Tartu Ülikooli õigusteaduskond ja Ernst Moritz Arndti nimeline Greifswaldi ülikool Saksamaal. Viimane lõpetati karistusõigusele, kriminoloogiale, noorsoo karistusõigusele ja vangistusõigusele spetsialiseerudes summa cum laude.

Kõlab nii, nagu oleks Aas teinud oma karjääri nimel sihikindlat tööd, kuid  kooliõe Kristina Uuetoa-Tepperi jutt räägib pigem vastupidist. “Norman on täiesti superinimene!” hüüatab tänasel päeval Aivar Pilve advokaadibüroos töötav naine. "Kui mõnel tuleb kõik väga raskelt, siis Norman haarab asju lennult."

Märkimisväärsel kombel polnud lennult haarav Aas ja Uuetoa-Tepper ainsad 1994. aastal Nõo Reaalgünaasiumi lõpetanud, kes edasi õigusteaduskonda läksid ja humanitaarses vallas karjääri tegid. Edukaks juristiks on tolle aasta lennust saanud iga kümnes - näiteks advokaadibüroos HETA töötav Rando Antsmäe, kes kirjeldab tosina aasta tagust koolivenda kui inimest, kes ”alati naeratas” ja oskas samas säilitada ”teatava stoilise rahu”. Aga oli peaprokurör kiusaja või kiusatav – sest koolis reeglina ju muid variante pole? ”Ei kumbki. Ta oli kaitsja,” teatab Antsmäe pärast kiiret mõttepausi.

Miks otsustas ilmselt tundliku loomuga Aas (klassiõde Maarja Püvile meenub, kuidas poiss keskkoolipäevil oma koera surma pärast nuttis; koer oli olnud pere ainsa lapse tähtis sõber) just süüdistaja ja mitte näiteks advokaadi kutse kasuks? 1997. aasta juulis Jõgeva Prokuratuuris abiprokurörina alustanu ja tunamullu Eesti parimaks prokuröriks valitu vastab hetkegi kõhklemata, et kui advokaat peab esindama kliendi huve, siis süüdistaja teenib ainult õiglust ja ”võib küsida kas süüdi või õigeks”. Hea näide, ainult et viimast võimalust – kohtus süüdistatava õigeksmõistmise palumist – pole Norman Aas oma sajakonna protsessi ja seitsmeaastase praktika jooksul ise veel kordagi kasutanud. Tema kohtusaalidilemmad on puudutanud vaid seda, millist paragrahvi täpselt kasutada: kui õigusemõistmine juba pihta on hakanud, on raske süüdistust ümber formuleerida.

Ka täisleppimatusse suhtub Aas tänasel päeval veidi teisiti kui paari aasta eest, mil õigusteadlaste päeval justiitsminister Ken-Marti Vaherile oponeerides teatas, et see on ”tüüpiline ameerikalik vastus tüüpilisele ameerikalikule probleemile, mis on Ameerikale tüüpiliselt ka väga kallis”. Anno 2005 leitakse palju vähem nipsakalt, et ”kui nulltolerants tähendab seda, et riik reageerib igale õiguserikkumisele, siis toetan ma seda”. Ja asjaolu, et riik on reageerinud BMWsid eelistava peaprokuröri enda apsudele, ei kavatse Aas vähimalgi määral varjata.” M u i d u g i  olen ma pannud toime liiklusalaseid väärtegusid, viimati 2000ndate algul,” ta peaaegu hüüatab. ”Aga mida kõrgemale inimene ühiskondlikus hierarhias tõuseb, seda rohkem peab ennast jälgima! Ja selge on, et mina pean end väga jälgima nüüd.”

Kahtlemata on see selge. Hoogsa naeratuse ja harvade, kuid jõuliste žestidega Aasale (vestluse käigus tekib vahepeal mulje, otsekui kavatseks peaprokurör end koos tugitooliga kabineti lae alla sõuda) pole valitud sõnumi edasiandmise kunstis palju konkurente. Ja see on just see, mida teised juristid peaprokurörilt ootavad. Juristid tahavad “”kindlat sõnumit, kuidas prokuratuur üht või teist küsimust näeb”, avaldab üks artikli tarbeks usutletud advokaat.

Esialgu on Aas oma avaldustega siiski ettevaatlik, vähemasti ajakirjanduse ees. Ta räägib innukalt  soovist prokuratuur efektiivsemalt tööle panna ja väldib igasuguseid libedale jääle viivaid seisukohavõtte. Ning see on ka mõistetav. Kui oleksid noor isa, kelle majalaen vajab maksmist; mees, kelle naine äsja Prokuratuurist sinu ametikõrgenduse pärast lahkuma pidi (sest üks sugulane ei saa riigitööd teha teise alluvuses), siis ei tahaks mõne ettevaatamatu avalduse pärast ju 45 000kroonise kuupalgaga riskida.

Palju edu, Norman Aas! Ja siiski, miks poleks peaprokuröriks võinud tõusta näiteks keskealine vene naine?

Aas jääb vait nagu külmkapp, millel juhe seinast välja tõmmatud, kuid see on vaid hetkeks. “Mul on sellele väga raske vastata…,” jätkab ta demokraatlikult, “kuid kui see keskealine vene naine oleks Eesti kodanik, siis miks ka mitte... Miks ka mitte...”

Norman Aas

*Armastab lugeda, kuid oh üllatust, ei leia selleks aega. Üks lemmikraamatuid on Mika Waltari "Sinuhe".

*On oma endistel Riigiprokuratuuri kolleegidel (ja nüüdsetel alluvatel) meeles kui "hõivatud inimene", kes liigub peaaegu alati ülikonnas.

*Elab linnast väljas Muraste uuselamurajoonis.

*Ütleb enda näite põhjal, et väike stress annab tunnistust, et töötatakse kõige efektiivsemalt.